JAAK URMET: Kas eesti kirjanik on dissident ka liiklu spildis?
Tallinna tänavad on autosid nii tihedalt täis, et tipptunnil näikse jala kiiremini jõudvat. Sellist metsikut autoderäga pole ma märganud isegi sellistes Euroopa suurlinnades nagu London ja Amsterdam. Sest seal sõidetakse rohkem ühistranspordi või jalgrattaga. Aga eestlane on uhke – tingimata peab auto istumise all olema. Kui saaks, paneks kakski!
Mina ei oska autot juhtida. Pole kunagi arvanud ka, et tingimata peaksin oskama. Ei huvita! Võisin olla umbes 13-14-aastane, kui ükskord maal naabrimees palus mind appi oma põllult kive koristama: et istugu ma Belarussi rooli ja sõitku aeglaselt mööda põldu, tema kõnnib kõrval ja viskab kive järelkäru peale. Nii ma logistasingi esimese käiguga nõka-nõka mööda põldu, sain rooli keerata ja gaasi vajutada – mis esimese käigu puhul kiirusele muidugi oluliselt ei mõjunud. See oli esimene ja tänaseni sisuliselt ainus kord, mil minu käed on mootorsõidukit juhtinud.
40 inimest, ei ühtki autot
26. oktoobril 2000. aastal oli Akadeemilises Raamatukogus luuleõhtu, päev varem Kirjanike Majas toimunud luuleürituse “Kunstide Valitsus Põrgu tänavas” vaiksem järellainetus. Mäletan sealt üht eredat, vaimustavat hetke. Aga kirjeldagu seda toonane lehesõna (Eesti Ekspress, 2. 11. 2000): “Pärast luulekava juhatas mõnda aega vägesid ja ärgitas diskussioonile novaatorlik vormiuuendaja, luuletaja ja kirjandusteadlane Toomas Liiv. Kohtumispaik ei olnud valitud juhuslikult, taheti ju Akadeemilist Raamatukogu hiljuti sulgeda. Huvitaval kombel jäi lisaks luulele kõlama Liivi pateetiline hüüatus: “Siia tahetakse ju luua autosalongi, aga kellel meist on auto?””
Pärast Liivi küsimust tekkis ilmekas vaikus – raamatukogu kohvikus oli palju rahvast, vast nelikümmend inimest, aga kellelgi... kellegi polnud autot! See oli selles kontekstis erakordne elamus, millele Liiv omistas lausa poeetilise tähendusrikkuse.
Mis suhe on kirjanikul autosse? Kas tõesti on kirjanik dissident ka liikluspildis? Kas kirjanik on vingupilve sisse uppuda ähvardavate väärtuste veendunud hoidja? Uurisin seda rea kirjanike käest.
Vastuste põhjal võiks kirjanikud jagada kolmeks: 1) need, kes ei oska autot juhtida ega taha seda kunsti ka ära õppida, 2) need, kes oskavad, aga parema meelega ei juhiks, kui ilma saab, 3) need, kes sõidavad autoga, sellest küsimust tegemata.
Ei huvita, ei viitsi
Autot ei oska juhtida teadaolevalt Liisi Ojamaa, Jan Kaus, Karl Martin Sinijärv, Mart Juur, Kalev Kesküla, fs, Leelo Tungal, Vaapo Vaher, Contra, Aarne Ruben, Andrus Kivirähk, Mati Unt, Jaan Kross. Seda gruppi iseloomustavad üsna üheselt Kivirähki sõnad: “Ma ei oska üldse autoga sõita, pole elu sees juhtinud ega kavatse seda kunsti ka ära õppida.” Nojaa, ei oska – aga miks siis ei kavatse ära õppida? Ridamisi ausaid vastuseid.
Vaapo Vaher: “Ei huvita.”
fs: “Mis ma sest õpin, kui autot pole. Ja mis ma sest autost ostan, kui juhtida ei oska.”
Leelo Tungal: “Juhiluba mul pole ja sõitma ei taibanud ka noorena õppida, nüüd segaks selle asja õppimist aukartus (vastutulijate) elu ees.”
Jan Kaus: “Ma ei tea. Oskamatus (või selle sugereerimine). Viitsimise puudus. Ebamäärane hirm (liiklus, eksamid). Vähene vajadus.”
Liisi Ojamaa: “Ei ole seni märganud vajadust – & tõtt-öelda oma silmanägemise juures rooli ronida ei julgexki.”
Aarne Ruben: “Kirjanikul pole sünnis uhkustada autodega. Kirjanik peab kohtuma rahvaga, olema tööinimeste keskel. Samuti tegelgu kirjanik asjadega, mis on autost miljon korda keerulisemad, näiteks ühiskonna ja inimese läbi nägemisega. See võtab juba isegi nii palju aega, et muuks seda justkui ei jäägi.”
Contra: “Kaks korda proovisin, liiga palju kahtlaseid situatsioone, mootori remontimine ka üle mõistuse. Ma arvan, et see, et ma autot ei juhi, on parem nii mulle, mu perele kui ka kogu ühiskonnale. Liiga palju pahandust võiks sellest sündida. Ma arvan, et oleksin roolis liiga segane tüüp. Nagu paljud need, keda ma autos istudes või jalgrattaga sõites kirun.”
Karl Martin Sinijärv: “Ma olen kolm korda proovinud, aga ei saa tänini aru, mida paganat selle va käigukangiga tehakse. Pealegi autod mürisevad ja mina kardan natuke.”
Abikaasa roolis, kirjanik kõrvalistmel
Üks väga ühine joon on neil kirjanikel, kes ise autot juhtida ei oska. Nimelt oskavad hästi autot juhtida nende abikaasad või elukaaslased – ja kirjanik tunneb ennast sellisel juhul väga hästi juhi kõrvalistmel.
Contra: “Minu abikaasa sõidab küll autoga ja väga hästi sõidab. Ja sõidab hea meelega, välja arvatud siis, kui ta tahaks selle asemel midagi muud teha.”
Jan Kaus: “Mind sõidutab mu elukaaslane Külli, üks parimaid autojuhte, keda ma tean.”
Karl Martin Sinijärv: “Meil on abikaasaga lihtne tööjaotus – mina oskan õlut juua ja tema oskab autot juhtida. Me ei aja neid asju segi. Meistrid sõidavad, asjatundjad joovad.”
Kalev Kesküla: “Pruugin abikaasa autojuhtimisteenust. Arukam on spetsiifilist teenust sisse osta.”
Vaapo Vaher: “Mind sõidutavad sõbrad, armukesed ja taksojuhid.”
Ühistranspordi suuremad kasutajad on fs, Mart Juur, Aarne Ruben ja Liisi Ojamaa. Ning viimane pillab veel elutargalt: “A millex mul siis jalad on?”
Autot ei soovita vaenlaselegi!
Teine jaotus hõlmab kirjanikke, kes põhimõtteliselt oskavad autot juhtida, kuid see ei tähenda veel, et nad sellest oskusest õhinal kinni haaraksid või et neil üldse auto oleks. Vastupidi – nad hoiduvad sellest, kui vähegi ilma läbi saab. Ja taas on nende meelest parim juht sõber või kallim ja parim koht autos nende kõrval.
Rein Raud: “Oskan põhimõtteliselt autot juhtida ja mul on autojuhiluba, kuid autot pole mul kunagi olnud ja ei ole plaanis seda ka soetada. Linnas sõidan jalgratta või taksoga, aga kui vähegi võimalik, käin hoopiski jala. Mu isa arvestas kunagi välja, et kui kõik muidu autoga liigeldavad vahemaad taksoga sõita, kulub kokku umbes sama palju raha, sest auto maksab, bensiin maksab, tehnohooldus maksab, aga kui auto on ennast lõpuks tasa teinud, on ühtlasi tulnud aeg osta uus. Mõnikord ka varem. See arvestus peab ka praegu paika.”
Asko Künnap: “Oskan autot juhtida, oman ka vastavat luba. Auto juhtimisega ma pingeid maandada ei oska, sellisest tegevusest vaimset ega füüsilist rahuldust ei saa. Et Tallinnas liigun vaid kesklinnas ja jala, Tartusse viib mugav rong, mis varustet interneti ja pirukatega, ning ülejäänud linnadesse, kuhu asja on olnud, lendavad järjest odavamad lennukid, müüsin auto maha. Ühtlasi on nüüd, kui mind enam roolis pole, Tallinnas palju ohutum tänavaid ületada.”
Olavi Ruitlane: “Oskan autot juhtida, kasutus igapäevane. Aga autot ei soovita vaenlaselegi! Ostke endale auto, kui suudate joomatrahve plekkida!”
Aapo Ilves: “Mul on A, B ja C kategooria luba. A-kati tegin kohe, kui 16 sain, ülejäänud 18-aastaselt. Meil oli koolis autoõpetus. Õppesõitu tegin näiteks KAMAZ-iga. Nüüd pole juba aastaid autot pidanud ja sõita kah rooli taga eriti ei viitsi. Kõrvalistmel on mõnusam. Ei pea paaniliselt kaine olema ja teed vahtima. Sõbra või kallima auto on kõige parem auto, eriti koos sõbra või kallimaga roolis.”
Juku-Kalle Raid: “Oskan autot juhtida ja tean, kui vastik see on. Antud põhjusel pole teinud ka juhiluba – et oleks vähem vastik. Seeasemel olen õpetanud välja mitu inimest, kelle auto eesistmest moodustan juba aastaid täiesti loomuliku osa.”
Villu Tamme: “Küllap saan juhtimisega kuidagi hakkama, pole enam palju aastaid sõitnud. Kui sain juhiloa, oli küll igapäevane tegevus, aga mitte põhjusel, et oli hirmsasti vaja kuhugi minna, lihtsalt lahe oli rondiga ringi töterdada. Ma küll nagu oskaksin, aga kui vaja sõita, sõidutab keegi teine, sest kes see ikka mind oma auto rooli laseb ja endal mul autot pole.”
Autot oskab juhtida, kuid ei tõtta seda tegema ka Jaan Kaplinski, kelle autojuhiks on tema abikaasa Tiia Toomet.
Need, kes sõidavad
Autoga sõidavad ega näe sellest tõusvat probleeme: Maimu Berg, Mihkel Mutt, Olev Remsu, Piret Viires, Tiia Toomet, Märt Väljataga, Enn Vetemaa, Urmas Vadi, Jan Rahman. Viimane leiab vaid, et “auturoolin om väega rassõ kirota”.
Erinevalt Asko Künnapist, kes auto juhtimisest vaimset ega füüsilist rahuldust ei saa, on kirjanike seas koguni väike grupp, kes sellest tegevusest just seda saabki.
Nii on Peeter Sauterile autoga sõitmine pea ainus aeg päeva jooksul, kui ta saab üksi olla. Tähtis on ka asjaolu, et autoga sõitmine hoiab eemal töömõtted. “Ja aeg-ajalt annab autosõit mingit vunki ihusse, annab energiat. Automootor tõmbab ka minu mootori käima. Tsikkel veelgi enam,” kirjeldab Sauter sohvrimõnusid.
Ka Kerttu Rakke jaoks on roolis istumine rahustav tegevus: “Seepärast pole autosõit minu jaoks lihtsalt viis jõuda ühest punktist teise, vaid osa päevast. Kõrvalistmel seevastu võin juba poole tunni pärast igavusest tigedaks minna.” Rakke sõidab aastas läbi 30 kuni 35 tuhat kilomeetrit. Jan Rahman põristab sama aja sees ära 40 kuni 50 tuhat versta.
“Autoga sõitmine on juba ligi kümme aastat täiesti igapäevane ja tüütu tegevus,” ütleb Indrek Hargla, kes roolikeeramise sai selgeks juba keskkoolis. “Ilma autota oleks elu hoopis teistsugune ja esmapilgul võimatu. Sõidan palju.” Aga temagi näeb selle tegevuse helgemat poolt: “Süvenen rooli taga oma mõtetesse, kuulan Klassikaraadiot või ise kõrvetatud lemmikpaladega plaate ja tõmban sigaretti.”
Enn Vetemaa Juhan Smuuli autosõitudest:
Autoroolis oli Smuul ühtelugu purjus. Aga siis ei olnud see asi nii tõsine, autosid oli vähe. Ega ta ise ei kippunud nii väga juhtima ka, keegi teine juhtis. Tema ei võtnud ühte pudelit kaasa, kui ta paari sõbraga kuhugi läks, vaid ikka kaks. Need said alati ära ka joodud.
Ükskord sõitis Smuul Pobedaga tammil Muhumaa ja Saaremaa vahel, aga oli nii purjus, et sõitis sealt kolinal merre. Temaga ei juhtunud midagi, sest meri oli seal madal. Mehed tõmbasid auto ruttu välja, et ei tuleks pahandusi, ja liiklusinspektor vaikis selle hoopis maha, sest Smuul oli seal nii populaarne mees. Nuka Ärni, kellest ta monoloogid kirjutas, rääkis mulle, et oli läinud vaatama, kuidas Juhanil on. “Lähen Juhani juurde, Juhan on üleni teki all, tekk ninani tõmmatud. Ütleb, et “nüüd sina ka veel siin, tahad ka midagi, Debora käest just sain riielda...”.” Juhanil polnud muud viga kui pikk punane kriimustus üle nina, justkui oleks okastraadiga üle näo tõmmatud. Oli teki all – ja teki all oli pudel viina ka. Ta lonksas seda ja oli väga kurb, et Debora temaga riidles.
Aapo Ilves oma autodest:
Hilispubena sõitsin mootorratastega, alustasin 3-käigulise, amordivaba ja käigukangiga 1938. aastal valminud sakslasest uunikumiga ning jätkasin Vene tankilaadse külgkorviga elukaga Dnepr MT 10. Siis tulid juba igased Vene autotööstuse imed, kõige rohkem meeldisid UAZ (elik rahvakeeli Villis) ja Volga. Mingi lühikese aja pidasin rohelist hipibussi, mis oli vanast kiirabiautost ümber ehitatud.
Mati Unt autojuhtimisest:
Keskkooli ajal sõitsin mootorrattaga vastu koolimaja seina ja pärast seda ei ole ma iial tundnud vajadust juhiloa järele. Ma oleksin liiga neurootiline autojuht. Nagu filmis, kus Michael Douglas oli autoga liiklusummikus ja ilm oli palav ja kärbes lendas Douglasele otsaette. Siis ta tuli autost välja ja hakkas tänaval korealasi peksma. Ei, mulle ei ole autot vaja! Istun oma kassidega rahulikult kodus ja parem on.
(Katkend intervjuust Madis Jürgenile, Eesti Ekspress 5. mai 2005)
