JAAK URMET: Lastekirjanduse leksikon tuleb huvikonksuga
Üks väärtuslik raamat, millel peaks olema kohta kõigi kirjandusega tegelejate riiulil, jälle ilmunud! “Lastekirjanduse sõnastikust” käib jutt. Ütleb tekst selle tagakaanel: ““Lastekirjanduse sõnastik” on esimene katse välja töötada ühtne eestikeelne lastekirjandusalane terminoloogia.” Ja lisab, et eeskujuks on olnud mujal maailmas ilmunud samalaadsed leksikonid ja kodumaised kirjandusteoreetilised teatmeteosed.
Tegu on küllalt mahuka raamatuga, mille sisuks on äraseletatud kirjandusteoreetilised mõisted. Dialoog, kujunemisromaan, laul, muistend, palindroom, robinsonaad jne. Iga mõiste kõigepealt üldises plaanis – taustaks kirjandus kui tervik, mis ei jagune teose sihtgrupi vanuse järgi. Näiteks kolmveerand mõiste ’komöödia’ seletusest passiks samahästi mis tahes kirjandusteoreetilisse leksikoni. Aga viimane veerand käsitleb mõistet eraldi lastekirjanduse taustal: “Lastele on komöödiaid kirjutanud...”
Kadugu initsiaalikomme!
Väga tänuväärne ja järgimist väärt tava on anda iga mõiste ees ülevaade selle mõiste vastetest teistes keeltes. Inglise, saksa, soome, vene. Ja peale selle osutada mõiste algupärale. Nt idüll: kr eidyllion – ’pildike’. Ja paari värske (’kogupereraamat’) või lausa ülivärske mõistega suudab see teatmeteos ka üllatada. Mis asi on huvikonks? See on “haarav peatüki lõpp, mis ei lase lugejal raamatut kõrvale panna, jätab otsad lahti või tegelase kriitilisse olukorda”. Inglise keeli on see sõna cliffhanger. Ja leiab seegi mõiste kasutamist nii lastekirjanduses kui ka kultuuriruumis üldiselt. Väga tavaline on see telesarjades. Aga eestikeelne Google seda sõna veel ei tunne.
Nurisegem ka. Minu meelest on isikunimede initsiaaliga kirjutamise viis nii moest läinud kui moest läinud. L. Tungal, A. Lindgren, H. Käo... Miks ei võiks olla eesnimi ka ees? Leelo, Astrid, Henno. Lisaks sellele, et see on võõrastav, tekitab see ka tarbetult tüli. Pead võtma teise leksikoni, et omakorda initsiaali taga peituv eesnimi välja uurida! Just hiljuti pidin sel otstarbel kulutama mitu tundi teiste allikate tuulamiseks. Lihtsalt oli üks J – ja mine võta kinni, kas Jaan või Jüri. Lõpuks selgus, et hoopis Johannes. Jäägu minevikku see tobe initsiaalitamise komme! Eesnimi ilusti välja! Nagu selle artikli juures on.
