JAAK URMET: Maagiahõnguline utoopia Eestist
##Indrek Hargla värskeim romaan “French ja Koulu” on meistritöö – viimase viie, aga võib-olla ka kümne aasta paremaid romaane eesti kirjanduses. Tegelikult ei tule ka varasemast eesti kirjandusest midagi sellesarnast meelde.
Millega siis tegu? Eelkõige väga mahuka romaaniga, kus põimuvad ajaloolise, kriminaal-, seiklus-, ulme- ja kelmiromaani tunnused. Loo peategelane on burgundia päritolu ori French, kelle minajutustusena tegevus lugejale vahendub. Frenchi peremeheks on Maavalla kõige tuntum kodanik, maag, arbuja ja rahvalaulik (=luuletaja) Koulu, kes võitleb mitmesuguste kurjuse jõu ilmingutega, et ära hoida katastroofilisi sündmusi. Seda küll pelgalt vormiliselt. Sisuliselt võitleb kurjuse jõu ilmingutega enamasti hoopis French – ja Koulu veedab suurema osa tööülesannete täitmise ajast vastaspoole käes vangipõlves, kust nupukas ori teda vabaks üritab päästa.
Tegu on niisiis taas sellise kangelaspaariga, nagu neid eelkõige kriminaalromaanides sageli esineb. Kuulsaimad sellised on loomulikult Sherlock Holmes ja Hercule Poirot ning nende päikseliselt tobud abilised doktor Watson ja kapten Hastings. Ainult et kui Sherlock Holmes ja Hercule Poirot lahendasid keerulisi juhtumeid otse lennult, hiljem abilistele lahendusi armulikult lahti seletades, siis selles raamatus on nii, et just French juurdleb ja avastab ja lahendab ning ülejäänud tegelased, eriti naissoost, on lihtsalt kasutud või sagivad lausa segavalt jalus. Tegelikult vaid ühes kohas näitab Frenchi peremees, astudes kahevõitlusse peletusliku vaimuga, end oma tiitlite ja kuulsuse vääriliselt.
Libahundid ja grammofonid
“Frenchi ja Koulu” puhul on eriti muljetavaldav selle kõikehaaravus. Selle romaani maailm ei ole põgusalt ja kiiruga valmis sehkendatud udune visand, akvarelne pind, et oleks midagi, kuhu terava pintslitõmbega süĻeejooned peale kanda, vaid on realismiajastu klassikute vääriliselt üksikasjalikult peensusteni välja maalitud. Või õigemini: graveeritud. See on terviklik omamütoloogiline maailm, kus on oma aeg ja oma ruum ja oma ajalugu.
Kõige kaugemale reaalsest maailmast viib selle teose aeg, mis on ühtaegu retrolik ja muinasjutuline: tegelased sõidavad autode ja diriĻaablitega, olemas on tele-graaf, raudtee, grammofon, finantskontroll, ooper ja kuulipildujad, peetakse olümpiamänge, tegutsevad restoranid ja hotellid, tehakse filmi, ilmuvad ajalehed (Tarbatu Päevaline, Rävali Päevaline, Rävali Teataja, Observer jt) – aga teisalt jooksevad metsades ringi libahundid, kõik kohad on täis võluesemeid, alates puristajatest (halvava mõjuga kepike) kuni pudelisse suletud saatanliku astroloogi vaimuni jne. Romaanis on sündmuste toimumisaeg kenasti ära märgitud: aastal “2681 ad urbe condita või Maavalla ajaarvamise järgi 10 139. aastal pärast Maa sündi (neljanda ajastu 139. aastal), heinakuu redu-päeval, kell 15.46” (lk 332).
Sellesse retrolik-muinasjutulisse aega imbub natuke ka tänapäeva, näiteks arutatakse siingi Maavalla slogan’i loomist ja peetakse maagialoog-semiootikute (armetu pseudoteadus, hulga tänapäeva “teaduslike” distsipliinide poeetiline ekvivalent) sümpoosione. Tänapäeva eluolu, asjade ja nähtuste siirdamine minevikku on tihtipruugitud kunstiline võte, mis on kerge tobedaks muutuma, aga Harglal on kõik täpselt paika kaalutud. Oskuslikult kasutab ta omamaailma loomiseks stilistiliselt modifitseeritud mõisteid: gasoliin pro bensiin, mobiil pro auto, lümpja pro olümpia, rammuja pro raskejõustiklane, pistoletto pro püstol, lähetis pro saadik, pissa pro pitsa, augustus Ladina riigipea tähenduses jne.
Rahaühikuks tamm ja oks
Romaani ruum – riigid, rahvad ja keeled – on aga väga lähedane reaalsele maailmale, paljus isegi kattuv. Eks ole ju sündmuste tegevuspaik Maavald poeetiline ekvivalent Eestile, Tarbatu Tartule, Räval Tallinnale, siin leiduvad veel kohad nagu Päruna, Kurgja, Otenpää, Karula, Rõuge, Kirumpää, Haanja, Oandi, Rävala maakund, Järva maakund, Mulgimaa. Loomulikult on ka väljamõeldud kohti nagu Kõberna ja Sudula. Maavalla naaberriigid on Venemaa, Ruotsi ja Litva, kuskil lähedal asub Vadja, kaugemal Novgorod, lõunas on Liivilinn. Läänepoolse Euroopa kaardile on kantud Seitse Suurriiki Brandenburg, Ladina, Burgundia, Frankia, Kastiilia, Poloonia ja Ingleesia jt riigid, kus räägitakse ladina, ingliisi, frangi, alemanni jm keeli. Mainitakse Hollandit, Türgit ja Capri saart.
Selle romaani ruumil on ka oma ajalugu, oma riiklik korraldus, ühiskonnamudel. Isegi kui maha arvata kõik võlukunstiga seonduv, ei saa öelda, et see võiks olla alternatiivajalugu, aga midagi utoopiahõngulist on selles teoses ometi. Maavald on iseseisev riik oma poliitilise võimu, rahva, keele, piiri ja kohapealsete välis-esindustega. Riiki ei juhi kuningas või president, vaid seda juhitakse vanematekogu (vrd kärajad) ja talituste tasemel.
“Meie maakunnad, rääkis Koulu, on läbi sajandite nii palju sõdinud, kõik on tahtnud vabad olla ja kõik on tahtnud ühiselt koos vabad olla. Kunagi leidsid kümme vanemat tasakaalu, milles nii vabadused kui ka kohustused olid kõigile parajad. See tasakaal on püsinud ja koos sellega Maavalla vaba riik, mis laiub Lõuna-Oandi Sudula metsadest Vadja soodeni, Liivi liivastelt kallastelt Rävali ja Viro pankrannikuni. Siin pole pealinna ega kuningat nagu Burgundias, siin pole ühtset valitsust, vaid on vanemad ja talitused.” (Lk 31.)
Kehtib rahaühik tamm ja oks, mis on vääringus umbkaudu samaväärne reaalmaailma euroga: veinipudel maksab poolteist tamme, kõige kallima restorani kõige kallim kalaroog maksab kümme tamme. Ka peremehe–orja suhe on väga tsiviliseeritud. Kõik toimib nagu õlitatult. “French ja Koulu” tegeleb tegelikult eestlase identiteediga samas kaalukategoorias nagu näiteks Andrus Kivirähki “Rehepapp”.
Riikidevahelises plaanis on piir pandud sõdadele, valitseb Ilmarahu, kõige ohtlikumad võluesemed, millega oleks lihtne ilmakorda muuta, on Seitsme Suurriigi lepinguga, nn Seitsme Sobimusega käibelt kõrvaldatud ja ülejäänud esemed on kodade vahel ära jaotatud. Rahvusvahelisele heaolule kujutab ohtu ainult barbaarne Venemaa ning maagilis-terroristlik organisatsioon Dagoberdi Liiga. Kõigest sellest võiks otsida poeetilisi ekvivalente nt Euroopa Liidule ja tuumarelvastuse problemaatikale. See on maailm, kus üldiselt on meeldiv elada. Tegelikult ongi, hoolimata kurjuse jõudude sepitsustest ja kuritöö perspektiivist, kogu romaani üldine õhustik turvaline, siin ei saa kedagi surma.
“French ja Koulu” paistab silma humoorikusega: naljakad tüübid, muhedad atmosfäärid, säravalt vaimukas keelekasutus, situatsioonikoomika. Kohati võib lausa kõva häälega naerda. Üks kõige eredamalt naljakamaid tüüpe on venelane Volastõn, kes kannatab permanentse raskemeelsuse käes ja kummutab muudkui “viinakest”. Teine irvitama ajav tegelane on kaleda hingeeluga tammelugeja (= finantskontroll) Imbi, kelles Frenchi osava ümberkehastuse esilekutsutud hiline armumine süütab luuletaja. Aga oluliselt ei jää neile alla ka Tarbatu rahumaleva vanem Leibo ja “õilis pisisuli” French ise. Ja muide – küllalt suur on raamatus ka kerge rahvusliku eneseiroonia osa (saun, mulgikapsad, kartul, kama, “Jätku leiba!”, silk jm). Mis see muud on kui mitte konstruktiivne.
Sobib gümnaasiumis lugeda
Kompositsioonilises plaanis tahaks siiski teha ühe märkuse. Romaan koosneb kolmest osast, kus igaühes on Frenchil ja Koulul käsil eri seiklus. Raul Sulbi on siinkohal ette heitnud, et osad ei liitu tervikuks, aga minu meelest sellega probleemi pole. Probleem on hoopis selles, et iga osa lõpus võinuks action’i vindi plahvatusliku lõpuni kruvida pingestatumalt. Praegu on nii: sündmused arenevad ja arenevad, lugejal on väga põnev, keerates uut lehte on raske ennast tagasi hoida silmadega juba teiselt lehelt lahendust otsimast – aga siis lööb autor keset kõige põnevamat kohta järsku kolm korda Enter, pistab kolm tärni vahele ning jätkab sündmuste kirjeldusega juba tagasivaateliselt, laadis “noh, kuidas siis kõik see lõppes”. Nii on just teises ja kolmandas osas – ja see mõjus lugemiselamusele üsnagi jahutava dušina.
Silma torkas ka kirjandusteoreetiline aps: värss ei ole mitte terve luuletus või salm, nagu annab mõista tekst lk 156 ja 285–286, vaid luuletuse üks rida.
Nojah, aga tegelikult ei mängigi action’i vindi pingestatus siin nii suurt rolli, kui mõnes teises seiklusjutus. “French ja Koulu” on ainulaadne maailm, kus lugejale pakub rõõmu juba eelkõige seal viibimine. Seiklustest osasaamine on teise- ja nende lõpp lausa kolmandajärguline. Soovitaksin seda teost julgesti võtta gümnaasiumi kirjandusõppe programmi, selle põhjal ei anna kuigi kõrgelennuliselt filosofeerida, kuid annab suurepäraselt kirjutada palju elulisematel teemadel. Nagu näiteks: “Kumb oli suurem maailmapäästja – kas French või Koulu?”, “Võrdle romaani naisekujusid Nelli ja Imbit”, “Maavald – kui palju Eesti kõverpeeglipilt?”, “Volastõn vene rahva koondportreena”, “Kas French tegi õigesti, kui taotles Nelli südant?” jne. Peale selle – see romaan võiks mõneski õpilases tekitada teadmise, et tegelikult on kirjandus tore asi. Ka teose kujundus, eriti kaanepilt, on sugestiivne ja lugemameelitav.
