JAAK URMET: Mitte üle-, waid sissewaade meie riigi poisipõlwe

 (1)

Harrastaja argine plõks jäädvustab tihtilugu sündmuse või objekti nii, nagu see oligi.

##Eesti raamatuturul on täheldatav suur lembus vanadest fotodest ja piltpostkaartidest koostatud kenade albumite vastu. Põhiliselt läkitab neid kaupluseriiulitele kirjastus Tänapäev, kust on sarjana ilmunud “Eesti kirikud” (2001), “Eesti mõisad” (2002), “Eesti raudteejaamad” (2003) ja äsja “Eesti linnad”. Väljaspool sarja on sama kirjastus avaldanud albumi “Tallinn vanadel fotodel” (2004).

Neist paljuski eripärasem on Eesti Päevalehe kirjastuses ilmunud vanade fotode album “Wabariigi poisipõlv”. Kui Tänapäeva albumid sisaldavad paraadvaateid ja piltpostkaarte, siis “Wabariigi poisipõlve” fotovalik Eesti elust aastatel 1928–1933 on sündinud fotograafiaharrastaja igapäevasest klõpsimisest. Siin ei ole tunda seda piltpostkaartidele iseloomulikku ametlikkust, mis võib anda küll mõistuslikult detailirikka kujutise kunagi olnust, ent ei tekita tundmuslikku kujutist ajastu atmosfäärist.

Nii võib mõrastele sillutiseplaatidele langev puutüve vari avada meeltele ajastut rohkem kui piltpostkaardi linnapanoraam. Harrastaja argise plõksuga jäädvustub tihtilugu sündmus või objekt nii, nagu see oligi. Ametlik kaader seevastu kaldub jäädvustama asju nii, nagu need pandi olema. Võime endagi fotoalbumeid sirvides sageli veenduda, kui eredalt ja ilmekalt mõjub mingi suvaline, justkui muuseas, ülekäe tehtud foto hoolega kaadrisse paigutatud, ümbruse taustal välja mängitud sündmuste ning poseerivate ja pingsalt kaamerasse naeratavate nägude vahel.

Just selliseid hooletuid, kuid meeltele kõnekaid fotosid sisaldab suurel hulgal “Wabariigi poisipõlv”. Ning ei tule neile kahjuks isegi see, kui mõni juhtub olema udune, prügine või pahasti valgustatud. Ikka pääseb sellest juhuslikkusest, spontaansusest ja loomulikkusest mõjule ajastupärasus. Ametlikud piltpostkaardid on nagu ajastu ülevaade, need harrastajakaadrid nagu ajastusse sissevaade.

Suursaadiku harrastus

Kes siis oli see fotograafiaharrastaja, kelle pärandist võime nüüd mõne sõõmu toonast Eesti elu sisse hingata? See oli Helsingi ülikooli filosoofiamagister Aarne Wuorimaa, kes näidatud aastatel oli Soome suursaadik Eestis. Nagu ta Soomes Tuglase seltsis säilinud ja tütre Marja Estlanderi kaasabil avaldatud fotod tunnistavad, jätkus mehel soovi ja võimalusi piirduda mitte ainult pealinna ja kõige kõrgema seltskonnaga, vaid tuuritada risti-põiki üle vabariigi, pelgamata lihtrahvast, agulitänavaid ja maakolkaid. See on raamatu teine väärtus ajastu atmosfääri edasiandmise kõrval. Pilte saadavad tollase riikliku statistika ainetel kirjutatud humoorikad ja pildiga mõnikord üsnagi ootamatusse dialoogi astuvad kommentaarid Kaarel Tarandilt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare