JAAK URMET: Mööda Järvamaa kultuurijälgi – järvede ja külade saladused
##Kogu Eesti maastik nii Tallinnas kui ka väljaspool seda on tihedalt ja mitmekihiliselt täis põnevaid jälgi ajaloost ja kultuurist. Need jäljed võiksid huvi pakkuda välisriikide turistidele (nt Tallinna vanalinn, Eesti mõisa- ja kirikuarhitektuur, Eesti küla- ja väikeasulapilt), kuid olulisem on, et eestlased ise neid jälgi tunneksid, lugeda oskaksid ja neid mööda liikuda tahaksid.
Hiljuti ilmus mahukas kogumik “Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus”, millesse on hiiglasliku töö tulemusena koondatud väga suur osa arhiivides leiduvatest Järvamaa kohamuistenditest ja pärimusteadetest (kokku 832 teksti 542 objekti kohta). See raamat on Järvamaa allikate, järvede, soode, kivide, metsade, mõisade, kirikute, külade lugu, nii nagu seda on rahvas oma mälus kuni viimase ajani talletanud. Raamatu koostajate soov on anda maastikul ja külapildis tänini säilinud pärimuspaikadele tagasi nende juurde käivad lood, mis rahvasuus kipuvad juba ununema.
Sellise raamatu olemasolu teeb Järvamaaga seotud inimese väga rõõmsaks. Viimase 10-15 aasta jooksul on toimunud võru keele ja kultuuri, üldse Lõuna-Eesti jõuline ärkamisaeg. Seevastu Kesk-Eesti, sealhulgas Järvamaa on tundunud üsna varjujäänuna. Kuid käesolevas kogumikus näitab ka see maakond ette väärika ja omanäolise kultuurikihi. Selle kohta annavad hästi selgust raamatut sisse juhatavad ülevaated muististest ja asustusloost (Priit Lätti) ning folkloorist (Mari-Ann Remmel).
Pärimus on jaotatud 1844. aasta kihelkondade kaupa: Ambla, Järva-Madise, Järva-Jaani, Koeru, Peetri, Anna, Paide, Türi. Kuna tänapäeval käib maakonna piir kaugemalt kui 19. sajandil – lõunas Kabala ja Imavere valla tagant, on needki alad arvesse võetud. Igaühel, kel huvi mõne Järvamaa paiga koduloo vastu, tasub nina raamatusse pista, sest pärimuslikku teavet jagub maakonna igasse nurka. Lisaks teabele võib nende seast, kelle suust lugusid üles kirjutatud, leida ka tuttavaid inimesi. Raamatu lõpus haaravad materjali kolmekordselt kokku sisujuhid.
Olgu järgnevalt käesoleva raamatu ja tänapäevase maakonnakaardi põhjal siseturisti tarvis kokku seatud väike reisijuht Roosna-Alliku ja Ämbra (Peetri) vahelisel 13 kilomeetri pikkusel teelõigul.
Alustada tuleb mõistagi Eesti aja- ja kultuuriloos, arhitektuuri poolest kindlasti ka kunstiloos tähtsal kohal olevast Roosna-Alliku mõisast ja selle pargist (loe pärimust lk 125–127). Samas lähedal on silmale ilusad vaadata Roosna allikad, millest saab alguse Pärnu jõgi (127). Ämbra tee äärde jäävas Kaaruka külas jõuame peateelt vasakule pöörates Näkkjärve nõvani, mille asemel olevat kunagi olnud järv ja mille kohta teatakse rääkida näkilugusid (123–124).
Kultuuriline teekond
Peatee ääres vasakut kätt leiab Miku talu juurest hiiepuud ja lohukivi (124–125). Veidi eemal olevat kunagi asetsenud kaks Peeter I poolt püstitatud kiviristi, mis olla tähistanud kahe seal Põhjasõja päevil hukkunud Peetri sõbra hauapaiku (123).
Kaaruka külast on pärit Eesti jalgpallikoondise mängijad Urmas ja Meelis Rooba. Aga läbi küla sõites võiks heita pilgu paremale ja mõttes vaadata üle paari kilomeetri metsa ja raba, sest seal kuskil asub Hans Leberechti ja tema kuulsa jutustuse Koordi.
Kaarukast edasi tuleb Kodasema küla. Kohe tee äärde paremat kätt jääb Esna mõis, sisseastumist väärt kivist juurdeehitisega puithoone, mille palgid pärinevad aastast 1740. Nagu kord ja kohus, elutseb mõisas kummitus (166–168). Piirkonna kõige muljetavaldavam vaatamisväärsus on aastail 1832– 1842 Ludwig von Maydelli kavandi järgi ehitatud pseudogooti stiilis Grünewaldtide kabel, mis asub mõisa peahoonest kilomeeter eemal loode suunas metsasügavuses. Roostes ja sammaldunud ristidega kääpad suurte puude all kummalises iidses rahus kunagisel hiiemäel – see paik jätab kustumatu elamuse (167).
Pärast Kodasemat tuleb Kareda – ja see on hoopis kuulus küla, mida mainitakse neljal korral koguni Läti Henriku kroonikas. “Aga Kareda küla oli siis väga ilus ja suur ja rahvarohke, nagu olid kõik külad Järvamaal ja kogu Eestimaal, mida kõiki hiljem meie omad sageli laastasid ja põletasid,” kirjutas Läti Henrik 1212. aasta jaanuarist toona Järvamaa peamisi keskusi olnud asula kohta. Nii Kodasema kui ka Kareda ümbrusest leidub käesolevas raamatus palju pärimuslugusid.
Ämbras on soovitatav külastada Järva-Peetri kirikut, millest samuti olnud liikvel hulk rahvajutte – peaaegu kõigil kirikumuistendite tüüpmotiividel. Kirikuaias püüab muu hulgas eriti tähelepanu vana paekivirist, millel raidkiri “Odrese Andres Andrese Mart” (176–178).
Sellise teekonna siis saime 13 kilomeetri peale läbi käidud. Kõva ühe päeva norm. Kuid sama kultuurirohke matka võiks ette võtta vist küll peaaegu igal Eesti külateejupil. Ja Järvamaa puhul on käesolev raamat selleks asendamatu teejuht.
