JAAK URMET: Nobeli kirjanduspreemia läks Türki – Orhan Pamukile
Eile selgus tänavune Nobeli preemia laureaat kirjanduses. Selleks valis Rootsi Akadeemia türgi kirjaniku Orhan Pamuki. Kui tavaliselt kiputakse kirjanduspreemia laureaadi valiku taga nägema ka poliitilisi põhjuseid, siis seekord on need lausa tugevalt esiplaanil.
Nimelt on Orhan Pamuk praegu üks maailma tuntumaid sõnavabaduse eest võitlejaid. Koguni nii suur, et ajakiri Time valis ta tänavu mais kategoorias “Kangelased ja pioneerid” praegust maailma enim kujundavate isikute sekka. Aga seejuures on kahtlemata tegu ka hea ja olulise romaanikirjanikuga. Eesti keelde teda siiski veel tõlgitud ei ole.
Orhan Pamuk sündis 7. juunil 1952 Istanbulis, kasvades üles majanduslikult heal järjel olevas peres. Pere õhutusel läks ta õppima arhitektuuri, kuid loobus sellest kolme aasta pärast, asudes õppima ajakirjandust ja hakates “täisajaga” kirjanikuks. Aastail 1985–1988 õppis ta New Yorgis Columbia ülikoolis. Aastail 1982–2001 oli ta ka abielus, tal on tütar nimega Rüya, mis tähendab türgi keeli Unistust.
Kirjutama hakkas Pamuk regulaarselt 1974. aastal. Juba ta esimene romaan “Härra Cevdet ja tema pojad” (1982) sai tähelepanu ja edu osaliseks. Räägib see teos kolmest põlvkonnast jõukas Istanbuli peres. Menu said tunda ka teine romaan “Vaikne maja” (1983) ja kolmas, ajalooline romaan “Valge linnus” (1985). Kõik need kolm teost võitsid ridamisi preemiaid. Ja The New York Times Book Review kirjutas: “Idast on tõusnud uus täht – Orhan Pamuk.”
Seejärel hakkas Pamuk kirjutamisel kasutama postmodernseid tehnikaid, vastukaaluks varasemale tahedale realismile. Aastal 1990 ilmunud neljas romaan “Must raamat” tõi autorile lisaks menule kriitikute hulgas ka suuremal määral lugejamenu, muutudes üheks tänapäeva Türgi loetumaks raamatuks. Viis aastat hiljem ilmunud viies romaan “Uus elu” tekitas Türgis sensatsiooni ja sai üheks türgi kirjanduse menukamaks raamatuks läbi aegade.
Järgnevad kaks romaani, “Mu nimi on Punane” (1998) ja “Lumi” (2002) suurendasid Orhan Pamuki rahvusvahelist tuntust veelgi. “Lumi”, mis tegeleb väga aktuaalse probleemiga, nimelt islami ja lääne elulaadi kokkupõrkega tänapäeva Türgis, peaks Ly Seppeli tõlkes ilmuma detsembris kirjastuses Pegasus. The New York Times valis selle ingliskeelse tõlke kümne 2004. aasta parima romaani hulka.
“Mu nimi on Punane” pälvis 2003. aastal väga maineka IMPAC-i preemia ja seda on nüüdseks tõlgitud 24 keelde.
Aga nüüd poliitiline taust. Palju kuulsust üle maailma ja palju sekeldusi kodumaal tõi Orhan Pamukile 2005. aasta veebruaris Sˇveitsi ajakirjale Das Magazin antud intervjuu, kus ta muu hulgas ütles: “30 000 kurdi ja miljon armeenlast tapeti neil aladel ja mitte keegi peale minu ei söanda sellest rääkida.” Selle lausega vihjas sõnavabaduse eestkõnelejaks hakanud Pamuk armeenlaste genotsiidile Türgis aastail 1915–1917 ja 30 000 kurdi massimõrvale ka Türgi alal Anatoolias – teemale, mis oli Türgis kuni viimase ajani tabu.
Das Magazinile antud intervjuu tõi Pamukile neli kuud hiljem kaasa kohtutee, sest 2005. aasta juunis võeti Türgis vastu seadus, mille kohaselt on Türgi riigi ja türkluse selline kritiseerimine kuritegu. Niisuguse seadusesätte alusel algatasid rahvusäärmuslased tagantjärele kohtuprotsessi, mis ähvardas Pamuki vanglakaristusega kuuest kuust kuni kolme aastani.
Türgi eurokõlblikkuse proov
Protsessi vältel jätkas Pamuk maailmas oma sõnumi levitamist. Süüdistuste alla sattunud sõnavabaduse eestkõnelejale tuli kasuks asjaolu, et protsessi päevil taotles Türgi liitumist Euroopa Liiduga. Euroopa Liidu laienemisvolinik Olli Rehn ütles, et Pamuki kohtuprotsess on Türgi liidu-kõlblikkuse prooviks. Oma esindajad saatis Pamuki kohtuprotsessi jälgima Euroopa Parlament. Pamuki kaitseks ja kohtuprotsessi aluseks olnud seadusesätte vastu astus välja Amnesty International. Kaheksa maailmakuulsat kolleegi kirjanduse alal, sh José Saramago, Gabriel García Márquez, Günter Grass, Umberto Eco ja John Updike koostasid mehe toetuseks ühise pöördumise. Pamuk muide oli ise olnud esimene muslimi autor, kes mõistis avalikult hukka Salman Rushdiele kehtestatud fatwa ja oli toeks oma türgi kolleegile Yasar Kemalile tolle poliitilise kohtuprotsessi ajal 1995. aastal.
Ehkki leidus neidki, kes kahtlustasid, et Pamuki äkilise sõnavabaduse eestkõneleja rolli asumise põhjuseks on soov... saada sel moel Nobeli kirjanduspreemia! Mis aga anti mullu hoopis inglasele Harold Pinterile. Nüüd on kurjadel keeltel ilmselt küllaga põhjust lõksutada, et oma eesmärgi viis Pamuk täide tänavu... Pamukile osaks saanud rahvusvaheline au ja kuulsus sõnavabaduse kaitsjana tundus paljudele rahvuskaaslastele ebaaus ka sellepärast, et enne Pamuki ootamatut pöördumist sellele rajale oli Türgis juba kirjanikke (sh mainitud Yasar Kemal) ja palju teisi inimesi, kes olid kurdide ja teiste vähemuste probleemidega pikaaegselt tegelenud, vähemuste õiguste eest võidelnud, selle pärast vanglaski istunud.
Tänavu jaanuaris vabastati Pamuk tehnilistel põhjustel talle esitatud süüdistustest. “See on hea uudis härra Pamukile, aga hea uudis ka sõnavabadusele Türgis,” kommenteeris seda Olli Rehn. Siiski väljendasid mõned Euroopa Liidu esindajad kahetsust, et süüdistustest loobuti mitte sisulistel, vaid tehnilistel põhjustel.
Pole kahtlust, et Orhan Pamuk on viimase kümmekonna Nobeli kirjanduspreemia võitja seas üks tugevama poliitilise taustaga autoreid. Mis see mees kirjanduslikult väärt on, seda on eesti keeles lugejatel võimalus peagi ise järele uurida.
