JAAK URMET: Peldikubaar: ühe lauaga dekadentlik elukabaree
(1)
Kui tegu oleks suvalise urkaga, ei paneks platsi lagedaks lükkamine kõssamagi. Kuid Peldikubaar, ehkki interjöörilt urka etalon, ei ole suvaline urgas, vaid sellel on koht linna kultuuriloos.
Selles üheainsa suure lauaga baaris, mis asub vaid sadakond meetrit eemal teisest, pisut legendaarsemast joogikohast, Kuku klubist, on sageli nähtud istumas selliseid tegelasi nagu kunstnik Leonhard Lapin, muusikakriitik Igor Garšnek, kirjanduskriitik Peeter Künstler, arhitekt Rein Toomingas, poliitikud Jana Padrik ja Heiki Ahonen, lauljad Vello Orumets, Airi Allvee ja Korsten, ajakirjatoimetaja Tiina Kanarbik, kirjanikud Andres Vanapa, Tarmo Teder ja Juku-Kalle Raid, vene filoloog Valeri Kalabugin, Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam koos abikaasaga Keegi riigiametnik tulnud sinna otse lennujaamast Brüsseli lennukilt, reisikohver käe otsas. See asutus on figureerinud ka Sirbi kolumniveergudel.
Varajastel hommikutundidel, mil mujal jõuab kätte sulgemisaeg, suubuvad Peldikubaari ümbruskonna kõrtside viimased kunded. Peale “ärpleva tinapanemise ja pläraajamise” (Tarmo Teder) on Peldikubaaris armastatumaid ajaviiteid veel male- ja kabemäng. Seal on istunud ja joonud isegi kuulus hollandi maletaja Jan Timman, kes külastab seda kohta alati, kui Tallinnasse juhtub. Üldse on baari klientuur väga rahvusvaheline.
Peldikubaar, ametliku nimega Kaarli baar, tegutseb sel kujul seitsmendat aastat. Enne seda asus samal kohal söögiasutus, mille silt “Grillbaar” ehib majaseina tänini. Baaride ajalugu selle platsinuka peal ulatub tagasi 1960-ndate lõppu.
Praegune Peldikubaar läheb lammutamisele nii või teisiti. Lammutamisega on päri ka Peldikubaari haldava OÜ Peltex juhatuse liige Urmas Varm. “Minu meelest ei ole see ehitus sellisel kujul mingi iluasi, linnapildis seda ei peaks olema. Ma olen täiesti selle poolt, et see maha võtta, võimalikult ruttu,” ütleb Varm. “Platsi omanikega on juttu olnud sellest, et ehk saame sama koha peale uue baari rajada. Nii urgast enam ei tee, aga mingi hõng tuleb sisse luua. Lakutud eurot ei taha.”
Ehkki baari nimi iseloomustab interjööri tabavalt, vastab baari peldik – millega on liikvel põnevaid legende – täiesti euronormidele. Varmi sõnul on see ainuke kasutamiskõlblik linnapeldik Tallinnas peale Toompeal paikneva.
Peldikubaar Tarmo Tedre non-fiction-novellis
Olin kutsutud pittu, kuid esialgu jõudsin jälle Peldikusse. Sisse astudes vilksas mu pilk üle ruumi, kinnistades selles kaks-kolm head tuttavat ja muid sümpaatseid peoloomi. Sumin mõjus nagu sõõm palsamit, tusane süda läks hetkega soojaks, tellisin hakatuseks kannu õlut ja efekti mõttes ka pudeli veini. Kuigi ma ei ole selles baaris just stammkunde, teenindati mind heatahtlikult kui vana olijat ning hinnad, oh hinnad – need on Peldikus museaalselt singulaarsed ja üllatavalt fleksiiblid. (---)
Kõige selle juures on hämmastav möönda, et olen kümneid kordi Peldikus igat moodi aega veetnud ja dekaliitreid teinud, kuid Peldiku peldikusse pole ma veel kunagi jõudnud. Kusta ühe Euroopa riigi pealinna esindusväljaku ääres, leinavormi pügatud saare või sireli all vastu peldikumüüri, pea kohal targalt maletava linnapea hiigelportree – kas see pole siis Vabadus? Tegelikult olen korduvalt väga suure huvi ja tungiga tahtnud jõuda Peldiku peldikusse (nagu keegi tahtis Moskvas jõuda Punasele väljakule), aga alati on mingi ennetav asjaolu seda takistanud.
Tarmo Teder, “Püha Peldik ehk otseteed Euroopasse”, kogust “Luurejutud” (Eesti Keele Sihtasutus 2004), lk 7–10.
Lugusid Peldikubaarist:
Ministeeriumininad, kirjanikuhärrad, töömehed
Jürgen Rooste, kirjanik 11Peldikubaari kohal valitseb talvekaamos (või sügis-, kevad-, suvekaamos). Alkoholiaurud ja kõhugaasid panevad õhu värelema, tekitavad miraae ja suitsiidimõtteid ja lootust igavesele õnnele. Need mõned korrad, mis ma sinna moodsa aja dekadentlikku elukabareesse sattund olen, on Peldik ikka tärisend veidrates pingetes ning vankund veel veidramate sümbiooside taaga all: ühes lauas tüüp, kes loodab pooltuttava soomlase õhtu jooksul tühjaks teha, tähtis nina ministeeriumist, lössi vajund kirjanikuhärra, paar innukat vanemas keskeas tibi, asjalik töömees...
Tõetruuduse huvides pean nimekirja siinkohal kokku tõmbama, sest palju rohkem inimesi Peldiku ainsa laua ümber pressida ei annagi. Noh, ehk veel paar ja siis mõned leti äärde.
Ja ikka tahab keegi rääkida jumalast või armastusest, keegi tahab tüli norida ja kakelda, keegi sulle õlut välja teha, või et sina talle välja teeks, keskealised innukad tibid muutuvad napsiklaaside voorides aina innukamaks...
Siuke kultuuride kohtumispunkt, anarhia kontrollpunkt ja katsetander. Säherduses politseiriigis ja alkoholimüügikeeluvööndis nagu meil, peab linna keskväljaku ääres olema üks putka dekadentidele, allakäinutele ja vabadele, võimalikult odava õlle ja viinaga... Ükski vabadusesammas ega monumendikoloss ei suudaks rohkem sümboliseerida vabadust kogu selles õuduses, mis tas sisaldub.
Triinu Pakk-Allmann, tõlkija Kui ma esimest korda Peldikusse sattusin, oli seal seina peal hulk abituid pildikesi akvaariumikaladest, mis millegipärast tuletasid meelde nõukaaegset linnapolikliinikut, ja nende kõrval suur Konföderatsiooni lahingulipp, selge meene Ameerika kodusõjast.
Küsisin imestades baarist, kust see Konföderatsiooni lipp sinna sai. Baaridaam vaatas seda hooletul pilgul ja rehmas käega: “Ah see või, selle keegi tõi.”
Mõni aeg hiljem tahtsin Peldikut tutvustada ka paarile sõbrale, olin neile juba Konföderatsiooni lipust kõnelnud. Läksime kohale, aga mida pole, see on Konföderatsiooni lipp, ehkki akvaariumikalad on kõik kenasti vanal kohal.
Seisan ja vahin tühja seina, seletan nördinult sõpradele, et siin see lipp just oli, kui üle mu õla lõikab vahele baaridaami hääl: “Ah see või, selle keegi viis ära.”
Hiljem kinnitas üks sõpradest, et ta olla hommikupoolikusel tunnil Peldiku eest läbi läinud, aga ust pole seina sees olnud. Ilmselt materialiseerus uks alles õhtupoolikusel tunnil, päris avanema hakkas aga alles öösel.
Aarne Ruben, kirjanik Peldikubaaris käib mängimas üks kabetaja, kelle eesmärgiks on alati kõik mängud võita. Ta kelgib sellega valjuhäälselt kogu seltskonna ees. Kord aga ilmus sinna tõeline kabemeister, kellest ma kindlalt teadsin, et ta seda on. Loomulikult sattus meie kelkiv “suurmeister” kiiresti täbarasse seisu. Ta ajas laua justkui kogemata ümber ja nuppe tagasi pannes vahetas ühe nupu asupaika. Oma naiivsuses oletas ta, et tema vastas istuv tugev mängija sellest aru ei saa.
See intelligentne inimene sai aga kohe aru, milles asi. Ja ta ütles: “Vabandage, härrased, ma mängin liiga nõrgalt. Võib-olla jätkab seda partiid keegi teine?” Tõusis ja lahkus. “Keegi teine” aga muidugi kaotas selle mängu.
Tarmo Teder, kirjanik Kui malesott Andres Vanapaga jäi Kukus ja Vanapa köögis alati kindlalt minu kasuks, siis Peldikus sain ükskord kaks korda järjest tappa.
Kõva kabetaja Korstent – seda roppude lorilaulude esitajat ja muidu lõuapoolikut sai läinud suvel Pelta ees vabas õhus puu all 64-ruudulises ehk vene kabes kenasti nuheldud.
