JAAK URMET: Raamat ei ole suveniir ega seinakaunistus

 (9)

Nõukogudeaegne raamatusnooblus on tagasi tulnud. Omandamissoovi juures ei ole enam määravaks sisu, vaid pigem see, kuidas raamat välja näeb.

Nõukogude ajal oli palju raamatuid, need olid odavad ja neid osteti palju. Küllasus oli teatud mõttes petlik, sest raamatuid, mis on olulised ka tänapäeval, ilmus (s.t lubati ilmuda) napilt. Aga igatahes ei olnud olulisel raamatul ohtu jääda kauplusse tolmuma.

Selle nimel seisti sabas, selle omandamiseks nähti vaeva. Ja kui kord see raamat käes, eksponeeriti seda uhkelt koduriiulil. Raamatute seljamuster sai koduinterjööri hinnatud osaks.Eks raamatuid osteti ka sellepärast, et neid lugeda. Aga ei saa kahelda, et mõne raamatu ümber hõljus oreool, mis tõmbas ligi defitsiidinoolijaid või tekitas mulje, et omandisuhte kaudu osaletakse ilusas rahvuslikus vandenõus.

Raamat oli paljuski ihaldusväärne mitte oma sisu, vaid oma staatuse tõttu. Siis nõukogude riik lagunes ja raamatupõld hakkas kiratsema. Hinnad tõusid, valik ja raamatute väljanägemine kehvenes. Üldise kirjanduselu pinnalt tekkisid igasugu teesid ja teesikesed kirjasõna kahetsusväärsest olukorrast ja tulevikust. Olukorda kirjeldati kui kirjanduse mitmekordset perifeeristumist: kirjandus on kultuuris perifeerne, kultuur omakorda ühiskonnas perifeerne.

Salapärane müügiedu

Niisugune olukord ei kestnud kaua. Kultuur, kirjandus ja sealhulgas raamat, tulid perifeeriast välja. Raamatupoodidest hakkas läbi voolama järjest suurem hoovus, raamatuturg laienes kõigis suundades, ostjad sagisid odavatel väljamüükidel.

Üldise ostujõu taastumisega on hakanud tagasi tulema ka raamatusnooblus. Raamatut ostetakse tihti sellepärast, et see näeb välja läikiv, prestiizŠne, kallihinnaline... Ja et seda on hea kinkida. Ehkki poodidele suur müügiedu meeldib ja kirjasõna levik massides on tore ja väärtuslik suundumus, arvan ma, et raamatusnooblus on taunimisväärne. Vaadates raamatuid, mida müüdi jõuluajal palju, võib nende seast leida snoobluse tulemusena tipputõusnuid. Kuigi raamatutega kaunistatud korter on etem jürimõisalikust raamatuvabast korterist, on vale osta ja kinkida raamatut ainult korterikaunistuseks. Meie kultuurikontekstis on see nõukogude ajast pärit igand, mis näitab, et nii, nagu ei ole veel küps Eesti ühiskond, ei ole päris täiskasvanud ka eesti lugeja.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare