JAAK URMET: Robert Vaidlo, doktor Meerike ja Kukeleegua

 (9)
JAAK URMET: Robert Vaidlo, doktor Meerike ja Kukeleegua
----

Robert Vaidlo lasteraamatute seltsis veetis oma lapsepõlve juba praeguste 60-aastaste põlvkond.

Pole kahtlust, et lastekirjandus on maailma oluliselt rohkem mõjutanud kui täiskasvanute kirjandus. Kui üldse selline piiritõmbamine võimalik saab olla – sest hea lasteraamatu omaduseks on, et see nagu polekski ainult laste raamat. Igatahes, see osa kirjandusest, mis kirjutatud esmalt ikkagi lastele mõeldes, on oma mõju poolest inimestesse – ja selle kaudu ka maailma – täiskasvanute kirjandusest üüratult üle.

Miks? Vastus on lihtne: lapsi, kes ei puutu raamatutega kokku, on väga vähe. Seevastu täiskasvanuid, kes ei puutu raamatutega kokku, on väga palju. Lapsed kasvavad suureks – ja olgugi, et nad võib-olla pärast kooliukse enda selja taga kinnilöömist ei puuduta elu lõpuni enam ühtki raamatut, jääb neid ometi elu lõpuni mõjutama lapsena loetu.

Lapsed on raamatute kõige suuremad tarbijad. Nad õpivad raamatu abil lugema. Nad jäävad magama raamatust ettelugemise saatel. Nad läbivad kogu koolihariduse, raamatud käeulatuses. See on miinimumprogramm, millest allapoole valgete inimeste ühiskonnas langeda ei ole võimalik – ja kui läheb hästi, siis ei jää lapse suhe raamatuga pelgalt miinimumprogrammi raamesse. (Ärme peatu siin erandlikel juhtudel, et leidub mõningaid lapsi, kes ei läbi ka miinimumprogrammi.)

Lapse suhe raamatuga on täiskasvanu omast peale kvantiteedi tugevam ka kvaliteedi poolest. Kui täiskasvanute kirjanduse au ja kuulsus põhineb paljuski kõmul ja snobismil, siis lapsi ei saa selliste asjadega petta. Laps ei tunne vajadust osta, lugeda ja teha head nägu sellepärast, et nii jääb temast mulje kui kultuursest ja haritud inimesest. Temale kas meeldib või ei meeldi. Ja kui ei meeldi, siis ta haigutab julmalt ja pöörab pilgu kõrvale.

Lastekirjandus on kogu ühiskonna väärtuste kujundaja. Ja mitte ainult lastekirjandus, vaid kogu lastekultuur üldse – muusika, filmid, telesaated... Olen täiesti veendunud, et praegune 20-30-aastaste põlvkond elab nõukogude eesti rikkaliku lastekultuuri imelises mõjuväljas. Kui pealt maha kraapida tarbimisühiskonnas ellujäämiseks õpitud harjumused ja suhtumised, leiame alt vastu siramas lapsena loetud, vaadatud ja kogetud lastekultuuri päikselisust, helgust ja fantastilisust (muuhulgas on see joon esindatud tänapäeva nooremate kirjanike loomingus – mida mõni kaledama hingeeluga kriitik on pahaks pannud, nimetades seda “infantiilsuseks”). Aga miks ei peaks sama kehtima ka 40-50-aastaste ja vanemategi puhul?

Neid mõtteid ajendas mind kirja panema Robert Vaidlo lahkumine eelmisel reedel. Ta on juba vähemalt kolmas eesti lastekirjanduse suurkuju, kes sel aastal jättis maha selle ilma. Ott Arder, Henno Käo, nüüd siis Robert Vaidlo. Need nimed kuuluvad meie lastekirjanduse suurimate hulka. Kõigi kolme raamatud on rõõmustanud põlvkondi põlvkonna järel. Ott Arderi lõbusate luuletuste saatel möödusid kaks viimast aastakümmet. Henno Käo esimesed jutukad, lausa meistriteosed “Suure Kivi lood” ja “Kui mind üldse olemas ei oleks” ilmusid 1980-ndate keskel, kuid õige hoo sai mees sisse 1990-ndail, viimane raamat ilmus alles möödunud nädalal. Palju see teeb – kaks põlvkonda, kolm? Robert Vaidlo esimesed jutustused ilmusid 1950-ndate keskel – ja neid meenutavad nüüd hea sõnaga praegused 60-aastased!

Hea lastekirjanik, kes suudab lugeja enda külge kinni köita, jääb kaaslaseks kogu eluks. Ja see on isevärki suhe. See hea lastekirjanik jagab nimelt oma täiskasvanud lugejaga midagi väga isiklikku, varjatut ja salapärast – tolle lapse-ea mõttemaailma. Väike Mart Juur veetis Vaidlo raamatut lugedes ühe meeldejääva pakaselise õhtu. Väike Kerttu Rakke võitis Vaidlot lugedes palaviku. Väike Navitrolla ootas telekast “Kessut”.

Loe veel

Robert Vaidlo ja Henno Käo on eesti lastekirjanduses ühed vähesed, kes oskasid kirjutada fantastikat, head keskmise kooliastme kunstmuinasjuttu. Kui ülejäänud jutumeistrid eesotsas Holger Puki, Jaan Rannapi, Heino Väli ja Eno Rauaga valdasid hästi just eelkõige realistlikku jutustust, siis Vaidlo ja Käo suutsid välja mõelda kõige eriskummalisemaid olevusi ja tegevuskohti. Vaidlo tipuks selles vallas on Kukeleegua-lood. Olen nendest lugenud “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärast merereisi” ega kõhkle seda nimetamast üheks suurepärasemaks fantastiliseks jutustuseks eesti lastekirjanduses. Samas pärineb temalt ka väga häid realistlikke jutte, nt kogumikus “Jutujulla”.

“Doktor Meerikeses” oli üks lennuk, mis pidi Kukeleeguast startima ja viima tegelased seiklema kaugele saarele. Lennukile pandi nimeks “Augeelekuk” – et see jõuaks õnnelikult ka koju tagasi. See on raamatus väga ilusasti välja kukkunud seik, millega sobib lõpetada ka siinne jutustus Robert Vaidlost.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare