JAAK URMET: Romaani kadumise saladus


Nagu ikka märtsiti, jagas eesti kirjanduse peamine tugi, sõber ja rahastaja Eesti Kultuurkapital ka tänavu möödunud aasta parimatele kirjandusteostele preemiaid.

Kerge kõmugi on jõudnud juba tekkida, samuti ka vaibuda – kuna proosa vallas ei antud preemiat välja, saak (Kivirähk, Hargla, Ruitlane, Ehlvest, Mutt) leiti olevat pärliteta. Seevastu anti luulevallas ühe asemel kaks preemiat. Käesolev Arkaadia võtab mullust kirjandusesaaki veel kord üle vaadata.

Arvustuse all on mõlemad laureaat-luulekogud – Jürgen Roostelt ja Kristiina Ehinilt. Selle kohta, et mõlemad on head raamatud, leiab põhjendusi palju, mainigem siin omalt poolt veel asjaolu, et Kristiina Ehini “Kaitse-ala” on nii Raamatukoi kui ka Apollo võr-gumüügis läbi müüdud. See on harukordne edu ühe algupärase eesti luuleraamatu kohta – mis ei ole Doris Kareva kirjutatud. Nõnda et eelkõige just seda raamatut julgeks soovitada neile raamatukogutädidele, kes kurdavad, et eesti kirjandust ei taheta lugeda. Tahetakse küll! Selles ei ole roppusi ka!

Lisaks pärjatud luulele võetakse siinses numbris vaatluse alla pärjata jäänud luule – häid kogusid on viimase poolaasta jooksul ilmunud ridamisi. Brüsselis elav poeet ja prosaist Vahur Afanasjev andis välja kogu “Katedraal Emajões”, Kivisildnik ilmutas kogu “Tali valla ametlik ajalugu”, noor tütarlaps pseudonüümiga Leo de Sixtus debüteeris koguga “Skarabeuse tsivilisatsioon”, aga debüteeris nii, et ajakirja Vikerkaar gallupis valiti ta aasta parimaks debütandiks – koos teise noore luuletaja Kaarel Kressaga, kellelt väljas kogu “Oidroon”. Jaa, eesti luule elab, mulksub, käärib, aurab, kihiseb, sellest roomab järjest välja igasugu põnevaid elukaid...

Suundumusi? Vahest see, et üha enam hakkab luulekogu lähedust otsima CD. Laser-plaat, millel on luule suulises esituses – või lausa laul. Mullu ilmus kohe mitu sellist satelliiti: Lõuna-Eesti meeste koguteose “Viie pääle” juures, samuti Jürgen Rooste kogu “Ilusaks inimeseks” ja Vahur Afanasjevi mainitud kogu juures. Luuletajaid otsivad uusi meediume – ja otsing on tulus, kõrvale meeldib.

Ka ühest tõsisemast asjast tuleb hakata järjest kõvahäälsemalt juttu tegema. Nimelt eesti kirjaniku tööst ja tasust. Käesolevas Arkaadia numbris kirjutab sellest pikalt Kivisildnik. Mulle meeldib tema mõttekäik: kui üldsuse (ametnike, ignorantsete inimeste vms) meelest on täiesti normaalne, et kirjanik rabab päev otsa täiesti ebakirjanduslikul töökohal leiba lauale teenida ning läheb siis õhtul koju ja hakkab perega koosolemise aja arvelt kirjandust tegema, miks siis – ja kurat küll! – ei peeta normaalseks seda, et ka ametnik võiks sõita päev läbi hoopis taksot või tõsta kaubakaste – et siis õhtul kodus unega võideldes oma pabereid tuhnida? Aga ei, ametnik saab pappi mis mühin ja see on justkui enesestmõistetav, kirjanik aga kraakleb kolleegidega kultuurkapitali stipisentide pärast.

“Tahaks lihtsalt rentslist kontorisse, keegi pole maininud sportlastega võrdset kohtlemist.” Jah, võib-olla just selles peitub põhjus, miks Eesti kirjastused kurdavad, et algupäraseid romaane õieti polegi... Põhjus, miks žüriid lükkavad kõrvale proosa ja võtavad ette luule... Sest romaani magamatusest paistes silmadega ei kirjuta.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare