Jaak Urmet: Seebi ja nööri gala
Tunnen täielikku respekti kõigi täna õhtul Estonia teatrisaali laval käinute ja laval nähtuga-kuulduga loomingulistes seostes olnute suhtes. Nad kõik on oma ala suurkujud, talendid, eesti muusika rikkus. Seda ütlen esmalt.
Aga olles aus, 99 protsenti sellest, mida nad esitasid, oli minu jaoks talumatu piin, õudus. See oli üksainus masendus ja viletsus ja oigamine ja halamine, lõputu reekviem, surnute matmine ja kabelis ägamine.
Eeskava kontseptsioon oli ebaoriginaalne: tantsulis-muusikaline ülevaade eesti ajaloost. Eesti rahva ajaloos ei ole vist kunagi naerdud ega rõõmustatud? Ainult kepsakas versioon „Saaremaa valsist“ pakkus mingi positiivse noodi. Sisuliselt 1946. aasta talgute ülistus. Ainus helge hetk eesti ajaloos oli Stalini päikse all?
Kadri Voorand on võrratu laulja. Aga mitte selles märgisüsteemis. Rummo sõnadel avalaul on igav, paatoslik, pühalik.
Siis tuleb neljajalgse trohheuse lohemadu ja hakkab tants mustade hauakivide vahel rohelise udu sees. Ongi kogu eesti keskaja kontseptsioon?
Katkend balletist „Kratt“: sünge, mustad seelikud lehvivad. Assotsiatsioon puntratantsuga, aga mitte lõbusa ja reipa Paunvere versiooniga, vaid see on sünge ja flegmaatiline zombide tuikumine.
Etnobänd laval: live? Igatahes esitus tuhm ja krobeline, kuidagi jõuetu. Esinemiskramp? Kõhe, sünge joig ja loits. Meeleolu võimendavad etnograafilised videoklipid eesti rahva mängudest murul ja mullal. Ikka külaühiskond. Vomm ja pars! Puuduvad vaid vigel ja vikat.
Mingo Rajandi lugu Andres Ehini sõnadele. Lavale ilmub tegelane „Väiksest nõiast“, kuri peanõid Rumpumpel. Või mingi poolearuline šamaan. Oi, sorry, Voorand. Ood kaosele. Kohe meenub ekspressionismi õpikunäide, kohutav, psüühikat laastav Schönbergi „Kuu-Pierrot“. Needmine, manamine. „Ma olen kuul, ma istun püssitorus!“ undab Voorand. Muidugi, vabariigi sünnipäeval ongi sobilik meenutada pikalt ja masendavalt kõiki läbi aja maha lastuid. Oleks võinud kõigi nende nimed üle laemaali jooksma panna. Taustaks on arvutigraafiline mäng Estonia teatrisaali kuulsa laemaaliga, mis ju teadupärast ei ole lihtsalt kunst, vaid ideoloogiline nähtus. Paha nõukaaeg saab letti võetud! Näeme ka loosungit „Kunst kuulub rahvale“.
Sedaviisi, olles traatlike helidega verele piitsutatud, lisatakse haavadele kapaga ja kuhjaga soola. „Saaremaa valss“ minoorses võtmes. Vooranna esituses. Ma saan aru, miks see Valgre meloodia omal ajal mažoorseks muudeti, minoorne versioon on tõesti halb. See on seebi ja nööri laul. Mingit Saaremaad ja heinamaad ei ole. Vooranna esituses on piin ja valu, õudus ja masendus.
Õnneks tuleb kohe otsa baleriinide rõngatants, saateks „Saaremaa valsi“ mažoorne versioon. Hingel hakkab kohe hea. Ainus helge hetk kogu eeskavas ja seega nagu kogu eesti ajaloos. Energiapauk ja õhuauk.
August Sanga luuletus „Papagoi“ koos muusikalise saatega – džäss. Voorand lööb registrid lahti, kraaksub, krääksub, ulub. Kogu tema talent selles vallas jõuab lavale. Lõpuks muutub heliriba politseiauto sireeniks. Veider, imelik, kõhe, kummastav, ja tegelikult ka igav.
Voorand jätkab, lisandub ülejäänud Heliotroop. Viivi Luik, „Kõik, mis sa teed, tee praegu“. Ikka džäss. Häälutus, undamine, lõpuks pinisevad kõik nagu kuus sääske. Talumatu.
„Ta lendab mesipuu poole“ – pidulik, ülev, tahaks nutta. Oma haleduse ja õnnetuse ja väiksuse ja viletsuse üle. Tõmbad õlad köötsu, lased raskel eesti ajalool endast üle veereda.
„Mu isamaa on minu arm“ – erakordselt masendav ja tuju nulli viiv tõlgitsus. Matusemeeleolud. Tahaks nutta endisest kõvemini, karjuda, röökida, kisendada valust ja piinast. Tahaks surra! Tahaks isamaa rüppe unele! Küll siis oleks ilus! Küll siis oleks roppu moodi isamaaline!
Kas me oleme vabad või ei?
Kas me oleme elus või ei?
Miks sellised matusemeeleolud? Miks selline kabelimuusika? Miks kotiriidehais? Miks?
Kas me ei peaks mitte hoopis olema rõõmsad?
Lõpuks sai see asi kõik otsa. Pärast sotsialistlikku „Saaremaa valssi“ teine hea asi ses kontserdis. Ai, tegelikult kolmas. Torupillineiut oli ilus vaadata.
Eesti muusika suurkujud, talendid, miks te tegite vabariigi aastapäevaks lavale sellise õudusfilmi soundtrack’i? Kordan, Voorand on võrratu eesti laulja, kelle kõrval see, mida näeme Eesti Laulul, on lihtsalt rütmiline köhimine. Miks siis nüüd nii?
Ja mees, kelle helikeeles elab rõõmus ja positiivne sillerdus, Olav Ehala, mängib kätlejatele tausta...
