JAAK URMET: Sirbi sari kahe lugupeetud isanda võrra rikkam
##Kolmapäeval juhtus niisugune lugu, et Sirbi raamatusari sai kahe uue teose võrra täiendust. Ilmusid Ervin Õunapuu “Öövöö” ja Johannes Saare “Päevast päeva”. Kirjanik ja kunstnik Ervinile oli tegu tema esimese publitsistikaraamatuga, viljakale ja samavõrd kompromissitule kunstikriitikule Johannesele esimese raamatuga üldse. Mis neist leiab? Leiab artikleid, mis autoreil varem ilmunud ajakirjanduses – Johannesel aastast 1993, Ervinil aastast 1985.
“Vaadake, see sari hakkab juba ilmet võtma! Päris palju on juba!” hõikas Sirbi peatoimetaja Mihkel Mutt esitlusel rõõmsalt, moodustades kaheksast seniilmunud raamatust käes priske paki. “Veel natukene ja siis saab mõni ruumikujundaja oma kõige kallimale kliendile öelda, et näete, siin on selline must laik – Sirbi sarjast saab tekitada ruumi mingisuguse musta laigu.”
Mihkel Mutil on sarja arenemist jälgides eriti hea meel selle üle, et seal ei leia oma kohta mitte ainult kirjanikud ja kirjandusinimesed, vaid ka muude kultuurialade esindajad. Ja muidugi ei pääse auväärse kultuurilehe egiidi all väljaantavasse sarja igaüks. “Johannes ja Ervin on tuntud inimesed, lugupeetud isandad, kõvad tegijad, nagu tänapäeval öeldakse,” laskis Mihkel Mutt rahulolevalt paista valgust sarja valimise kriteeriumitele.
Johannes Saar tänas esitlusel Mihkel Mutti, kes andnud talle mõtte artiklid raamatuks teha. “Ausalt öeldes poleks ma selle peale iial tulnud. Ma ei näinud ka kõige julgemates unenägudes oma artikleid raamatu kujul välja antuna. Nüüd, kui ma neid näen, siis painab mind ikkagi küsimus, et – milleks? Kes see lugema hakkab?”
Oma lugeja Johannes siiski vaimusilmas konstrueeris. “Mõtlesin, et see inimene võiks olla see, kellele pakub pinget näha, kuidas üks kunstikriitik 12 aasta jookseb eri aladel ummikusse. Hakkasin anrilistes piirides kunstikriitikat kirjutama 1980-ndate lõpus. Aga need piirid kadusid kuidagi ära – selle eest võib hea sõnaga ka Jusket meenutada – ja teemad kadusid ära. Nagu ma karjusin kuu aega tagasi ajalehes, et kunstikriitikul pole leiba ega tööd. Minu jaoks on see eelkõige tähendanud liikumist reklaamikuvandite analüüsimisele, võib-olla ka tarbimiskultuuri kompimisele.”
Külakost väljaandjale
Ervin oli napisõnaline, ulatades vaid Mihkel Mutile ja sarja toimetajale Jaakko Hallasele helepruuni portfelli, mille sisuks ilmnes hiljem olevat mitmesugune söögi- ja joogipoolis.
Jaakko Hallas ütles, et temale on Sirbi raamatute toimetamine igapäevase, argise tööga võrreldes pidupäev. “Ervin ja Johannes olid eriti koostööaldid. Nendega oli lausa lust tööd teha,” ütles teenekas toimetaja ja müstikahuviline. Nagu Mihkel Mutt, leidis ka Jaakko sarja raamatutuid kiites kena ja tabava kujundi. Ta nimetas Johannese ja Ervini raamatuid mitte küll tellisteks, aga plaatideks “igavikulisel kultuurimüüril”.
Muide, Johannes Saare raamatu rohkem kui 60 kirjatöö hulgast on ainult kolm ilmunud Sirbis. Ervin Õunapuu raamatus, mis mahult ja nimetuste arvult on Johannese omast poole õhem, leidub ainult üks Sirbis ilmunud kirjutis – või kaks, kui arvesse võtta aeg, mil Sirbi küljes oli veel ka Vasar. Sarjas on järgnemas raamatud Leonhard Lapinilt ja Mihkel Voldilt, kellest viimase nime otsingumootor Sirbi võrguküljel ei tunne.
Mida see näitab? Ju vist seda, et Sirbi sari ei piirdu siiski ainult stammkaastööliste kitsa ringiga, “kultuurilehe püsiautoritega”, nagu ütleb statuut tagakaanel. Ja see on ainult hea. Muidu jääks Sirbi sarja jaoks sobivate tuntud inimeste, lugupeetud isandate ja kõvade tegijate ring liialt kitsukeseks.
