JAAK URMET: Smuul: “Sellised lollid on pandud riiki juhtima!”

 (14)
JAAK URMET: Smuul: “Sellised lollid on pandud riiki juhtima!”
----

Näitleja Lembit Anton meenutab kokkupuuteid Juhan Smuuliga Kuku-klubis ja mujal.

Pühapäeval, 18. veebruaril on Juhan Smuuli 85. sünniaastapäev. Smuul (1922–1971) oli suur kirjanikuna ja suur inimesena. Ainult see, kes on suur inimesena, saabki olla suur ka kirjanikuna. Smuuli meenutamine ja temast kirjutamine ei pea olema mingis seoses järjekordse täistiksunud ümmarguse arvuga sünnist mööduvatest aastatest. Aga kuna nii on kombeks, siis täidame selle kombe.

Olen vestlenud Smuulist mitmete ta kolleegi ja ajastukaaslasega, kes on teda ise lähedalt näinud: Enn Vetemaa, Aksel Tamm, Ülo Tuulik... Ja kõigi nende suhtumisest on esmajoones läbi kumanud suur austus tema kui inimese ja tema kui kirjaniku vastu. Enne kui nüüd kaldun Smuulist kirjutades samasugusesse pühalikkusesse nagu Veidemann Krossist kirjutades, annan jutujärje üle järgmisele Smuuli ajastukaaslasele – näitleja Lembit Antonile (84), kes on mänginud mitmes Smuuli näidendis ja puutunud temaga palju ka isiklikult kokku.

Lembit Anton: Smuuliga sain isiklikult tuttavaks 1956. aastal, kui Moskva jaoks valmistati ette eesti kunsti dekaadi. See dekaad haaras näitemänge ja ooperit ja raamatuid ja meeskoori... Oli selline näitus eesti kunstielust, mida valmistati igat kanti ette, et edukalt esineda, Eesti riiki ja rahvast teistele Nõukogude Liidu rahvastele edukalt esindada. Mina olin siis juba Draamateatri näitleja, teatriinstituudi lõpetanud.

Kavva võeti ka Juhan Smuuli näidend “Atlandi ookean”. See käsitles kalapüüki: kõigepealt saadavad naised mehed merele, siis on merel väiksed vastuolud ja lõpuks on tagasitulek merelt. Niisugune olustikuline lugu. Mingeid erilisi probleeme seal ei puudutatud. Aga seda oli mõnus mängida, sest see oli inimlik, see tekst ja laulud. Meie, noored poisid, nagu Kalju Karask ja Orgulas ja mina ja Kilgas, mängisime madruseid. Laeva kaptenit mängis Rudolf Nuude. Oli ka üks junga, teda mängis Linda Rummo – ainus naine ses pundis. Moskvas esitasime seda lavastust suure eduga.

“Atlandi ookeani” proove tehes kohtusingi Smuuliga. Panso oli lavastaja ja Smuul istus saalis. Istus seal ja kuulas. Kõik proovid oli saalis. Ja näitlejad ikka läksid ta kõrvale ja küsisid midagi. Näiteks Nuude. Et kuule, kas ma tegin ikka õigesti, ja anna mulle nõu, kuidas ma teen. Smuul ütles rahulikult: “Te teete kõik väga hästi. Mina olen selle asja kirjutanud, minu töö on lõppenud – nüüd on teie töö. Minu osa oli kirjutada, teie osa on näitemängu teha – ja kuidas te seda teete, see on teie asi. Mina tulen ainult huviga vaatama, kuidas te teete. Mina vahele ei sega.”

Aga ta segas siiski vahele, nii et – tol ajal oli Draamateatri all keldris kõrts. Seal, kus praegu riietehoid on. Seda kutsuti Draama Keldriks. See oli avalik restoran, päeval käidi seal söömas ja õhtul etenduse ajal joodi seal kohvi. Aga siis, kui meie proovi tegime, oli Smuulile sinna laud kaetud. Peal konjakid, viinad, suupisted. Ja kõik näitlejad, kes lavalt vabaks said, kutsus ta sinna lauda, sööma ja kärakat võtma. Aga meil, noortel näitlejatel, oli tol ajal niisugune printsiip, et proovi ajal ei sobi viina võtta. Süüa võib küll, ma sõin mitu head seapraadi seal ära! Aga viina ei võtnud.

Aga Draamateatris oli veel terve rida vabu näitlejad, kes tükkisid sinna lauda kaasa! Malmsten ja Alev ja... Need istusid kogu aeg seal all lauas! Ja panid muudkui kärakat. Kõik see aeg, kui meie tegime laval proovi, istusid nemad seal ja panid kärakat! Ja niimoodi tegime kolm nädalat järjest iga päev proovi. Iga päev laud kaetud ja iga päev need härrasmehed ümber laua sõid ja jõid! Smuul muudkui pani uusi pudeleid heameelega lauale, et võtku aga.

Smuul oli väga napsulembene mees. Ja sealjuures meeldis talle vestelda. Tema rääkis ise – ja tahtis, et sina ka räägiksid. Kui ta Kuku-klubis istus, siis kogunesid kõik alati tema ümber. Ja alati käis seal mingi huvitav vestlus. Poliitikast, naistest, elust, olust, igasugu asjadest. Ta oli alati väga heas tujus ja mõnus mees. Sõbralik, tohutult sõbralik poiss. Ja kõik olid talle nagu omad poisid. Teati ka, et temal on raha. Meie, näitlejate palgad olid väiksed. Siis meie olime ka selles ringis ja tema tegi meile välja.

“Polkovniku lese” juhtum

Loe veel

Aga Kuku-klubis nägin ma ka ükskord, kuidas Smuul oli vihane. Oi, ta oli nii vihane! Endast nii väljas, et vandus ja sõimas ja räuskas. Mõtlesin: mis see siis nüüd on? See oli just ükspäev lõuna ajal, kui me läksime Kukusse lõunat sööma – Smuul tuli sisse, portfell lärtsti nurka, istus lauda ja hakkas parteid ja valitsust kiruma! Esmakordselt kuulsin, kuidas ta sõimas keskkomitee mehi: kuradi kaabakakari, niisugused lollid on pandud meie riiki juhtima! Meie jäime kuulama, ta oli sel ajal kirjanike liidu sekretär – ja nüüd vannub nõnda! Mis siis lahti?

Alguses ei julgenud küsida ka, aga pikkamööda uurisime välja, mis on. Ta kirjutas “Polkovniku lese” ja see on üks ta kõige paremini kirjutatud näitemänge. Suurepärane lugu. Ja enne, kui seda hakati teatris lavastama, käis see keskkomitee repertuaarikomisjonist läbi. Seal otsustati, kas lubada või mitte. Ise oli ta rääkinud selle näidendi kohta: “Ma kirjutan tüki, mis on tükk!” Me kõik ootasime ja... Aga nüüd oli mees löödud – “Polkovniku leske” ei võetud vastu! Keskkomitee ei andnud luba, et seda lavale anda.

Asi oli selles, et selles näidendis kritiseerib ju polkovniku lesk ka polkovnikuid. Et arstid ei tea midagi ja polkovnikud on veel lollimad. Nii nagu tuleb välja, et polkovnikud on ühed turakad. Eks see jutt liikus ka sõjameesteni – ja meie kindralstaabi mehed läksid Käbini juurde ja ütlesid: “Niisugune tükk pilkab Nõukogude armeed. Seda ei või välja lasta.” Teatris oli see juba kavasse võetud – ja nüüd võeti välja.

See ajaski Smuuli harja nii punaseks, et ta vandus ja sõimas. “See on mul siiamaani kõige paremini kirjutatud teos – ja nüüd ei lasta seda mängida! See, kurat, ajab mind marru, kurat!” Aga kuna tal oli siiski ka Moskvas seljatagune, viis ta oma näitemängu Moskvasse ja sealt öeldi – Smuuli peab mängima. Tuli käsk ülevalt alla ja proovid läksid lahti. Aino Talvi mängis esietenduses suurepäraselt.

Juhan Smuul

••    “Järvesuu poiste brigaad”

Vargsi pimedus tuli maa üle.

Sajab. Õhtu on niiske ja külm.

Sa istud kui jumala süles,

seljatoeks hõõguv ahjukülg.

Kaks “tattnina” tahmavad õhku,

mis tubakast haisev ja kuum.

End heitnud on seljali põhku

noored töömehed Järvesuust.

Musta rongaparvena lendab

raskeid vandeid toas igalpool.

Seda minevik jätnud on endast,

see on kolkakülade kool.

Tuleb raske ja sõnatu vaikus.

Tuju murdub ja langeb. Ja siis

ülalt naridelt raiuvalt kaikub

kaherealiste kurblik viis.

Ühes laulus on paadi all vilus

pomm, sarvik ja sadamapätt.

Aga teine on armas ja ilus,

seal on suudlus ja sinine rätt.

Ja lõõtsade viis aina muutub,

laul puhtamaks, paremaks saab,

rebib puruks kõik halva ja puutub

hinge salajast varjatud maad.

Ja tunned – kõik räpane riivab

neid noori vaid pinnapealt,

aga laulude leekivad tiivad

teevad jälle nad puhtaks ja heaks.

(1947–1948, katkend)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare