JAAK URMET: Tonn Balzaci kogutud teoseid ja meetrijagu “Jäist raamatut”

 (1)

Tallinnas Suur-Sõjamäe tänaval asuv Eesti Hoiuraamatukogu võtab tasuta vastu kõiki raamatuid, et need siis jälle tasuta ära anda. Tõsi, mitte eraisikutele, vaid ametiasutustele.

Oskar Luts kirjeldab “Suves” meeldejäävalt üht raamatukoguhoidjat. Seda, kes juhatas Joosep Tootsi ja Peeter Lestat läbi Tartu ülikooli raamatukogu varasaalide, jagades kõige kohta lahkelt ja heldelt seletusi. Muuhulgas otsib Toots seitsmendat Moosese raamatut, mis tema andmete kohaselt peaks kusagil seal leiduma ketiga põranda külge kinnitatult, et seda ära ei viidaks või et... see ise minekut ei teeks. Kahjuks purustab raamatukoguhoidja selle ilusa legendi.

Tallinnas vana Lasnamäe ja lennujaama vahelises piirkonnas Suur-Sõjamäe tänaval asub Hoiuraamatukogu, üks väheseid spetsiaalselt raamatukogu jaoks ehitatud hooneid Eestis. Selle 1979. aastal valminud maja viis korrust on hetkel täidetud umbes 1 200 000 trükisega (vrd: Rahvusraamatukogus on üle 3 400 000 raamatu), mille hulgas tunneb kõige paremini teed peavarahoidja Kalju Tammaru.

Hoiuraamatukogul on kaks põhilist ülesannet. Esiteks, hoida ainsa raamatukoguna Eestis alal kõiki välismaa ajalehti, nõukogudeaegseid autoreferaate ja muud harvakasutatavat, kuid väärtust omavat kirjasõna. Teiseks, anda ajutist peavarju kõigele muule, mis on kaante vahele trükitud.

Üleliigse kirjanduse vastuvõtt

Suurest ajalehti täis hoidlast läbi jalutades tekib küsimus, kas siin leidub ka mõni aastakäik kuulsat ajalehte Tapa Kommunist. Kuuldud on sellest üht ja teist, aga oma silmaga pole seda nägema juhtunud. Nüüd on selleks võimalus käes. Kalju Tammaru võtab ühest riiulist ajakirjandusväljaannete bibliograafia 1940–1960 ja teeb näpuga järge ajades kindlaks: on seegi legend! “Ehkki ilus legend. Näitab seda, kuidas tol ajal ajalehtedele nime andmine käis.” Ei leidu seitsmendat Moosese raamatut, ei leidu ka ajalehte Tapa Kommunist.

“Anda ajutist peavarju kõigele muule, mis on kaante vahele trükitud” – see tähendab lühidalt seda, et Hoiuraamatukogu võtab nii teistelt raamatukogudelt kui ka eraisikutelt vastu nende jaoks üleliigseid või tarbetuid raamatuid. Absoluutselt igasuguseid. Ilukirjandust, teabekirjandust, eesti keeles, võõrkeeles, uuemaid, vanemaid. Tasuta muidugi. Andes lihtsalt kultuurse alternatiivi prügikasti viskamisele.

Esimesel korrusel on koht, kuhu iga päev raamatuid tuuakse. “Mõnikord on nii, et noored abielluvad – mehel on tema vanemate raamatukogu, naisel tema vanemate raamatukogu, siis sureb vanaema ära, pärandab kolmanda raamatukogu. Aga raamatud olid toona suuresti ühed ja samad,” räägib Kalju Tammaru. Nii loovutavadki noored kolmest eksemplarist kaks Hoiuraamatukogule.

“Mõned sirutavad käe välja, tõmbavad riiuli pealt musta prügikotti kõik, mis ette jääb, ja toovad siia,” teeb Tammaru vastava liigutuse. “Ja palju teoseid saame eakatelt inimestelt, kes kolivad väiksemasse korterisse. Üks vana naine käib pea iga päev, toob kilekotitäie. Tuleb bussi pealt maha, toob kotitäie ära, kuni buss lõpus otsa ringi keerab, ja läheb sama bussiga tagasi.”

Palju tuleb siia majja raamatuid teistest raamatukogudest, mis lähevad vastu likvideerimisele või kus on lihtsalt vaja riiuleil ruumi teha. Kõik, mis saadetakse, käib läbi Tammaru valvsa pilgu alt.

Asutustele raamatud tasuta

Selge on see, et lisaks sissevoolule peab olema ka väljavool, muidu jäävad viis korrust õige pea kitsaks. Nagu öeldud, on peavari ajutine. Selle, mis tasuta tuuakse, on raamatukogu nõus taas tasuta ära andma. Mitte laenutama. Vaid andma, päriseks. Kellel vaja, tulgu võtku. Rahakoti võib koju jätta.

See suuremeelne pakkumine käib ainult asutuste kohta. Koolid, raamatukogud, vanglad, sõjavägi, seltsid... Aga mitte eraisikud. Ja kohe kindlasti mitte bibliofiilid! Neid viimaseid käib siin ka hammast ihumas. Arusaadav, sest pidev sissevool toob peale lähiminevikus masstiraažis väljaantud teoste vahel kaasa ka selgeid haruldusi.

Tammaru pillab märkuse, et kui mõni tooja oleks olnud teadlik toodu väärtusest, oleks ta selle või teise raamatu viinud hoopis antikvariaati ja saanud selle eest kena summa. Nõnda on Hoiuraamatukogu saanud kingitustega oma varudest rõõmustada isegi Rahvusraamatukogu.

Loe veel

Aga Hoiuraamatukogu on riigieelarveline asutus ega saa eraisikutele niisuguseid kingitusi teha. Seevastu on, nagu öeldud, oodatud kõik asutused, kellel soov raamatuid omandada. Tuldagu ja viidagu tasuta minema, mida kellele iganes tarvis.

Ühel riiulil on meetrijagu Juhan Smuuli “Jäist raamatut”. Jätkub kõigile. Teises nurgas on heinakuhja mõõtu virn Balzaci kogutud teoseid. Õigem oleks nende hulka küll tonnides kirjeldada. Kah pikisilmi lugejat ootamas. Siiski, “Isa Goriot’d”, mis kooli kohustuslikku lugemisvarasse kuulub, selles kuhjas ei leidu. Omaette osa saalist on eraldatud Loomingu Raamatukogule. Seinte ääres on aastakäikude kaupa lae poole kerkimas Eesti ajalehtede köidetud aastakäigud.

Tihti tulebki mõni kooliõpetaja jutuga: tahaks klassile lugeda anda raamatut X, aga kooli raamatukogus pole ühtki. Seepeale aitab Hoiuraamatukogu personal leida õpetajal siinsetelt riiulitelt vajalikud 15 või 20, kas või 30 eksemplari otsitavat teost. “Vahepeal oli Hans Leberecht väga ebapopulaarne. Aga siis võeti see Tartu ülikoolis õppekavva ja meilt käidi tema teoseid otsimas,” räägib Tammaru. Tema sõnul ei suuda inimesed tihti uskuda, et jaa, saabki tasuta. Üldiselt toob Hoiuraamatukogusse uusi raamatusoovijaid just suusõnaliselt liikuv jutt.

Tuuakse. Viiakse. Aga nende kahe punkti vahele jääb riiulil seismise aeg. Praegu selleks veel pinda on, riiulitega annab täita veel mõnegi uue hoidlaruumi. Sisuliselt on terve üks korrus vaba, kuna see on välja üüritud Tallinna tehnikaülikooli raamatukogu hoidmiseks. Aga kui kunagi tõesti peaks viimane ruutmeeter kätte jõudma? “Siis lähevad kõigepealt rootsikeelsed raamatud,” tunnistab Tammaru. Sest nendel on tolmukiht kõige puutumatum – rootsikeelseid raamatuid ei soovi keegi. Kellel vaja, saab need otse Rootsist.

“Lähevad” tähendab, et viiakse vanapaberisse. Tegelikult jõuab Hoiuraamatukogust sinna iga päev midagi. “Osa toodud raamatutest üldse esimeselt korruselt kõrgemale ei jõuagi,” ütleb Tammaru. Loomulikult, sest palju on mõttetut kraami. Ehkki Tammaru ei taha raamatu puhul hästi kasutada sõna “mõttetu”. Tõesti, esimesel korrusel asuvas konteineris äraviskamisele määratud trükiseid sorides leiab nende hulgast lisaks minu meelest mõttetule kraamile mõnegi täiesti viisaka väljanägemisega luuleraamatu või romaani. “Aga kui üleval on juba 50 sellist ees, siis ei ole ju mõtet sinna uusi juurde viia,” selgitab Tammaru. Ja portreteerib põgusalt toodut: Artur Alliksaart ja Juhan Viidingut peaaegu üldse ei tooda.

Eriti väärt kraam

Toots ja Lesta avastasid Tartu ülikooli raamatukogus ühe varjatud ukse, mille taha raamatukoguhoidja neid ei tahtnud esmalt lasta. Aga et Toots ei arvaks, nagu peidetaks seal seitsmendat Moosese raamatut, avati tema ees seegi uks. Selgus, et selle taga hoiti riigivastast kirjandust.

Ka Hoiuraamatukogus on üks selline uks. See viib muust hoidlast võrkseinaga eraldatud ruumi, kus hoitakse kõige hinnalisemaid säilikuid. Kalju Tammaru, erinevalt oma Tootsi-aegsest kolleegist, juhatab siia siiski ilma küsimata. Esmalt torkab ühel riiulil silma kenake lasu paksu mustade kaantega raamatut. “See on eesti filateelia alane teatmeteos, mille andsid välja kaks Rootsis elavat eestlast. Poes on maksnud tükk kuskil kuni 2000 krooni.” Veidi edasi on pakiviisi Eesti Entsüklopeediat, kõiki köiteid. Kõrval on tihedalt täispressitud riiul, kuhu on paigutatud kultuuri- ja ühiskonnategelaste raamatukogudest siiajõudnu. Osades raamatutes on sees vähem või rohkem prominentne omaniku signeering, teistele lisab väärtust autori omakäeline pühendus. Siit leiab raamatuid Johannes Käbini, Harri Kiisa jt raamatukogudest, praegu on sorteerimisel saadetised Voldemar Milleri raamatukogust. Ka siit on raamatukogud täiendust saanud, näiteks Tartu linna raamatukogu tartlaste autogrammide näol. Saaremaa arhiiviraamatukogu sai saarlaste autogrammidega teoseid.

Kollektsioonid pudenevad

Mõni eraraamatukogu võib sisaldada hulganisti unikaalseid teoseid, aga paraku ei kipu suurte bibliofiilide kogude käekäik olema pärast omaniku siitilmast lahkumist eriti kadestamisväärne: see laguneb laiali, saab igas ilmakaares ära tassitud, osade kaupa maha müüdud. Hea, kui ei lõpeta ignorantse pärija käe läbi üldse prügimäel. Sel moel haihtus elementaarosakesteks näiteks Käbini raamatukogu. Praegu on lahtine, mis saab suurest bibliofiilist Eerik Tederist maha jäänud hindamatust raamatukogust.

Proua on sealt üht-teist, nagu ajalehti, juba ka Hoiuraamatukokku toonud. Tartus on veel teine suur erakogu oma saatust ootamas: nõukogudeaegse kirjastus- ja raamatukogutöötaja Feliks Kauba oma. Mida kõike see sisaldada võib!

Kalju Tammaru ütleb, et ükski eesti raamatukogu ei ole huvitatud ühegi eraraamatukogu täies mahus omandamisest, kui sellega kaasneb kohustus kogu ühes tükis säilitada. Olgu või Lennart Meri enese kogu. Ka Hoiuraamatukogus ei hoita neid raamatuid kogumiseks ja säilitamiseks, vaid ikka kuhugi edasi, uuele ringile saatmiseks. Tõsi küll, siin mainib Tammaru oksjoni võimalust, aga seda saab ehk teostada alles kaugemas tulevikus.

Jah, miks Hoiuraamatukogu ei taha oma varusid üldse müügitegevuse abil tuulutada? Sümboolse hinna eest võiks siit mõndagi ära viia. Aga ees on lihtsad takistused: siis on vaja sellekohast raamatupidamist ja müügikohta kesklinnas – ja saadud tulu läheb niikuinii riigieelarvesse.

Näitlikud õppevahendid

Nõnda räägib peavarahoidja Kalju Tammaru, juhatades läbi suurte hoidlasaalide ja sadade riiulitäite raamatute, raamatute, raamatute. Ka endal on Tammarul kodus raamatukogu, mille suuruseks ei söanda ta huupi arvutades küll alla 10 000 nimetuse pakkuda. Enamasti raamatu- ja raamatukogualane kirjandus, ajalugu ja kohalugu. Aga põnevaid asju toob ta vahel koju ka antikvariaatidest. Ükskord leidis sealt ühe Oskar Lutsu raamatu autori pühendusega kirjandusteadlasele Erna Tillemannile, kes on hiljem tuntud kui Erna Siirak. Siis sattus Tammaru kätte mälestustekogumik Lutsust, kus Siirak kirjeldab, kuidas ta sinna raamatusse autogrammi sai. Nüüd on kultuuriloolise väärtusega eksemplar Tartus Lutsu-nimelise raamatukogu valduses.

Retke lõpul esitleb Tammaru oma kabinetis näitlikke õppevahendeid. “Mis jutt see on, et tänapäeva lapsed ei loe raamatuid. Siin oli kuues klass ekskursioonil, pärast oli nii, et lapsed ei taha raamatukogust ära tulla.” Mees võtab ukse kohalt riiulist kahe tellise paksuse antiikse köite: “See on raamat.” Siis võtab lauasahtlist näpuotsasuuruse raamatukese: “Ja sinna kõrvale panin ma neile selle. Eesti kõige väiksem raamat.

Viies-kuues-seitsmes klass on täpselt see arvuti-iga, arvutimängud ja asjad. Aga ei olnud midagi, et mis raamat! Mis jama te meile siin näitate! Olid siin nii hakkamas!”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare