JAAK URMET: Vaino Vahing: kirjanikuna pead kõigeks valmis olema
##Mille põhjal valisid oma töid kogumikku “Vaimuhaiguse müüt”? Kui palju oled elu jooksul kirjutanud artikleid, mida sa nüüd enam kuigi väärtuslikuks ei pea?
Mina ise ei olnud koostajaks, sest nii Ilmamaa kui ka mina ise leidsime, et las koostab ja toimetab noorem mees. Ja selleks sobis Urmas Tõnisson. Valis siis artiklid põhiliselt tema ja päris ainult minu arvamust. Leian, et ta tegi parema valiku, kui ma ise oleks teinud. Elu jooksul olen kirjutanud palju artikleid, enamus neist teatriarvustused, mis kõik sellesse kogumikku ei sobinud. Kui neid kunagi välja anda, siis eraldi kogumikus teatrist. Paljudel neist ei ole vist enam väärtust, kui, siis teatrilooliselt.
Oled olnud praktiseeriv närviarst, psühhiaater, teoretiseeriv teadlane psühholoogia alal, teatri- ja kirjanduskriitik ning kirjanik. Milline eneseväljendusviis neist domineerib – või tahab domineerida – teiste üle?
Minu arvates domineerib nende üle kirjandus – viimastel aastatel draama, kuigi olen kirjutanud ainult mõned lühinäidendid. Ütlesin draama ehk sellepärast, et novellikirjanikku minus enam pole. See on minevik. Miks?
Seepärast, et pole enam sellist KUJUTLUSVÕIMET, mis igat elusündmust dramatiseeriks, novelli või lihtsalt jutu välja kannaks. Näitemängu kirjutamine on enam ratsionaalne tegevus ja seda on tehtud ja tehakse kõrge vanuseni. Loomulikult ei näe ma selles allahindlust, aga nii paistab asi olevat.
Tagantjärele oma elutööle vaadates – milliseid talasid oled sa kõigutanud ja tabusid eiranud kirjanikuna? Milliseid psühholoogiaalase teoreetikuna?
Kui midagi sel teemal rääkida, siis olen kirjanikuna eiranud psühhofarmakoloogiat, aga see oli nooruses. Ja kas see oligi eiramine?Ei, lihtsalt minu kui eksperimentaatori aeg sai täis. Eks nii see reaalteadustes käi, et ainult noorena oled vajalik ja võimeline kui eksperimentaator, empiiriliste teadmiste koguja. Vananedes muutud filosoofilisemaks, empiirika jääb tagamaile. Sellises arengus või käsitluses näen mingit seaduspärasust.
Sinu ajastukroonika “Noor Unt” on toonud 1960. lõpu ja 1970. alguse Tartu kultuurielu viimasel ajal tähelepanu keskmesse. Kõlavad mõisted “Tartu-hullus”, “Tartu-hüsteeria”, Spiel... Mis sel ajal Tartus õigupoolest toimus?
Tartus ei toimunud midagi erilist – kui, siis intensiivne elu teatri ümber. Teater oli siis nagu mingi noorte meistrite kultuurikeskus. Nii näitlejatele, lavastajatele kui ka kirjanikele. Ka siis oli kommertsi, aga see polnud teatrielus – nii nagu praegu – määrav. Teater oli ja samas ei olnud ka ainult meelelahutus. Siis ei pidanud teater ennast niivõrd ülal pidama kui praegu.
Mis on Spiel? Kas see nähtus kuulub sinu loomingu hulka? Kui ei, siis kuidas see sündis? Kui jah, siis mis sind selle loomiseks inspireeris?
Spieli kohta soovitan lugeda lühiartiklit “Ainult mängust”, mis ilmus “Thespi-ses” ja Evald Hermaküla raamatu esmaartiklina. Ma ei hakka seda ümber jutustama, selle saab neist allikaist kätte.
Olin neil aastail kõvasti mõjutatud Johan Huizinga “Homo ludensist” ja neist psühhoanalüütikutest, sotsiaalpsühholoogidest, kes huvitusid mängust kui ühest “tõelise elu” avaldusest, siirast ja tõesest lähenemisest oma eksistentsile. Eeskujuks oli Erik H. Erikson, kaudselt aga ka Sigmund Freud. Nägin mängus mingit teed, isegi protsessi, mis avab isiksust adekvaatsemalt kui kõik teised viisid.
Mis tõukas inimesi nagu Maimu Berg, Mati Unt, Evald Hermaküla jt Spieliga nii õhinal kaasa tulema? Sind on sellega seoses nimetatud sadistiks ja teisi masohhistideks, kes kõik nautisid oma osalust Spielis. Kuidas seda kommenteerid?
Ma pole kunagi olnud ei masohhist ega sadist, kuid ma tundsin elavat huvi markii de Sade’i vasti, ja seda huvi jätkus Matil veel hilisemaks ajaks, ta ju lavastas Sade’i. Ei olnud siis veel filmi markiist, ega ka ta eestikeelseid teoseid.
Spieli põhilise läbiviijana on sind võrreldud ka õudusfilmi mõrtsuk-professoriga. Kas Spiel oli sinu kui psühhiaatri eksperiment kaaskodanikega?
Spiel ei olnud mitte mingisugune eksperiment kaaskodanikega, kuigi see vahel võis nii välja kukkuda. See oli üks totalitaarses ühiskonnas elamise vorm, tõsi – kohati võis see võtta kohatu ilme. Mind ei represseeritud, mind päästis ehk minu psühhiaatri roll Täna ei kutsuks taolises rollis esinemine esile mingit hämmingut.
Lugedes tolle aja kohta “Noorest Undist” ja mujalt, torkab silma, et kirjandus ja teatritegemine oli teile tõsine asi, täiesti huumorivaba nähtus. Kirjanikuks või lavastajaks olemise, kirjutamise ja lavastamise, isegi kirjandusest või teatrist rääkimise juurde kuulus valulik murekorts laubal, traagiline est, eksistentsipaine ja tähtsusest lõhkev tõeotsing. Kas see kuulus Spieli juurde?
Jah, nii see oli, igasugust Spieli võeti tõsiselt – kordan veel, see oli nagu mingi alternatiiv olemiseks-elamiseks. Miimilis-käitumuslikud veidrused kuulusid asja juurde, need ilmingud kuuluvad ju igasuguse teatri juurde, eriti aga kui teatrit tehakse iseenda jaoks. Ja seda me sageli tegime, ise seda märkamata, teadvustamata.
Kuidas hindad tagantjärele Spieli mõju eesti kultuurile, eriti teatritegemisele?
Tollal, 1960.–1970. aastatel oli sel kahtlemata suur mõju, aga praegu käivad teised mängud.
Mida arvad Vaapo Vaheri julgest artiklist Loomingu augustinumbris su endise abikaasa Maimu Bergi juubeli puhul – ja Sirje Kiini reaktsioonist sellele?
See oli rohkem minu kiituseks või mahategemiseks, aga Maimu kui kirjaniku suhtes oli see veidi alatu sellise kultuuri-ajakirja kohta, nagu seda on Looming. Samas aga, ega siis kirjanike häälekandja pole mingi uus või vana testament. Kirjanikuna pead kõigeks valmis olema, kui räigelt sinust ka ei räägitaks või kirjutataks. Kui oled kirjaniku tee valinud, siis...
Kuidas suhtud sellesse, et Maimut kirjeldatakse Vaheri artiklis ainult sinu tegevuse ja loomingu kaudu? Kas üldse mõni Vaheri psühhoanalüütiline hinnang või väide selles artiklis tegelikkusele vastab?
Muidugi vastab, kuid ei tohi unustada, et esmalt mina, siis Vaher on neid tõsielulisi seiku dramatiseerinud, fabuleerinud jne – teiste sõnadega teinud neid literatuurseks. Ja see on iga kirjaniku kohus. Kui psühhoanalüüs mõnda elulugu või lihtsalt seika käsitleb, siis tahes-tahtmata dramatiseerib ta seda, sest muidu ei teki katarsist või lahendust. Mis aga tegelikkus tegelikult on, ei tea ma tänini...
Tallinlaste silmis on Tartu endistviisi veider koht, unenäoline ja mittemõistuspärane. Millisena sulle tänapäeva Tartu vaimne aura tundub?
Las olla Tartu tallinlaste silmis, mis tahes, aga tartlased jäävad iseendaks.
Oled kirjutanud romaani ja näidendi koos Madis Kõivuga. Kõiv on Tallinnast vaadates ka väga unenäoline isik – loomingust hõnguv intellekt jätab varju inimese loomingu taga. Kuidas iseloomustaksid lühidalt Kõivu kui inimest?
Kõivuga töö oli vägagi huvitav ja ajuti intrigeeriv. Aga see jäi pooleli, ilmselt olime kui kirjanikud teineteist ammendanud. Lõpuks proovisime veel kirjutada näidendit Marat’st, aga see jäi pooleli, sest meil toimus oma revolutsioon, laulev revolutsioon.
Huvitav seik su elust on, et sa oled saatnud teaduslikel eesmärkidel teise ilma sadu kasse. Mida sa nende peal uurisid? Millised olid teaduslikud saavutused?
Me uurisime ravimite toimet kassidel, see oli tollal veel lubatud. Meid huvitas eelkõige emotsionaalne käitumine ja psühhofarmakonide mõju sellele.
Milliseid loome- ja avaldamis-plaane teed tulevikuks?
Panen praegu kokku paksu päevaraamatut 1960.–1970. aastate kultuuritegelaste elust, kus on näitlejad, kirjanikud ja kõik muud. Esimene köide, aastad 1968–1973, on toimetatud ja trükivalmis, peaks ilmuma järgmisel aastal.
