Liha saab valmis, nämm! Sööd ja sööd ja sööd. Ise vedeled aiatoolis, vaatad, et rasva pükstele ei niriseks. Lobised vähem, kuulad rohkem. Puud kohisevad pea kohal.

Puude kohin on nii hea kuulata. Tahaks ise ka niimoodi kohiseda. Kas te teate, miks puud kohisevad?

Vanarahvas räägib, et ennemuiste osanud puud inimese kombel rääkida. Läinud siis kord vaene, kuid lahke südamega mees metsa, tahtnud puud raiuda. Aga see hakanud paluma: ära mind raiu! Mehel puust kahju, jätnudki kasvama. Läinud järgmise puu juurde. See ka: ära raiu! Mees andnud sellelegi puule armu, läinud järgmise juurde. Sama lugu. Nii käinud mees kogu metsa läbi, saamata raiuda ühtki puud. Meel kurb. Vastu tulnud Metsaisa, küsima: miks nii kurb? Mees seletanud. Metsaisal mehest hale, võtnud puudelt kõnevõime ära. Sellest ajast peale nad ainult kohisevad – ohkavad.

Saun on ka hea. Vedeled laval, leil ei ole väga kuum, käid vahepeal duši all, jahutad ennast trepil, lonksad pudelist, laulad, teised ka laulavad. Eh! Siis jälle lavale. Pärast on puhtam tunne.

Lähed lõkke äärde vedelema, sööd jälle liha. Küll see grillitud liha on alles hea! Jääkski sööma. Toas jood kohvi. Keegi on teinud imehea napooleonikoogi, sööd seda. Viib keele alla. Ei teagi, kumb on parem, kas grillitud liha või see kook. Sööks mõlemat, kordamööda. Kohv on ka hea. Jood kohvi ja jood õlut. Vedeled.

Näed sa, öökene kätte jõudnud. Tunnid lähevad, olek on meeldivalt õllene. Vaatad, et misasja, hakkab juba valgemaks minema, nojah, kell on kolme peal. Linnud sädistavad ja teevad muul viisil hääli. Peeter Ernits ütles ükskord, et varahommikuses metsas võib kuulda 40-50 linnu häält. Mina küll nii palju ei kuule. No aga ma ei ole hetkel metsas ka. Ei tea, kas see üks, mis niimoodi vidistab, on pääsuke? Nahkhiir laperdab õue kohal. Lähed lased silma looja. Magad nagu lapsuke.