JAAK URMET: Voldemar Miller: igasuguseid töid on kole palju olnud


Veebruaris tähistas oma 95. sünnipäeva Voldemar Miller – mees, kellel seljataga pikk ja rikas elu. “Kõik on jäänud pooleli, kuna võimalusi polnud,” tunnistab Miller tagasi vaadates.

Voldemar Miller on praegu Eesti kirjanike liidu vanim liige (sündinud 1911). Tema elutööks on lugematu hulga väärtuslike raamatute päästmine kaotsiminekust ja nende koondamine raamatukogudesse. Aga ajaloolasena on ta oma teadmisi ka kirja pannud. Unustada ei tohi tema suurepäraseid lasteraamatuid “Tilleprintsess” ja “Merehundi jutud”.

Kuidas teie lapsepõlv möödus?

Sündisin Saaremaal Tagamõisas, isa oli kaupmees. Aga Esimese maailmasõja ajal lasti isa laev sakslaste poolt põhja ning siis tulid sakslased ja röövisid meid paljaks. Läksime elama Kuressaarde, kus isa hakkas veovoorimeheks. Nii et kui minu elutee kokku võtta, siis algab see karjapoisi ja veovoorimehe ametist, olen olnud ehitustööline ja talusulane ning põlevkivikaevur.

Samal ajal olen olnud ajakirjanik, raamatuarhiivi töötaja, raamatukogutöötaja ja mõnel määral ka kirjanik. Nii et algusest peale väga keeruline elu. Ma olen elanud väga rasketes tingimustes ja pidanud tegema igasuguseid töid. Meil praegu seda hästi ei mõisteta, et Eesti Vabariigi ajal oli vahepeal ka üsna raske olukord, 1930. aastal algas suur tööpuudus, siis jäin ka mina töötuks. Tegin juhuslikke ehitustöid ja niisuguseid asju.

Edasi läks teisiti. Sain tööle riigi keskarhiivi. Ajutine töö, väga väikese palgaga. Suvekuud olid vabad – sel ajal olin jälle Kuressaares Meie Maa toimetuses korrektor. Nii et mul on igasuguseid töid kole palju olnud.

Aastail 1934–1935 olite ka ajalehe Eesti Sõna juures ajakirjanik.

Kutseline ajakirjanik olen ma vähe olnud, aga kirjutanud olen palju. Ka pseudonüümide all, nii et ma isegi ei oska neid pärast enam leida. Ega ma neist asjadest suurt mäleta. Vahepeal olin päris kaua ajalehe jutuosade tõlkija. Vaat niisugune on see minu keeruline elu, kus vahepeal oled nagu nälja piiril ja siis jälle tõused vähehaaval – ja nii on see kestnud üsna kaua.

Pärast sõda olin Tartus ajaloo keskarhiivi juhataja. Sinna sain niimoodi, et ühtki meest ei olnud järele jäänud ja nad varjasid selle ära, et olin olnud Saksa sõjaväkke mobiliseeritud. Aga kui 1949. aasta puhastus tuli, siis lasti mind lahti. Kui need naised, kes seal olid, seda mulle ütlesid, hakkasid nad ise suure häälega nutma, sest arvasid, et ma lähen nüüd sinna hoopis kaugele.

Aga ma kombineerisin väga osavalt ühe Moskvast tulnud Vene polkovnikuga, kes oli juhataja asetäitja, ja mind ei viidud ära. Tegin oma viimased eksamid Tartus ära, lõpetasin ülikooli. Siis läksin põlevkivikaevuriks. Nii et ma olen kõiki asju teinud.

Minu töös ja elus on olnud väga iseloomulik, et osalt nende töökohtade pärast olen ma olnud väga paljude seltside ja organisatsioonide juhatuses ja nende esimees. Näiteks olin 17 aastat praeguse Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi esimees. Sel ajal olid neis töödes niisugused olukorrad, kus mängid peaaegu oma eluga. Pead leidma kombinatsiooni, et kuidagi välja tulla. Nõukogude ajal olid hirmus suured kavatsused teatavaid arhiive hävitada. Mina päästsin arhiivid osalt sellega, et peitsin need teise tuppa ja ütlesin, et neid ei olegi enam. Mõnedel puhkudel saavutasin selle, kui rääkisin teatud kõrgetele meestele neist asjust, mis seal hoopis nõukoguliku iseloomuga olid. Tagantjärele imestan isegi, kuidas ma neis olukordades nii osavalt mänginud olen!

Te olite ka Saksa sõjaväes. Mida te seal tegite?

Saksa sõjaväkke mobiliseeriti mind 1944. aasta veebruaris. Siis jäin pikalt haigeks. Kui terveks sain, viidi mind sinna, kus see sakslaste suur tapmine toimus, seal Harjumaal... Tegin ühe kursuse läbi just pärast Tallinna purukspommitamist. Siis pandi mind arvepidajaks ja majandusjuhatajaks.

Meid saadeti Pärnu kaudu Saksa poolele. Aga kui me ühes kohas ööbima jäime, tulid ohvitserid välja ja ütlesid, et te olete kõik mobiliseeritud mehed, sakslased tahavad teid ainult suurtükilihaks kasutada. Katsuge, kes saab, leida erariided – ja minge koju. Ohvitserid viiekesi võtsid kätte ja sõitsid hobustega ära, meie jäime sinna maha.

Loe veel

Mina olin seal lähedal elanud ühe poisi peres, kelle isa oli kirikus köster. Mõtlesin, et sõidan sinna – aga need olid lahkunud välismaale. Tulin tagasi, muud teed ei osanud minna. Siis mina ja veel kaks, kes olid päris tõsiselt Saksa sõjaväes olnud, üks oli vanem allohvitser, teine oli järgmine aste, hakkasime koos minema, et ehk saame Saaremaale. Kui läksime, siis meie ees viidi sõjavange. Oli näha, kuidas mõned olid tee ääres maha lastud. Pöörasime kõrvale ja peatusime mõnda aega seal lähedal, kuni üle heinamaa asusid venelased majadesse.

Üks neist kahest mehest ütles teisele: “Mina olen neid küll tapnud, mina ei taha, et nad minu tapavad. Mina lasen enese maha.” Teine ütles: “Sina oled kangem mees, lase mind enne maha ja siis ennast.” Ütlesin, et mina katsun ära minna. Siis see üks tahtis mind maha lasta! Aga teine ei lasknud.

Kui läbi metsa läksin, siis nägin, et heinamaale oli tehtud punker ja seal istus üks mees niimoodi, et revolvrisuu oli vastu pead. Mulle tundus, et ta on ennast maha lasknud, aga pärast tuli välja, et see mees oli ära saanud, oli pärast hoopis Taanis ja läks sealt edasi Kanadasse.

Mis neist kahest kaaslasest sai?

Ma rohkem ei tea midagi, kui et kaks pauku käisid ja pärast ei ole neist midagi kuulda olnud.

Edasi minnes sattusin ma vahepeal venelaste kätte vangi. Siis kohtasin üht naist, see kohkus hirmsasti – olin sel ajal veel Saksa sõjaväe mundris. Ta ütles: “Meie poeg tuli ka sealt ära. Ma annan tema vanad riided sulle.” Sain ühed igavesed kaltsud. Siis sattusin kokku mehega, kes oli Haapsalust tulnud midagi leiva jaoks otsima. Sain selle mehega Haapsallu – mul oli naine sel ajal seal. Kui ma öösel aknale koputasin, siis naine ehmatas, koputasin uuesti, et see olen mina. Naisele oli teatatud, et mind on maha lastud. Nii ma esialgu sellest asjast pääsesin.

Aga selliseid hetki, kus olen surma äärel, on mu elus olnud kuus-seitse korda.

Kui 1949. aastal tuli uus puhastus, siis mul ei olnud muud teed, kui läksin kaevandusse tööle. Kaevanduses oli sel ajal eriolukord – seal oli toitlustus parem, kauplused olid paremini varustatud. Seal oli palju selliseid, keda enam mujale ei lubatud, näiteks need, kes olid olnud Saksa sõjaväes ja siis vabastatud. Kaevanduses töötasin ligi kaks aastat ja kaheksa kuud.

Siis kutsus toonase akadeemilise raamatukogu juhataja mind vana baltisaksa raamatukogu osakonnajuhatajaks. Keegi oli soovitanud ja ma võtsingi pakkumise vastu. Kui praegu on seal raamatukogus absoluutselt erakordne vanade ja haruldaste raamatute kogu, siis see on peaaegu kõik minu teene.

Mis tööd te seal haruldaste raamatute osakonnas täpsemalt tegite? Millised olid suuremad töövõidud?

Kõige suurem töövõit oli esialgu see, et ma viisin eriosakondadest need suured massid raamatuid, mis pidi hävitatama, kuid ei olnud veel hävitatud, suuremalt osalt raamatukogusse. Teiseks, kuna minu ametikoht allus sel ajal siseministeeriumile ja minu peal oli usaldus, siis üks eestlane, kes likvideeris raamatukogusid ja raamatukauplusi, kutsus mind end juurde, lubades võtta igast raamatust kaks tükki. Muidu oleks need kõik ära hävitatud. Päästsin niimoodi terve hulga raamatuid, mida praegu enam ei oleks.

Kui kuulsin, et mõni raamatukoguja oli ära läinud ja tema kogu maha jäänud, käisin kohal ja sain niimoodi suured kogud kokku. Neis oli ka palju haruldusi. See oli minu põhilisi töid. Seetõttu on väga palju raamatuid, mida muidu võib-olla enam olemas poleks, nüüd raamatukogudes olemas.

Tagantjärele olen mitu korda mõtelnud, et kas ma olen loll – julgesin teha niisuguseid asju, mida teised ei julgenud.

Sama lugu oli praegugi veel tegutseva õpilaste kodu-uurimise ringiga. Kui see oma tegevust alustas, tekkis selle kohta kahtlus ja ajalooinstituudist pidi üks mees minema selle ringi konverentsi jälgima. Kuid ta ütles viimasel momendil ära. Siis läksin mina. Pärast ma sain aru, et see mees kartis. Sest natuke aega hiljem tulid Moskvast kaks meest, kes tahtsid seda väga nõukogudevastaseks organisatsiooniks tunnistada. Siis tuli mul hea idee. Ütlesin juhatajale, et meil on siin selliseid mehi, kes on küllalt suure autoriteediga, kellel on parteistaaĻi ja kõrge koht – kutsume need kõik kohale, kui Moskva mehed tulevad. Seal oli üks mees, kes oli polkovnik, ja teine, kes töötas akadeemias, ja nõnda edasi. Kui me need ära tutvustasime, siis Moskva mehed vajusid kössi ja tulemuseks oli, et keelamise ja hävitamise asemel seati see üleliiduliseks eeskujuks.

Kirjutanud olen väga palju, sest minu käest on läbi käinud arhiividokumente ja raamatuid, mis kellegi teise kätte pole õieti sattunud. Seetõttu olen kirjutanud palju lühikesi, kuid väga olulisi artikleid ajakirjanduses. Nende arv on õige suur. Mõnikord on need väga huvitavad ja uudsed asjad olnud, mis ma olen niimoodi avaldanud. Siis kirjutasin mõned ilukirjanduslikud asjad. Neid oli terve hulk, aga avaldamisega oli raskusi. Tekkis selline olukord, et ma nagu kogemata sain kirjanikuks. Kirjanike liidu sekretär oli minu tuttav, tema tegi mulle ettepaneku, et ma astuksin kirjanike liitu. Aga seal oli jälle üks mees, kes kohe küsis: “Niisugune mees?!” Ja keeldus. See oli jonnakas mees.

Kes see oli?

Ta on ka kirjanik. Nimi ei ole enam meeles... Aga mind lõppude lõpuks ikka võeti kirjanike liitu. Vahepeal olen ikka kirjutanud, kui tahan midagi väga ütelda. Kui teaduslikuks artikliks mul materjali ei ole, siis kirjutan selle poolilukirjanduslikus vormis. Neid lugusid on mul nii palju, mis on kõik avaldamata. Neist saaks mitu raamatut.

Ühte ma valmistasin väljaandmiseks ette. See oli niisugune kogumik, kuhu ma võtsin lood ühest ajaloolisest perioodist, pealkirjaga “Kuuldud, nähtud, läbi tehtud”. Aga kui ma vanast elukohast ära tulin, siis oli see kurivaim kuhugi kadunud. Ei leidnud seda üles. Lootsin seda avaldada, seal olid väga huvitavad eluvaated ajaloolises laadis, alates Saksa okupatsiooni ajast kuni viimaste aegadeni välja.

Praegu on kogu kupatus rahvusraamatukogule üle antud. Kui keegi viitsib asja ükskord käsile võtta, siis võib sellest mitu ilusat kogumikku teha. Võib-olla keegi teeb siis, kui mul 100. sünnipäev tuleb!

“Merehundi jutud” – see on selline suur reisiraamat lastele. Kuidas need jutud on sündinud?

Eks need jutud sündisid niiviisi, et mina noore poisina tahtsin ise meremeheks saada. Olin väga huvitatud kõigist mereasjadest. Aga siis juhtus nii, et minu vanem vend, kes läks merele, uppus varsti ära. Mul oli juba kokkulepe, pidin saama ühe laeva juurde kokapoisiks. Aga ema tegi igavese skandaali ega lubanud mul minna. Nii jäi mul merele minek ära, aga meremehe-unistus on mul eluaeg sees olnud, lapsest saadik.

Nüüd olen mõnikord nii hädas – öösiti ärkan järsku ja jutt hakkab peas keerlema, aga nüüd on mu nägemine nii halvaks läinud, et ma ei suuda seda enam kirjutada. Mõnda neist mõtlen öösel mitu tundi läbi, on valmis ja... Neid on õige mitu, mõned neist päris head. Mõned on väga filosoofilised. Aga nii nad jäävadki. Üks oli omamoodi põnev lugu, tükk aega, mitu ööd nägin sellega vaeva. See on ilukirjanduslikul kujul maailma saamise ja arengu lugu.

Tegelikult oleksin võinud olla teadlane. See on ka üks väga keeruline asi. Kui oli tööpuuduse aeg, siis mul üks tädi Tartus kauples mulle koduõpetaja koha ühe poisi juurde. Elasin tädi peres elada ja sain sealt süüa. Kuna minu tädimees oli ülikoolis professor, siis tema ajas asju nii, et sain erandlikult jaanuarikuus ülikooli astuda.

Kevadeks tegin kõik esimese kursuse eksamid ja tööd ära. Pärast üks tüdruk rääkis, kuidas nad mõtlesid, et ma lähen püstijalu professoriks! Aga mul ei olnud enam võimalust ülikoolis olla. Läksin Tartust ära, koju. Isa oli haigeks jäänud ja ma hakkasin tema asemel veovoorimeheks. Ja sügisel sain Kuressaare ajalehe Meie Maa toimetusse tööle.

Nii ongi kogu aeg olnud, et minul jääb kõik pooleli, kuna ei ole võimalusi. Juba oma gümnaasiumiõpikud ostsin omateenitud raha eest. Ülikooli ajal sain vaid niipalju toetust, et isa vend maksis ükskord mu õppemaksu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare