Mahuka valimiku kiire läbilugemisega on aga häda. Kui ees on korraga kümned, koguni sajad erinäolised autorid, keda ühendab vaid teema, ei muud, oleks õige lähtuda vaimse kaalujälgimise printsiibist: mõttetu, väsitav, koguni kahjulik on päevas vastu võtta üle 6–7 luuletuse, maali või muu taiese. Vastasel korral muutub mõnu mõruks. Pole oluline, kas lubada endale luksust mõtiskleda ühe ühiku kallal pikki tunde, jagada ports päeva peale osadeks, manustada kunsti öösel või varahommikul või ahmida kõik mõne hetkega sisse. Paraku tuleb meie kiires ajas kärmesti kugistada üsna erinevaid roogi, mis võib põhjustada vaimset düspepsiat. Õnneks serveerib koostaja mahuka valiku väga kvaliteetseid hõrgutisi. Autorite hulgas on küll juba unustatuid ja veel vähetuntuid, kuid mitte nurgataguseid, kes seepärast tõrjutud, et oleksid kehvad.

Jumal lõi inimese oma näo järgi, või teistpidi, ateistlikult: inimene lõi jumala oma näo järgi. Iga antoloogia on tegija nägu, seda tunnistab ülesehituse ja valiku printsiipe selgitades ka koostaja. 237 luuletust 82 autorilt (peamiselt mehed) on reastatud elukaare põhimõttel ehk nagu Urmet ütleb: lähenetud on kotkaperspektiivist, kümne eluvaatuse kaupa. Elukaare motiivi juhatab sisse Muia Veetamme moto. Seda luuletust võis olla üsna raske leida.

Üks ja sama elu kulgeb imikuea kaudu lapsepõlve, tärkava naiselikkuse, esimese ja n-nda armumise, abielu, emaduse, eluaegse töötegemise ja vanapõlve – hauani! Mitte iga armastus ja abielu pole õnnelik, mõned tähtsad vaatused jäävadki paljudel elunäidendis mängimata, mõne elukaare lõikab enneaegu katki vikatimees. C’est la vie! Kotkaperspektiiv loob aga mulje, nagu oleks tegemist ühe inimese pika eluga, kus esindatud kõik etapid.

Riitus ennekõike

Iga oluline muutus, järgmisele astmele jõudmine on initsiatsioon, milles inimene otsekui uuesti sünnib. Vanarahva kommetes olid siirderiitused olulised, praegu peetakse neist vähem lugu. Muutumine kajastub ka nimes, meil küll mitte nii rängasti kui loodusrahvastel, kuid siingi saab näiteks Liisikesest ajapikku Liispeti-mutt. Vene arengupsühholoogia klassikud nimetavad eluetappe kõlavalt lausa epohhideks (Võgotski räägib “hammaste ilmumise epohhist” väikelapsel). Kas näiteks 20-aastase ja 80-aastase puhul ongi enam tegemist ühe ja sama inimesega?

Koostamine, vastupidiselt pisikeste luuleannuste igapäevasele mekkimisele, on töö, mis nõuab lugemust ja lugemist ning otsusekindlat meelt. Keda võtta? Keda jätta? Koostaja nägu on ka proportsioonid. Kahju, et Runnel on välja jäänud, kuid aiman ka, mispärast. Päris meeldiv on taas kohata praegusel ajal kõrvale jäänud, kuid vanasti ametlikul aujärjel seisnud poeete: Parve, Smuul, Kesamaa, Kotta, Beekman, Siig... Kuigi – pärast Siia surma 1999. aastal olevat rühm noori loonud tema fänniklubi. Omaaegse linnalüüriku ja veel mõne teisegi äraunustatu sõnadele on nüüdki viise loodud või vanu remiksitud. Noorte Hääles ilmunud värsse Viru lõngustest ja Kopli Hertsogi seksikast Mustast Maist (“Kool”, lk 158) lugesid ka muidu luulekauged töölisnoored. Nemad just eriti!

Paha, et “hullu krahvi” Peter von Mannteuffelit pole valimikku võetud. Kampmanni lugemikus äratrükitud kurbi salme pipardavast Tiost ja kallist varalahkunud Lisost, kes teevad “lüürilisele minale” suurt südamevalu, polegi vist kusagil mujal publitseeritud.

Barbi Pilvre kirjutab (Eesti Ekspress, 3.05.06), et nüüd tuleks välja anda ka eesti mehe elukäiku käsitlev luuleantoloogia. Emand Pilvre, kes vaimud välja kutsus, võikski ise asja käsile võtta. Ehk pudeneb siis tollesse valikusse ka “rohkem subjekti”.