Teatmeteose kokkupanek on ju võrratult töömahukam kui romaani kirjutamine. Paraku on ikka sedasi, et glamuuri jagub ennekõike ilukirjanikele, kelle looming sünnib individuaalses naudingus või vaevahigis – kuidas kellelgi. Tööhobustest entsüklopedistid jäävad nähtamatuks. Neid eriti ei tunta, poeta laureatus’teks ei pärjata.

Tiimitöö potentsiaalne aupaiste hajub arvukate tegijate vahel laiali.

Hardo Aasmäe eessõnast saab teada, et teiste tublide seast, kes tiitlipöördel või autorite nimistus kirjas, tõuseb mitme pea jagu kõrgemale Tallinna ajaloo teenekas uurija, eeslinnu käsitleva kuue raamatu autor Robert Nerman. Ta on koostanud põhiosa märksõnastikust, kogunud pooled ning ise kirjutanud viiendiku teosesse jõudnud artiklitest. Märksõnu on üle 2300, illustratsioone, millest osa pärit samuti Nermani kogust, 1400 kanti. Köidete peatoimetaja on Jaan Tamm.

Vastne entsüklopeedia, tõsi küll, pole esimene pääsuke Tallinna laotuse all. 1980. aasta O-mängude eel ilmus 500 artikliga lühientsüklopeedia, mis parema puudumisel ajas asja ära. Nii palju korrastatud, tähestikuliselt järjestatud infot meie pealinna kohta, nagu nüüd sellest uuest leiab, pole enne kaante vahel korraga koos olnudki. Ühtaegu ülevaatlik ja kokkuvõtlik, vanade mustvalgete või koloreeritud päevapiltide ja uuema aja värvifotodega ilmestatud, kohati tabelite, jooniste ja joonistuste reprode abil arusaadavamaks vormitud teave iidsetest aegadest kuni värskeimate faktideni välja – veel novembris 2004 toimunud muudatused on jõutud sisse panna.

Samas on hea, et määravaks on saanud tekst, lehekülge ei ole ülearu keeruliseks liigendatud. Kui mõne märksõna kohta leidub kusagil põhjalikumat lugemist, siis on lisatud bibliograafiline viide. Kahjuks jääb üle vaid mõistatada, kes millise artikli on koostanud, sest kirjutiste all puuduvad autori(te) initsiaalid.

Endastmõistetavalt on teise köite lõpus registrid aine ja isikute kohta, samuti errata, milles õgvendatakse esimeses köites avastatud vigu. Kõiges kajastub Eesti Entsüklopeediakirjastuse pikaajaline kogemus, hea tava ja editsioonikultuur.

Tänapäeval on kirjastuste koosseisud väiksemad, töötempo tublisti hoogsam kui vanasti. Üllitisi püütakse ajastada mitmesugusteks tähtpäevadeks, mil loota müügiedule (messid, jõululaat jne). Kvaliteedile see kasuks ei tule. Olen leidnud entsüklopedistide mustaköitelise peateose “Eesti entsüklopeedia” viimastest raamatutest natuke rohkem apsakaid kui varem. Samas – pole olemas entsüklopeediaid, millest üleüldse vigu ei leiaks. Igapäevasele tuhnijale jääb neid üha silma küll Brockhausis, küll Larousse’is, nii Britannicas kui ka Americanas või Большая советская’s.

Ilmsetest või arvatavatest vigadest rääkimisest kujuneks teatmeteoste puhul pikk akadeemiline analüüs. Muidugi trehvab ka Tallinna-raamatus mõndagi kentsakat vääratust. Näiteks kedagi halliseguste juuste ja prillidega papit Kirjanike Liidu kõnetoolis nimetatakse pildiallkirjas Jaak Urmetiks (1, 212).