Jaakko Kalela — mees Soome presidentide taga

Soome suursaadik Jaakko Kalela (62) ei püüa pääseda rambivalgusse. Pigem vastupidi – valdav osa tema karjäärist on möödunud Soome riigipeade varjus, esmalt nõuniku, seejärel kantselei direktorina. Kahjuks ununes Kaarel Kressal küsimata, kas härra suursaadik Briti telesarja “Jah, härra minister” ikka vaatab.

— Mis pilguga vaatate tagasi oma esimesele ametiaastale?

— Soome suursaadik Tallinnas on väga hea olla. See on lihtne amet. Üldjoontes oleme väga sarnased rahvad, nii et tunnen end siin igas mõttes koduselt. Kuigi näeme mõistagi üksteise juures mitmeid erinevusi, oleme laiema nurga alt vaadates justkui vennad ja õed. Esimene aasta suursaadikuna on olnud väga põnev ja töörohke ning pakkunud suurt rahuldust.

— Mis hetki tahaksite selle aasta jooksul toimunud Soome-Eesti suhtlusest esile tõsta?

— Toimunud on niivõrd palju asju, et üksikuid hetki on raske esile tõsta. Ametlikest sündmustest oli ilmselt üks eredamaid hetki president Ilvese külaskäik Soome. Mainida tuleks Lennart Meri matuseid, mis näitasid kahe rahva lähedasi suhteid – Tallinna tuli viimset austust avaldama kolm Soome presidenti.

— Ütlesite, et teie töö on lihtne. Kas see tähendab, et kahe riigi suhted on täiesti pilvitud?

— Pideva suhtluse käigus tekib loomulikult jooksvaid praktilisi probleeme, kuid nende lahendamine on äärmiselt lihtne. Suur osa meie poliitilisest suhtlusest toimub EL-i raames ja seal ajame enamasti ühesugust poliitikat, meie vaated lahknevad vaid üksikutes küsimustes. Ei saa öeda, et meie suhted oleksid täiesti pilvitud, päike ei saa kogu aeg paista. Aga vähemalt vihma ei saja.

— Soome osutas Eestile pärast iseseisvumist suurt abi. Nüüd tahaksid eestlased justkui “vanema venna” varjust välja saada ja oma teed käia. Kas see ei põhjusta Soome pool solvumist?

— Ei-ei. Esiteks kuulub Eesti iseseisvus ja areng Soome põhihuvide hulka. Selles mõttes ei olnud meie antud abi sugugi nii omakasupüüdmatu. Pealegi vajasite seda abi vaid väga lühikese aja jooksul. Ja mingit noorema venna kompleksi pole ma siin täheldanud, eestlastel on minu arvates märksa kõrgem eneseteadvus kui soomlastel. On hea, et saime teid aidata, ent samas võib alati küsida, kas me oleksime saanud veelgi rohkem ära teha. Nüüd on see aga ajalugu, täna toimib kahe riigi vahel võrdväärne koostöö ja partnerlus.

— Kas teil oma kogemuste ja võimetega polnud kahju tulla suursaadikuks väikeriigi pealinna?

— Tallinna saatkond on Soome jaoks üks olulisemaid, nii julge-oleku- kui ka majanduspoliitika küljest. Meie jaoks asub Tallinn tähtsuse poolest kindlasti esimeses kategoorias koos Moskva ja Stockholmiga. Praegu saatkonnale kuuluva hoonekompleksi ostis Soome riik Konstantin Pätsilt 1926. aastal 25 miljoni Eesti marga eest, mis oli tollal väga suur investeering. See näitab, et juba siis pidasime teie riiki väga oluliseks partneriks. Hõimusidemed annavad Soome-Eesti suhetele unikaalse mõõtme.

— Millal otsustasite oma karjääri välispoliitikaga siduda? Kas huvi poliitika vastu oli vanaisalt päritud? (J. Kalela vanaisa A. Cajander oli enne Talvesõda mitu korda Soome peaminister – toim)

— Kahjuks ei ole ma oma vana-

isaga kunagi kohtunud, seega ei saanud ta mulle poliitilisi tarkusi pärandada. Huvitusin juba kooliajal ajaloost, poliitikast ja sotsiaalteadustest, nagu ka mu vend, kes töötas kuni eelmise aastani Turu ülikoolis uusima ajaloo õppejõuna. Mu isa ja ema olid reaalkallakuga haritlased, kes tegelesid botaanikaga ega olnud poliitiliselt aktiivsed.

— Kui president Kekkonen teid oma välisnõunikuks kutsus, olite üsna noor, kõigest 29-aastane.

— Tollases Soomes ei olnud see tegelikult riigiametniku kohta märkimisväärselt noor vanus. Sama toimus Eestis 1990-ndatel ja toimub osalt siiani. 1960-ndatel ülikoolis õppinud põlvkond lihtsalt trügis poliitikasse ja riigi-ametitesse, tollal nimetati ametisse ka alla 25-aastaseid ministreid. Arvan, et Kekkonen vajas noort assistenti, kellel oleks samas akadeemiline taust ja kes tuleks poliitilise spektri vasakust servast. Mina olin selleks ajaks töötanud õppejõuna ja Soome välispoliitika instituudi direktorina, samuti olin olnud aktiivne sotsiaaldemokraatlikus erakonnas. Kekkonen ei vajanud enda kõrvale eakat diplomaati, vaid noort meest värskete ja kriitiliste ideedega.

— Mis laadi nõu te Kekkosele andsite?

— Tuleb meeles pidada, et tema oli sellal juba 74-aastane, töötanud 1930-ndatel minu vanaisa valitsuses justiitsministrina, hiljem siseministrina ning seejärel olnud kolmkümmend aastat poliitika keskpunktis. Vaevalt ma talle eriti hinnalist nõu oskasin pakkuda. Nii et ma ei pidanud end toona niivõrd nõunikuks, kuivõrd kaastööliseks. Täitsin presidendi käsku, tegin seda, mida vaja oli.

— Kekkose puhul kritiseeritakse meie maal enamasti tema idapoliitikat.

— President Kekkonen oli eelkõige Soome patrioot. Ta tegi seda, mida pidas Soome jaoks paremaks. Kuid Eesti vastu tundis ta suurt sõprust. Ta jälgis pärast Teist maailmasõda pidevalt Eestis toimuvat ning tal oli soome-ugri keeleteadlaste seas palju häid sõpru, kes külastasid lisaks Eestile ka mari, komi ning muid Nõukogude Liidu territooriumil elavaid soome-ugri rahvaid. Kui Kekkonen tegi Eestisse 1963. aastal oma kuulsa külaskäigu, oli selle eesmärk suures osas eesti kultuuri ja eesti identiteedi toetamine. Ta saatis signaali, et eestlased on eraldiseisev kultuurrahvas. Kekkose arusaam oli, et tuleb arendada Soome ja Eesti vahelisi suhteid, hoolimata sellest, et Eesti oli Nõukogude Liidu osa. Laevaühenduse rajamine ja vastassuunaline liikumine oli tema arvates just eesti kultuuri huvides, see aitas vältida Nõukogude kultuuri sulandumist.

— Mis meetmeid võiksid Soome ja Eesti praegu hõimurahvaste toetuseks võtta?

— Minu arvates peaksime tegema üldjoontes sama, mida president Kekkonen püüdis teha. Peaksime looma hõimurahvastega võimalikult laialdasi suhteid ja neid hoidma, andma neile igal võimalikul moel materiaalset abi, nt raha ja raamatuid, toetama sealse kirjanduse avaldamist ning üliõpilaste ja teadlaste vahetust. See on märksa olulisem, kui püüda antud teema kaudu poliitilisi loorbereid lõigata. Nende küsimuste asjus tuleb võimalikult palju vestelda president Putiniga, Vene valitsuse liikmetega ning kohalike kuberneridega, ent ei maksa provotseerida ametivõime nende rahvaste vastu tegutsema. See ei oleks kellegi huvides. Ent kindlasti saaksime selles osas märksa rohkem teha kui seni.

— Soome on aasta lõpuni EL-i eesistujamaa. Kas ühine Euroopa välispoliitika on võimalik? Ning kui jah, kas ühine idapoliitika oleks ikka Eesti ja Soome huvides?

— Küsimus on selles, milliseid kokkuleppeid ja mis tingimustel me Venemaaga sõlmime, ent üldiselt on nii meie kui ka ülejäänud EL-i huvides idapiiril julgeoleku säilitamine ja võimalikult laialdane ning mõlemale poolele kasulik majanduskoostöö. Vene turg on suur ja kasvab veelgi, riigi majanduslik olukord on tuntavalt paranenud ja pakub tohutuid võimalusi. Meie huvides on, et Euroopa Liidu riigid oleksid üksmeelsed, kõneleksid välispoliitilistes küsimustes ühel häälel ning toetaksid üksteist. Samuti on meie huvides võimalikult tihe koostöö EL-i ja Venemaa vahel. Selline koostöö suurendab kindlasti meie julgeolekut.

— Lisaks julgustavatele majandusnäitajatele esineb Venemaal seoses inimõiguste ja sõnavabadusega märksa murettekitavamaid arenguid.

— Jah, neid teemasid tuleb kindlasti arutada. Ent meie võimalustel Venemaale midagi dikteerida on paraku piirid, kuigi mõjujõudu meil kahtlemata on. Mida rohkem EL ja Venemaa üksteisest sõltuvad, seda kergem on meil seal toimuvat mõjutada. Meie huvides on kindlasti, et Venemaal austataks demokraatiat, inimõigusi ja õigusriiki. Kuid Venemaa isoleerimiseks uute müüride rajamine ei aita ei meid ega tavalist venelast kuidagi. Isoleeritud riigis avalduvad kõikvõimalikud ksenofoobiailmingud alati märksa hullemal kujul.

— Eestis on üsna levinud arusaam, et väikeste riikide hääl jääb EL-is suurvõimudega võrreldes vaikseks.

— See on reaalsus. Mõnes mõttes näitab see ühenduse demokraatlikkust, kui riikidel, mille elanikkond on suurem, on suurem sõnaõigus. Kindlasti on meil praegu rohkem mõjujõudu, kui oleks väljaspool EL-i. Meil on hästi organiseeritud koostöö, ühised institutsioonid ja ühine välisjulgeolekupoliitika.

— Julgeolekupoliitikast rääkides – meie näeksime meeleldi Soome ühinemist NATO-ga. Kas see on mõeldav mitte liiga kauges tulevikus?

— See võimalus on tõesti olemas ning valitsus ja parlament on ühel meelel, et see ei peaks jääma vaid teoreetiliseks. Otsuse peab aga langetama Soome rahvas, kellest praegu toetab NATO-ga liitumist kõigest veerand. Demokraatliku organisatsiooniga ei ole võimalik ilma rahva nõusolekuta liituda. Kahe aasta pärast loodame seda küsimust uuesti käsitleda.

— Kui kaugele saab minna Euroopa integratsioon? Isegi Soome, EL-i lõimumise agaramaid eestkõnelejaid, pole siiani suutnud põhiseaduslepingut ratifitseerida.

— Soomlased usuvad sarnaselt enamiku eurooplastega endiselt ühisesse Euroopasse. Põhiseadusleping kindlasti ratifitseeritakse, parlament on põhimõttelise heakskiidu juba andnud ja viivitus on puhtalt tehniline. Ent Euroopa integratsioon toimub põhiseaduslepingust sõltumata, selle jätkumise tagab puhtalt ühise turu olemasolu. Ajaleheartiklite pealkirjad võivad olla rohkem või vähem optimistlikud, kuid integratsiooni ei saa peatada, kui just midagi väga dramaatilist ei juhtu.

— Mis reforme peaks EL ette võtma?

— Euroopa institutsioonide tegevust tuleb muuta läbipaistvamaks ja arusaadavamaks. Kogu Euroopa lõimumine on pikaajaline protsess, mida võiks võrrelda puu otsa ronimisega – edasi tuleb liikuda sentimeeterhaaval. Ikka leidub neid, kes tahaksid kogu ürituse katki jätta või ühe hüppega tippu jõuda. Paraku on tegelik edasiminek igav, vaevarikas ja nõuab palju aega.

Ühine välispoliitika juba toimib, kuigi see võiks vahel olla elegantsem ja tõhusam.

Meie eesistumisaja jooksul on Soome lugematutel kordadel Euroopa ühist seisukohta väljendanud. Üha rohkem osaletakse rahuvalveoperatsioonidel ning arendatakse ühist kaubanduspoliitikat. Euroopa Liit annab kolmandatele riikidele humanitaar- ja arenguabi rohkem kui kõik ülejäänud riigid ja riikide ühendused.

— Kui kaugele suudab Euroopa Liit geograafiliselt laieneda?

— Laienemine toimub igal juhul. Euroopa laienemisvoorudele on omased pikad intervallid. Lisaks Rumeeniale ja Bulgaariale, mille liitumine on juba kindel, toimub tihe lõimumine Horvaatiaga. Läbirääkimised Türgiga jätkuvad. Toimub ka arutelu koostöö üle riikidega, nagu Moldova, Ukraina ja Gruusia. Need protsessid ei pea tingimata viima laienemiseni, kuid Euroopa Liidu eesmärk on algusest peale olnud laiendada territoorimi, mida iseloomustavad rahu, jõukus ja õiguskord. Hüva, Venemaast ei saa kindlasti kunagi EL-i liikmesriiki, sama kehtib Aafrika riikide kohta. Ent Euroopa julgeolek ei ole mõeldav, kui ka meie naabruses ei valitse rahu, ning meie õigussüsteem saab stabiilselt eksisteerida vaid siis, kui õigusriik valitseb ka naaberriikides.

— Kuidas sisustate vaba aega?

— Minu peamiseks huvialaks on ajalooteaduslik kirjandus, kuid püüan lugeda ka võimalikult palju ilukirjandust. Armastan väga dzˇässi ja kammermuusikat. Tegelen võimaluste piires ka spordiga, mis on istuvat tööd tegevale inimesele väga oluline. Suviti mängin golfi, mis on minu vanuses igati sobiv ala. Talvel püüan ikka suusatamas käia.

— Kui sageli kodumaale satute?

— Soome satun umbes korra kuus, õnneks on kodumaa lähedal ja sinna jõudmine lihtne. Ka minu abikaasa, kes töötab Soome keskkonnaministeeriumi välissuhete juhina, külastab mind sageli. Suvepuhkuse ja jõulud veedan alati Soomes.

Jaakko Kalela

•• Sündinud 24.1.1944 Helsingis

Lõpetanud Helsingi ülikooli, kus õppis riigiteadusi ja majandust

•• Õppejõud Helsingi ülikoolis 1966, 1969–1970

•• Uurija Soome akadeemias 1966–1969

•• Ajakirja Ulkopolitiikka peatoimetaja 1968, 1972–1973

•• Soome välispoliitika instituudi direktor 1972–1973

•• Soome vabariigi presidendi välispoliitiline nõunik 1973–1984 (presidentide Urho Kaleva Kekkoneni ja Mauno Koivisto ajal)

•• Soome vabariigi presidendi kantselei direktor 1984–2005 (presidentide Mauno Koivisto, Martti Ahtisaari ja Tarja Haloneni ajal)

•• Soome välisministeeriumi nõunik 1.3.–31.8.2005

•• Soome Eesti suursaadik alates 1.9.2005

Teised temast

Maimu Berg, Soome instituudi kultuurisekretär: Jaakko Kalela on näidanud üles väga suurt huvi Soome-Eesti kultuurisuhete vastu. Soome instituudis toimunud töökoosolekutel on ta jätnud väga sümpaatse mulje – kuigi kõik Soome suursaadikud on olnud kultuuriteadlikud inimesed, on Jaakko Kalela selles valdkonnas tähelepanuväärselt aktiivne. 1. juulil Tallinnas peetud Soome päeva õnnestumisel oli suursaadikul oluline roll.