Jaakko Ryhänen: kui ma enam ei laula, siis elan õpilastes
„Lauluõpetaja töö on parim asi, mis mul on, sest ma saan näha oma töö vilju,” kiidab Ryhänen.
Tema õpilased Helen Lokuta, Urmas Põldma, René Soom, Märt Jakobson ja Priit Volmer on saanud Estonia solistideks. Laulavad teatris suuri rolle. „Ooperi tulevik sünnib siin, muusikaakadeemias,” teab bass.
— Kuidas juhtus, et tulite Eestisse lauljaid õpetama?
— See kõik sai alguse seitse aastat tagasi, kui andsin Heinolas kirikukontserdi. Pärast seda olin pastoraadis õhtuteel, kui sain telefonikõne, helistajaks Eesti muusikaakadeemia rektor Peep Lassmann. Ta kutsus mind Tallinna lauluõpetajaks. Ma vastasin talle, et võin tulla, sest Eestis on nii head häälematerjali.
Olin olnud Sibeliuse akadeemias lauluprofessor, kuid see ei huvitanud mind. Seal on suur osakond, palju õpilasi. Mul ei olnud assistenti, kes oleks aidanud teha mu töö tulemuslikumaks. Siin, Tallinnas on minu parem käsi kontsertmeister Pia Paemurru, kes on väga tugev professionaal.
Tallinna tööletulekule seadsin kolm tingimust. Ma ei taha siia sõita laevaga koos vodkaturistidega. Teiseks tahtsin ma, et Tallinnas peatumise ajal ei ela ma muusikaakadeemias, ja kolmas oli palgaküsimus. Me saime Peep Lassmanniga kokkuleppele ja seni oleme aasta kaupa lepingut pikendanud.
— Eesti ei ole teile võõras koht. Kuidas sai teist Eesti sõber?
— Minu Viiburist pärit ema hakkas Eestis käima alates sellest ajast, kui see muutus võimalikuks. Tal oli siin sõpru ja ta elas Eesti elule aktiivselt kaasa. Käis siin ooperis. Tema käis mulle peale, et mingu ma ka Tallinna. Mina vastasin, et ei taha minna. Mulle olnuks ebameeldiv näha, kuidas venelased eestlasi ahistavad.
Siis tuli Estonia teater 1980. aastal Helsingisse, vastuvõtjaks oli Soome Rahvusooper. Mina olin selleks ajaks olnud juba viis aastat Rahvusooperi solist. Meie inimesed jagati ära külalisi võõrustama. Orkester võõrustas orkestrit, koor koori ja solistid soliste.
Mina pidin hoolitsema Mati Palmi eest. Temal oli aga juba tegemist soomlastest tuttavatega. Vaatasin, et teatri fuajees seisab üksi Enno Eesmaa. Läksin tema juurde ja ütlesin, et olen nüüd temaga. Sellest see algas.
Hoolitsesin Enno Eesmaa eest. Käisime Tamperes ja minu maakodus, olgugi et see oli keelatud ja politrukid passisid pealt, et eestlased midagi sobimatut ei teeks. Sügisel tuli Enno Eesmaa väimees Rein Veidemann koos naise Andraga Soome ja ma võtsin neid vastu. Sellele järgnes minu vastukülaskäik Tallinna, kus mind võõrustati neli päeva kui keisrit. Mulle jagati kingitusi, tulin Helsingis laevalt maha, kotis kolksumas 11 pudelit Viru Valget, mis mulle kingiti.
Samal ajal oli ebameeldiv see, et Vene piirivalvurid ja sõdurid seisid Tallinna sadamas. Minus ei ole ryssäviha, kuid soomlastes elab hirm venelaste ees, mis on seotud ajaloolise kogemusega.
Sellest on möödas ligi 30 aastat. Toona ei osanud ma kuidagi ette kujutada, et tulen kunagi siia laulmist õpetama.
— Mis on laulmise õpetamise omapära?
— Laulmine on nagu käsitöö – oskused antakse meistrilt edasi sellile ja sellilt õpipoisile. Laulmist saab õppida ja õpetada, eelduseks on, et õpetaja peab ise laulda oskama.
Laulmise õpetamiseks on vajalik vahetu kontakt. Seda ei saa teha Helsingist kirja teel. Õpilases tuleb üles leida need kohad, kust hääl tuleb.
Enne lauljakarjääri olin ma rahvakoolis (Soomes oli varem rahvakoolide süsteem) algklasside õpetaja. Õpetasin esimesest neljanda klassini kõiki aineid. Nii et pedagoogika aluseid ma tunnen. Sellest on palju kasu, sest täiskasvanute õpetamisel on abiks samad asjad, mis laste puhul.
— Räägitakse itaalia, vene ja saksa laulukoolist. Millise järgi õpetate teie?
— Ma olen õppinud heade õpetajate juures. 12 aastat käisin õppimas Jolanda di Maria Petrise juures, kes oli itaalia päritolu lauljanna. Tema õpetas mulle vana klassikalist itaalia kooli. Kui ma laulsin 1995. aastal Venezias „Don Carlos” Filippet, küsiti minu käest, kust on pärit mu suurepärane itaalia kool. Ma polnud enne Itaalias olnud päevagi.
Itaalia laulukooli järgi on karjumine välistatud. Hääl hoopis justkui imetakse lauljast välja. Kui kool on õige, ei kao hääl kuhugi. Hääl on samamoodi instrument, nagu Estonia klavergi – seda peab oskama mängida.
Seni pole minulgi hääl kadunud. Kunagi kohtasin Saksamaal professor Branzerit, kes ütles, et mul on hääl õiges paigas, ainult nüanssides on mõned vead. Et ma laulan… (Esitab stroofi Filippe aariast – A. L.) Aga peab olema… (Sama stroof, aga teise rõhuasetusega – A. L.)
Jolanda di Maria Petris on nüüd juba mõnda aega surnud, kuid ta pani mulle südamele, et annaksin need oskused edasi. See oli tema testament mulle. Mina jätkan tema meetoditega. Kellele see ei meeldi, võib mujale minna. Vägisi ei saa kedagi lauljaks sundida.
— Kui noor laulja lõpetab kooli, kui palju sõltub tema edasine karjäär juhusest?
— Laulja peab oskama põhilisi asju, ta peab olema valmis. See on eeldus. Seejärel on tähtis olla õigel ajal õiges kohas.
Minu karjäär algas sellest, et Soome Rahvusooper võttis mängukavva Wagneri „Reini kulla”. Esibass Aarne Vainio oli läinud pensionile ja Matti Salminen Kölni. Siis räägiti, et Lahtis on üks ilusa häälega bass – Ryhänen. Mind otsiti üles ja lasti ette laulda. Nii tulin „Reini kulla” partituuriga Tamperest. 1975. aastal kutsus rahvusooperi juht Juhani Raiskinen mind solistiks. Võttis riski, kutsus lauljaks ilma erihariduseta kooliõpetaja.
1983. aastal pidi Matti Salminen laulma Metropolitan Operas Paavo Ruotsalaineni rolli Joonas Kokkoneni ooperis „Viimased kiusatused”. Salminen haigestus ja mind pandi laulma tema rolli. Astusin Salmineni saabastesse, nagu öeldakse. Pärast seda olid kõik ooperilavad mulle avatud. Ma polegi ise justkui saanud oma lauljakarjääri kujundada. Olen läinud ühest rollist teise juurde…
Juhusel on noore laulja karjääris suur roll. 2002. aastal laulsin koos Ain Angeriga Leipzigis „Don Carlot”, mina Filippet ja tema väikest munga osa. Ta paistis silma, ja ma soovitasin, et pandagu see noor eestlane Filippet laulma. Edasi läks Anger juba Viini.
— Mida arvate moodsast muusikast, uutest ooperitest? Kas lauljal on vaja laulda uut muusikat?
— Praegu kirjutatakse head ooperimuusikat. Soomel on heliloojad Joonas Kokkonen ja Aulis Sallinen. Eestis olen kuulnud Eino Tambergi „Cyrano de Bergeraci”. See on hea tonaalne muusika.
Atonaalne muusika on laulja jaoks ohtlik. Teadsin itaallannat, kes oli kauni häälega mezzo, suurepärane Rossini laulja. Ta kutsuti laulma moodsat muusikat, sest ta oli nii hea. Pärast seda Rossini enam ei õnnestunud. Materjal läks kaduma.
— Viimasel ajal tõstetakse esile teie Wagneri rolle. Kas peate end Wagneri lauljaks?
— Mulle on loomuomane Verdi ja Mozarti muusika. Lähedaseks on saanud Dalandi roll Wagneri „Lendavas Hollandlases”, mida olen laulnud paljudes lavastustes. Ent see on varajane Wagner – helilooja oli veel lähedal Verdi muusikale.
— Aga Wagneri teatripõhimõtted? Mis tähtsus on neil praegu ooperimaailmas?
— Aastatel 2003–2006 tegin kaasa Bayreuthi festivalil. Siis vaatasin ära kõik lavastused, mida tol ajal seal mängiti. See haaras. Enne seda ei olnud ma suur Wagneri austaja.
— Mida arvate rahvusooperitest Helsingis ja Tallinnas? Miks erinevad mõlemad paljude maade ooperimajadest, kus laulab rahvusvaheliselt kirju seltskond?
— Helsingis ja Tallinnas on rahvuslikud ooperilavad, mis koondavad parimaid rahvuslikke lauljaid.
Tõepoolest, näiteks Saksamaa ooperiteatrites on palju välismaalasi. Varem oli palju ameeriklasi. Nüüd tuleb Aasiast häid lauljaid, ja nad on tõesti head. Neil on teine poliitika, püütakse kokku koguda hääled, mis on kõige paremad.
Mind on palju kutsutud, kuna ma olen parem. Kui ma laulaksin sama hästi kui mõni sakslane, kutsutaks sakslane. Aga ma laulan paremini ja mulle öeldakse: „Lieber Herr Ryhänen…” Kui ma hästi ei laulaks, vaadataks minu kui lihtsa Gastarbeiter’i peale.
Aga ka meie lavadele on hakatud kutsuma järjest rohkem külalissoliste. Külalissolistid peavad olema paremad kui teatri enda omad, muidu pole mõtet kutsuda.
Teine asi on see, et teatris puuduvad teatud hääled. Meil Helsingis pole näiteks dramaatilist mezzo’t, dramaatilist tenorit. Häid lüürilisi sopraneid ja häid lüürilisi baritone on kümnete kaupa. Tenoreid ja basse on kogu aeg puudu. Dramaatilisi tenoreid on aga kogu maailmas vähe, ja kui avastatakse uus hääl, kutsutakse teda igale poole. Ma loodan, et minu õpilane Aleksander Arder kasvab uueks Hendrik Krummiks. Tal on selleks eeldused olemas.
Dramaatiline bass on haruldane asi. Ain Anger on oma eduga Eestile suureks uhkuseks.
— Soome on andnud maailmale rea basse: Talvela, Salmineni, Ryhäneni. Mis on selle taga?
— Esimene oli Kim Borg – Soomest pärit ilmakuulsus. Ta on olnud mu lauluõpetaja.
Bassidel on vaja pikki häälepaelu. Soome bassid on ise olnud pikad mehed. Talvela oli 198 sentimeetrit pikk ja kaalus karjääri lõpus 150 kilo. Ehk siis laval muljetavaldav.
Me sobime Wagneri põhjamaisete kangelaste rollidesse ka oma välimuse poolest. Ka Ain Anger on pikk, sobib laulma kuningate rolle.
Välimusel on laval väga suur tähtsus. Ooperilaval võib näha, kuidas noorukesed armastajad, tenor ja sopran, tulevad publiku ette nagu ümmargused pirnid. Välimuse eest hoolitsemine käib ooperilaulja töö juurde. Kui on kõhuke ette kasvanud, siis tuleb sellega tegelda. Eestis on selles suhtes väga viisakas publik. Mujal ei olda käest lastud välimusega solisti vastu nii heatahtlikud.
— Millal teid kuskil lähikonnas laval kuulda saab?
— Eestis laulan järgmisel suvel Saaremaa ooperipäevadel.
Helsingis laulan sel hooajal Komtuuri rolli „Don Giovannis”. Tamperes tuleb välja Wagneri „Lohengrin”, kus ma laulan kuningas Heinrichi rolli. Helen Lokuta tuleb Tamperesse laulma koos minuga „Lohengrinis”. Temast areneb väga hea dramaatiline sopran.
Mu endised õpilased käivad ikka veel minu tunnis, õppimas uusi rolle. Mul on uksed lahti ja sisenemine ei maksa mitte midagi. Nad on mulle nagu oma lapsed. Kui ma ükskord laulmise lõpetan – ja see aeg ükskord tuleb – siis elan edasi oma õpilastes.
— Aga Estonias?
— Estonias ma lähiajal ei esine. Aga seal on head bassid. Priit Volmer on väga hea, tal on lavaline sära.
— Mida annab laulu õpetamine õpetajale?
— Ma esinen lauljana aastas ligi sada korda. Õpetamine aitab mul vormis püsida. Harjutan laulutundides ka oma häält ja taban nii kaks kärbest ühe hoobiga.
Mul on hea meel, et noored, kes mu juurde tulevad, on hästi kasvatatud, neil on head kombed. Nad ei sinata, kuigi olen sellise ettepaneku teinud. On tähtis, et nad peavad tööst lugu ja annavad parima.
Mind vaimustab, et Eestis on nii hea häälematerjal. Suures osas on see tänu sellele, et siin lauldakse koolis endiselt palju. 20-aastaselt on hilja laulmist õppima hakata, kui pole kooliajal laulnud. Soomes pole muusikal koolis enam seda tähtsust, mis oli varem. Akadeemiast tuleb ilusaid hääli, kuid tugevaid ooperihääli on harva. Eestis on olukord parem.
Kes ta on?
Jaakko Sakari Ryhänen
Laulja (bass) ja õpetaja
Sündinud 2. detsembril 1946 Tamperes
Haridus ja töö
•• Lõpetas Heinola õpetajate seminari ja õpetas neli aastat algklasse.
•• Osales amatöörina Tampere ooperiühingu lavastustes. Alates aastast 1972 esines Soome rahvusooperis. Alates aastast 1975 teatri solist kuni pensionilejäämiseni aastal 2001.
•• Eesti muusika- ja teatriakadeemia lauluprofessor alates 2003. aastast. Sealhulgas aastatel 2004–2008 lauluosakonna juhataja.
Rolle
•• Mozart: Sarastro „Võluflöödis”, Komtuur ja Leporello „Don Giovannis”, Don Bartolo „Figaro pulmas.
•• Verdi: Banquo „Macbethis”, Filippe „Don Carlos”.
•• Wagner: Daland „Lendavas Hollandlases”, Fafner „Reini kullas”, Hunding „Valküürides”, Maakrahv „Tannhäuseris”
•• Mussorgski: „Boris Godunovi” nimirollis.
•• Tšaikovski: Gremin „Jevgeni Oneginis”.
Tulevaid esietendusi
•• Wagneri „Lohengrin” Tamperes 10. märtsil 2010
Päritolu
Karjala mees Ryhänen
•• Nii kodu- kui ka välismaises pressis antud intervjuudes on Jaakko Ryhänen rõhutanud oma Karjala päritolu. Ka loomuomaduste poolest väidab ta enda olema karjalane.
•• Põhjust annab selleks Jaakko Ryhäse ema päritolu. Nimelt elas ta ema enne sunnitud ärakolimist Viiburis, mis oli enne sõda Soome suuruselt teine linn ja tähtis kultuurikeskus. Viiburis kees vilgas teatri- ja muusikaelu. Ka Jaakko Ryhäse ema Kaija tegeles laulmisega, ema innustas poega muusikaõpingutele.
•• Pärast Viiburi kodu kaotamist siirdus Ryhäse ema Hämemaale, kuhu saabus palju evakueerituid okupeeritud Karjalast. Väike Jaakko veetis esimesed viis eluaastat Kulju külas. Sealt edasi elati Tamperes, kus tulevane laulja käis koolis. Tamperes toimus ka esimene esinemine Päästearmee jõulupeol. Noorukina laulis Ryhänen Tampere toomkiriku poistekooris.
•• Jaakko Ryhäse üks kodudest on tänini Tamperes, kus ta veedab osa harvadest vabadest päevadest. Sellest hoolimata ei pea ta ennast hämelaseks, vaid karjalaseks.
•• Kuigi Karjalast minema löödud inimestel on keerulised suhted idanaabriga, ei ole see takistanud Ryhäse ooperikarjääri Venemaal. Laulja esines Banquo rollis Verdi „Macbethis” Moskva Suure teatri laval aastal 1981, ehk juba enne seda, kui ta rahvusvaheline karjäär Metropolitan Operas hooga käima läks. Niisamuti on Ryhäenen laulnud teise Venemaa pealinna esindusteatris, Peterburi Maria ooperis.
