Jaan Einasto: minu missioon pole veel lõppenud

 (6)
Jaan Einasto: minu missioon pole veel lõppenud
Aldo Luud

Paari nädala eest andis rahvusvaheline relativistliku astrofüüsika keskus teada, et on otsustanud anda Marcel Grossmanni auhinna Jaan Einastole. Mitmele Nobeli laureaadilegi jagatud prestiižikas auhind antakse talle müstilise tumeaine uurimise ja kosmilise kärgstruktuuri avastamise eest. 80-aastane füüsik aga tunnistab, et nüüd alles asjad põnevaks lähevad, ega kavatsegi veel oma avastusretke pooleli jätta.

 — Saite Grossmanni auhinna teedrajava panuse eest tumeaine ja kosmilise kärgstruktuuri avastamisse ning teadustöö edendamise eest Tartu observatooriumis. Kas tumeaine avastamist võiks tähtsuse poolest võrrelda näiteks inimkonna müütilise esiema leidmisega, kui selline asi üldse võimalik oleks?

— Ma ütleksin nii.

— Umbes 1980-ndate keskel ilmus galaktikate dünaamika­alane õpik. See oli esimene õpik, kus galaktikate ehitust käsitlevas teoses oli juba ka tumeaine sees. Varem polnud sellest kuskil juttu. Selleks ajaks oldi selle olemasolus juba kindlad. Selles raamatus on öeldud, et tõenäoliselt on tumeaine avastamine 20. sajandi astronoomia kõige olulisem avastus. Kas see nüüd päris nii on, kes seda teab.

— Asi on selles, et tumeaine peidab endas sellist infot, mida füüsikud ajavad siiani taga. 19. ja 20. sajandi vahetusel tekkis klassikalisest füüsikast moodne füüsika, avastati aine struktuur ja elementaarosakesed, energia ja aine vahelised seosed jne. See oli minu arust üks olulisemaid murranguid füüsikas pärast Newtonit. Väga paljud nimekad autorid arvavad – üllatus küll, jälle sajandivahetusel –, et uue füüsika suuremaid probleeme on aru saada, mida endast üldse kujutavad tumeaine ja tume energia (mille omadused on veelgi ebaselgemad).

— Nüüd teame, et tumeaine on olemas. Aga mida me selle teadmisega teha saame või kuidas mõjutab meie elu üks kuskil kosmoses leiduv aine, mida inimene niikuinii ei näe?

— Mõjutab juba kas või nii palju, et see täiendab meie teadmisi.

Analoogiana võib kasutada hiiglaslikku mäge, mille tipp on lumine. Tumeaine on mäe alus, millele kõik toetub, ja lumine tipp on vaid see osa, mida me tunneme. Ehk aineosakesed, mida me teame, mis on nähtavad. Tumeaine on see, millele kõik muu toetub. Ilma selleta ei saaks olla ka tavalist ainet või kui ka oleks, siis ei saaks aine moodustada selliseid struktuure nagu tähed, galaktika, planeedid ja inimene. Sest seda on nii vähe, et see enne hajub, kui suudab moodustada mingi objekti.

— Ajame asja veel lihtsamaks. Ilma tumeaineta poleks olemas kas või meid endid.

— Kas või seda.

— Muidugi võib küsida, milleks on teadmised üldse kasulikud. Selleks, et saaksime maailmast aru ja oskaksime õigesti käituda. See ei käi üksnes inimeste, vaid kõigi elusolendite kohta. Sest kõik me saame funktsioneerida vaid tänu sellele, et meil on võime reageerida välismaailmale. Et inimene saaks elada, vajab ta teadmisi. Eks meil on mingil määral teadmisi olnud algu­sest peale, ent mida täielikumad need on, seda paremini oskame oma elu sättida.

— Tumeaine on üks väga suur mõistatus, kuna neid osakesi pole veel kätte saadud. Aga just need mängisid väga olulist rolli universumi alguses, kui oli tegemist väga suurte energiatega ja universum oli äärmiselt tihe ja seal domineeris tumeaine.

Nüüd, siin maa peal tumeaine tõesti enam rolli ei mängi. Aga kuna ta oli oluline kujundaja kõiges, mis meie tekkimisele eelnes, siis on ju tähtis seda teada ja tunda. Nagu ka loodust on vaja tunda, et miks on asjad nii või teisiti.

Sada aastat tagasi oli füüsikas esimene suur revolutsioon. Ka siis ei näinud keegi ette, mis see kaasa toob. Elekter oli küll tuntud, aga kõik mikroelektroonikaga seotud asjad on saanud võimalikuks tänu sellele, et on moodne füüsika, et tuntakse aineid. Kuidas kujutaksime ette tänapäevast elu, kui meil poleks mobiiltelefone, sülearvuteid või telereid? Kõik see on võimalik vaid seepärast, et tunneme piisavalt hästi aine ehitust.

Milleks tumeaine teadmine hea on? Kes teab, eks tulevik näitab.

— Küllap otstarve leitakse, leidlikkust inimkonnal paistab jaguvat.

— See polegi oluline, kuidas me seda teadmist kasutama hakkame. On oluline, et saaksime aru, kuidas maailm on ehitatud, saaksime aru, et kõik on tervik. Tumeaine meid praegu otseselt ei mõjuta, kuid kaudselt ikkagi. Kas või sellesamaga, et oleme olemas.

Loe veel

— See viib luulelisele võrdlusele, et kuigi teadus on teinud tohutuid hüppeid edasi, oleme vist ikka piltlikult öeldes alles kuskil miilijooksu esimesel meetril?

— Nii ei saa öelda. Maailma ehituses on lõpmata palju detaile ja kõiki ei saa me teadma kunagi. Kuna kõik on lõpmata suur ja mitmekesine, siis ma arvan, et lõpmatust meetrites mõõta ei saa.

Igal juhul võib öelda, et oleme liikunud saja aasta jooksul tohutult edasi. Sada aastat tagasi ei teadnud me veel sedagi, et on olemas teised galaktikad. Need paistsid vaid udulaigud. Aga milline on nende loodus, millest nad koosnevad, mida nad endast kujutavad – keegi ei teadnud. Kui räägime bioloogiast, geneetikast, millest meie koosneme, siis kõik selle oleme 20. sajandi jooksul teada saanud.

— Tunnustusi on teile varemgi jagunud. Mida tähendab teie jaoks Grossmanni auhinna saamine? On see vaid üks auhind teiste seas või midagi enamat?

— Tunnustust olen saanud rohkem Eesti teadusmaailmas. See on esimene rahvusvaheline tunnustus. Mul on väga hea tunne. Asi on ka selles, et nagu Nõukogude ajal üritati iga suurem leiutis kirjutada venelaste arvele, on tänapäeval ameeriklastega sama lugu. Nad üritavad märgata eeskätt Ameerika teadlasi ja teistest vaadatakse läbi või ei taheta neid üldse tunnistada.

Kui vaadata kas või populaarteaduslikke saateid ingliskeelsetest telekanalitest, siis rõhutatakse tumeainest rääkides ikkagi ameeriklaste töid. Ega populariseerijad teagi, et neid asju on ka keegi teine uurinud.

Muidugi, nii tumeaine kui ka kärgstruktuuri avastamisel on palju etappe ja pole võimalik täpselt öelda, milline oli kellegi roll või panus. Aga minu jaoks tähendab Grossmanni auhind ikkagi, et Tartus tehtud tööd on hakatud märkama. Muidu räägiti vaid ameeriklastest. Aga mitte ainult meie siin Tartus. Ka mujal maailmas on sama asja uuritud, aga ameeriklased ei taha ka neid väga tunnustada.

— Kas see on teis tekitanud kibedust?

— Lõpuks see polegi nii oluline, et aumärke jagataks. Hea tunne on sellest, et oled ise sõltumatult kõigist teistest midagi teinud. See tunne on midagi väärt. Kui seda märgatakse, on veel parem.

— Kuidas teie hinnangul teadus Eestis praegu elab? Arvestades meie rahvaarvu, on meil ju päris arvestatav hulk teadlasi ja ka saavutusi on üksjagu.

— Sellega on nii ja naa. Meil on tõesti hulgaliselt teadlasi ja alasid, kus tehakse tippteadust. Nagu moodne bioloogia, on füüsikutel uus moodne haru, materjaliteadus, millega tegeletakse Tartus ja Tallinnas. Veel astronoomia ja mõned humanitaaralad.

Politoloogias on Rein Taagepera kindlasti maailmatasemel. Seni on politoloogiat tehtud üsna primitiivsel tasemel, kasutades kõige algelisemat statistikat. Aga Taagepera on erialalt füüsik ja tema kasutab füüsikule omast lähenemisviisi, mis annab sootuks teised võimalused mitte ainult nähtuste kirjeldamiseks, vaid ka põhjuste selgitamiseks.

Esile saaks tuua teisigi Eesti tugevusi. Näiteks on Eestis suurem kui enamikus Euroopa riikides suhtarv „vähe tuntud teadlasi maailmas tunnustatud teadlaste kohta”. Umbes ühe tuntud teadlase kohta on igas riigis keskmiselt viis vähe tuntud kolleegi. Meil on see suhtarv üks kahekümnele.

— Mida sellest arvust järeldada? Et meil on palju häid tunnustamata teadlasi või meil tegeletakse liiga palju vähetähtsate asjadega?

— Meil harrastatakse palju teadust, mis pole esirinnas, mis ei ärata väljaspool meid palju tähelepanu.

Teaduse ja harrastuse vahe on see, et teaduse info on teadusmaailma üldsusele kättesaadav ja on ka tõeliselt vastu võetud. Kui on vastupidi, siis on pigem harrastus. See on rängalt öeldud. Hea küll, tegemist võib isegi olla teadusega, aga selle kasutegur on väike.

— Siiski on üllatav, et meil on nii palju teadusega tegelevaid inimesi, samal ajal kui meie teadusasutused just rahas ei suple.

— Ükskõik millist maailmanurka me ka ei vaataks, rahastatakse teadust ühe teadlase kohta peaaegu igal pool rohkem. Ükskõik, kas me räägime konkreetsetest summadest või sellest, kui palju meie rahvuslikust kogutoodangust teadu­sesse panustatakse. See on lühinägelik suhtumine. Võib-olla isegi rumal populism. Meie poliitilised juhid on globaalses mõttes väga lühinägelikud. Nad lihtsalt ei tunne maailma asju. Nad pole õppinud isegi sellest, et kogu maailmas panustatakse kriiside ajal enam raha just teadusesse.

— Sest see loob töökohti, aitab tuua paremad pead tagasi teadusmaailma…

— Eelkõige loob pinnase järgnevaks kasvuks.

Aga meil on nii, et palgad on madalad ja nüüd on veelgi kokku tõmmatud. Ja seda olukorras, kus valitsus ja riigikogu on loonud seadusliku süsteemi, mis annab neile Euroopas enneolematud privileegid. Minu hinnangul on see seadustatud korruptsioon. Need soodustused, mida meie poliitilised juhid naudivad, on kohutavamad kui päris korruptsioon. Õigem oleks tulla tagasi süsteemi juurde, mis kehtib kas või Soomes või kehtis ka meil esimese iseseisvuse ajal, kus ametnik ei ole kõige tähtsam. Kus väärtustatakse neid, kes ühiskonna arengusse tõeliselt panustavad.

Poolteist aastat tagasi oli presidendi akadeemilises nõukogus juttu noorte spetsialistide palgatasemest. Selgus, et esimestel aastatel saavad teadlased madalat palka, sest nad lähevad doktorantuuri ja sealne stipendium on jäänud muutumatuks, kuigi üldine palgatase on tõusnud. Mis juhtub pärast doktoriõpinguid? Teadlased asuvad palgaastmelt eelviimasel kohal. See tähendab, et andekad inimesed peavad Eestist lahkuma. Ometi on see Eesti ainuke potentsiaal.

— Aga milles näete teie lahendust? Ühiskondlikust kokkuleppest ja poliitikute mõjutamisest on vist juba mõttetu rääkida.

— Kogu meie senine areng oli rajatud valele vundamendile, odavale tööjõule ja laenurahale, aga mitte tootmisele, kus kasutegur oleks ühe töötaja kohta väga kõrge. Nagu see on näiteks kõrgtehnoloogias. Igal pool mujal maailmas ei loodeta üksnes odavale tööjõule, vaid kõik üritavad panustada kõrgtehnoloogiasse.

Kogu meie rasketööstus, mis sest, et Nõukogude-aegne (aga palju sellest oli olemas juba ka Eesti ajal), lasti „vene värgi” pähe lihtsalt hävitada. Ometi oleks võinud neid vee peal hoida, kuni saadakse kontakti lääne firmadega ja hakatakse tegema midagi nüüdisaegsemat, mida ka läänes ostetaks.

Olla ainult odava tööjõu maa on ummiktee. Ainus võimalus on käia sama teed teiste arenenud riikidega ja panustada kõrge lisaväärtusega tootmisse. Ei saa ju rajada majanduslikku edu sisetarbimise suurenemisest tulnud maksudele, see ongi ju mull. Ajaloost on teada, et mullid lõhkevad. See on juba loodusseadustega vastuolus, et sa teed mitte millestki midagi.

— Aga universum ju paisub?

— Aga ta tekkis väljast, kus oli energia olemas, ta ei tekkinud mitte millestki.

Ühesõnaga, Eesti vajab kapitaalset majandussüsteemi ümberehitamist moodsatel alustel, nagu arenenud riigid on seda teinud. Loota, et läbi saab ainult odava tööjõu või vahendamisega, on äärmine rumalus. Meil on kogu poliitika suunatud sissepoole ja lõpuks on see viinud olukorrani, kus sisepoliitilistel eesmärkidel on strateegilised eesmärgid ära unustatud. See on lühiajaline, sellele on ohverdatud Eesti strateegiline julgeolek ja heaolu.

— Tuleme tagasi teadlaste juurde. Neid on meil palju, aga vist ei saa öelda, et me tunneksime ennast erilise teadusmaana. Siinne teadustöö ei ole avalikkuse huvi äratavate asjade seas kindlasti mitte esimene ega isegi mitte kümnes. Milles võib põhjus olla?

— Suuremate riikide enesest lugupidavates lehtedes on iga nädal teadusleheküljed. Või vähemalt rubriigid. Kas või New York Times on nendes rubriikides Eesti teadlaste töid valgustanud palju rohkem kui meie oma meedia.

See on hea uurimisteema meie sotsiaalteadlastele. Miks on meie väärtushinnangud sellised või miks meil on sellised juhid? Mina olen täppisteadlane ega saa sellele üheselt vastata. Vähegi mõtlev inimene saab hästi aru, et nii enam kaua ei saa.

Keerulisem on see, miks sellest kõigest toimuvast ei tehta juba järeldusi. Nimetaksin praegu ühiskonnas toimuvat eestluse juurte läbiraiumiseks.

Õnneks pole ma ainuke, kes selliste asjade pärast muretseb, ja ma usun, et neid tekib veel rohkem.

— Tänavu nimetati üks 1994. aastal avastatud väikeplaneet, asteroid teie nimega. Mis tunne on omada endanimelist planeeti?

— Ega ma ise teda veel näinud polegi, vist üks paras kivimürakas seal kuskil. Teisest küljest, ega igaühel endanimelist planeeti pole. Muidugi olen ma uhke. Ega ma seal avarustes ainuke eestlane pole, neid on seal veel.

— Ei tea, kas Einasto-nimelisel planeedil leidub ka mõni elurakuke?

— Vaevalt küll, ta on ikka nii väike. Kui ta potsataks praegu siia meie ette, siis tekitaks ta muidugi paksu pahandust, aga see oleks ka kõik.

Kunagi oli selliseid asteroide palju, aga nüüd on planeedid suurema osa neist endasse tõmmanud. Muidugi on selliseid jurakaid vaja kataloogida ja tunda, sest kui nad ikka tõepoolest maa poole suunduksid, siis oleks meil muret küllaga. Sellest, mida asteroidid teha võivad, saab hea pildi Marsi või Kuu pinda vaadates, mis on üsna auklikuks pommitatud. Ka meil on neid jälgi, aga loodus ja inimene on need tasandanud.

— Inimkonna teadmised maailmast ja kosmoseavarustest on ainuüksi viimase saja aasta jooksul tohutult täienenud. Mis on teie enda jaoks olnud kõige radikaalsem avastus ja kas võib öelda, et astronoomia on samasugune tulevikuteadus nagu bioloogiagi?

— Minu enda eredaim elamus on ikkagi tumeaine leidmine, millega ma ise olen tegelenud, ja kärgstruktuuride avastamine. See on imeline tunne, astud nagu uudismaale. Kõik, mida sa tajud, on tunne, et sa oled esimene, kes siin astub, ja ükskõik, mida sa ka ei tee, see on avastus. See on väga võimas tunne.

Arvan, et kõik teadused on tulevikuteadused. Bioloogia on kindlasti eristaatuses, sest molekulaartasandil on maailm palju keerulisem kui astronoomias. Ehk tuleb kunagi revolutsioon ka sotsiaalteadustes, näiteks õpitakse asju väga täpselt defineerima. See peaks ju võimalik olema.

— Ma ei saa jätta küsimata lapsikut küsimust: kas te usute maavälist elu? Elu, nagu inimkond on arvanud või lootnud, et see võiks olemas olla?

— See on olnud tõepoolest ka mulle huvitav küsimus: kas ta kuskil on ja kas meil on kontak­tivõimalused või on need kontaktid isegi juba olnud… Olgu või tulnukate näol.

Elu on üsna vintske nähtus. Praegustel andmetel on üsna tõenäoline, et kui kuskil on tingimused elu tekkeks, siis ta ka tekib. Seda sõltumatult teistest planeetidest, sest elu ei rända, vaid tekib lokaalselt. Et elu tekib, on võimalik. Mis vormides, seda me ei tea, aga ega ta väga palju siin toimunust ka erineda saa.

Häda on selles, et tingimusi elu tekkeks on väga raske täita. Selleks peab kokku langema väga palju asjaolusid. Siiski on täiesti olemas tõenäosus, et kuskil asub Maa-sarnane planeet. Kus, kui kaugel, seda me ei tea. Sellised planeedid asuvad nii hõredalt, et kontakt, rääkimata füüsilisest kontaktist, on vähetõenäoline.

Eks selliste küsimustega tegelemine, selliste planeetide leidmine on samuti üks väga põnev protsess.

— Kõrge tunnustus on lõpuks käes. Olete auväärses eas, aga energiat täis. Pensionile pole teil vist küll veel plaanis jääda?

— Olen loomulikult juba pensionär. Kui just mõnda põnevat seadusemuudatust ei peaks tulema.

Oma tööga tegelen tõesti kogu aeg edasi. Esiteks on nii huvitavad probleemid käsil, et ma tahan juba pelgalt uudishimust teada, kuidas asjad on seatud.

Pealegi tekkis üleminekuperioodil pikk auk meie teadlaskonnas. Vene aja lõpul läksid paljud ära teistele aladele ja uue aja alguses sellele erialale palju ei tikutud. Mindi näiteks majandusse. Nüüd on hakanud tulema noori ja on vaja teadmisi edasi anda, muidu pidevus katkeb. Õnneks on noori veel tulemas. Tundub, et teatepulga üleandmine saab teoks. Missioon pole veel lõppenud.

Kes ta on?

Jaan Einasto

Sündinud 23. veebruaril

1929 Tartus

•• Astrofüüsik, teaduste akadeemia liige

•• 1947 Tartu 1. keskkool

•• 1952 Tartu ülikool

•• Alates 1952 Tartu observatoorium

•• Kuulub rahvusvahelisse astronoomiauniooni, on seal galaktika- ja kosmoloogiakomisjoni liige

•• Uurinud galaktikate ja universumi ehitust ning tumeda ainega seotud probleeme

•• 1998 Riigivapi teenetemärk II klass

•• Tartu Suurtähe kavaler

•• Tartu linna aukodanik

•• Tema auks sai väikeplaneet nr 11 577 tänavu nimeks Einasto

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare