Jaan Elken 60: mustandeid kirjutamata
Tean Jaan Elkenit Tartu Ülikooli maaliosakonna lõpetajana nii teoreetiliste ainete nagu „Maalimine lubatud! Maalikunsti arengud – 20. sajandi lõpp kuni 21. sajandi algus“ kui ka maalipraktiliste loengute juhendajana. Samuti oli ta mu bakalaureusetöö juhendaja. Teda iseloomustades peaks kasutama sõnu „intelligentne“, „palju kogenud“, ja „palju näinud“. Temale mõeldes tulevad esimesena pähe oskus ennast kuulama panna, mis on tingitud lihtsast tõest, et tal on, mida öelda. Ning samuti oskus olla lihtne, keeruline ja mänguline ettearvamatult lühikeste vahedega.
Jaan Elkeni õpetusviis on isiklik ja modernne. Ta ühendab parimad pooled „vanamoodsatest“ oskustest ning maailma tipus olevate kunstiajakirjade aktuaalsest kriitikast, valmistades oma õpilasi kui kunstnikke ette ühtlasi nii eluks kui ka eduks, ja seda kõike läbi mängulise prisma, millest kõik ei pruugi aru saada, küll aga need, kellel seda võib vaja minna. Ma ei oska ise ka ehk päris täpselt lugejale seletada, milles peitub J. Elkeni eripära, aga küllap oleks sel mingi seos terminiga lust for life, mis on küll ka Van Gogh‘st tehtud eluloofilmi pealkiri, ent minu õppejõu puhul siiski siiralt elurõõmuga kaasnev mäng.
Mitte, et tal tuleks see kergelt kätte. Olnud ühtaegu Eesti Kunstnike Liidu president, Tartu Ülikooli maaliosakonna juht ning aktiivselt tegutsev maalikunstnik – on vähe inimesi, kes suudaks ühega neist ülesannetest suurepäraselt toime tulla, nii, et ükski valdkond ei kannataks. Ilmselt need samad asjad annavad talle võimaluse ja oskuse nõuanneteks, mida vaevalt mujal Eestis saab, mistõttu on ka tema tundides kõige rohkem õpilasi kohal: kuna ta teab jagada isiklikke kogemusi ja nägemusi, mida mujalt ei saa ja raamatust ei loe. Kuna ta oskab panna kõnelema ja tekitada põnevaid keskustelusid, mis ei ole üheselt kiidetavad ega laidetavad, vaid mõtlemapanevad ja üldist silmaringi avardavad, humoorikalt ärkvel hoidvad, kohvilõhnalised.
Kuna ta aitab oma õpilasi teabega mujalt maailmast nagu seda kunagi tegi biitlite „Strawberry Fields“, kus isikliku ekspeditsiooni tagajärjed võivad olla nii õnnelikud kui ka õpetlikud maasikaid, mis kõik on aga igal juhul kogejale kaasaelavad, ning parimatel juhtudel nii sõbralikud, nagu võib kogeda ainult kõige puhtamate, spontaansemate puhul meist. Elkeni eruditsioon ja ettearvamatus on kindlasti üks põhjusi, mis teeb Tartu Ülikooli maaliosakonnas õppimine meeldejäävaks, põnevaks, harivaks ja säravaks. Jaan Elkenile endale jääb soovida vaid rohkelt puhtandeid, kõrghetki kunstnikuna, naeratusi sisemiselt ja väliselt ning elamusi maasikapõldudel!
