Jaan Elken ja Korsakovi sündroom
Kohe algul peab seletama, mida psühhiaatrias tähendab Korsakovi sündroom. Oma selles valdkonnas saadud napi hariduse põhjal tean, et see on nähtus, mis ilmneb vananemisel: s.t inimene ei pruugi mäletada, mida ta tegi eile või nädal aega tagasi, kuid see-eest oleks nagu kõvakettal eredalt salvestatud noorpõlvemälestused. Elken pole muidugi mingi vanainimene, kuid viimasel kümnendil on tema maalide aineseks ammused mälestused – olgu see siis küüditatu perekonna lapsena Krasnojarskis mällu sööbinud tugevad nõukogulikud sümbolid-märgid või sellele sama tugevalt vastandunud noorpõlve muusikaelamused nagu kõnesoleval näitusel.
Elken ütleb küll galerist Elin Kardile, et nendest töödest ei maksa otsida “mälu alateadvust”: “Esitan versiooni või õigemini fragmentaariumi popmuusika kaudu teadvusse ujunud tekstikatketest, mis ühel või teisel põhjusel, ühel või teisel eluetapil on mulle ette jäänud... Suhe ei pruugi isegi plussmärgiline olla, sest mälus võib konkreetse popmuusika faili kõrval salvestatud olla ehk midagi hoopis isiklikumat.”
Popmuusika teema algas Elkenil juba 2001. aastal näitusel “Mälumäng” Vaala galeriis ning jätkus 2005. aasta kunstihoone isikunäitusel “Maalid 1978– 2002”. Elkeni popmuusika mällu on jäänud näiteks sellised lood nagu “I Can’t Get No Satisfaction”, biitlite psühhedeeliline “Lucy in the Sky with Diamons”, veel mainib ta palu “T.Rex and Me”, “Bob and Me” ja “Cher and Me”. “Need popmuusika fraasid ja fraasikesed ongi uue aja käsulauad, mõistus ja südametunnistus. Reklaamtekstide kõrval muidugi,” kommenteerib Elken.
Selles suhtes on tal õigus. Ka reklaamklipid, mis on psühholoogiliselt löövalt üles ehitatud, jäävad inimest kummitama, seda isegi siis, kui ta ei mäleta, mida seal konkreetselt reklaamiti. Need on nagu popmuusikagi “palavad” ja “kuumad”. Kõnesoleval näitusel on palju bluusist inspireeritud maale. Kuidagi aga ei tahaks Elkeni valget-halli-musta koloriiti vaadates uskuda, et asi on nii kuum. Vaid üks erkpunane maal, “Red hot”, tekitab füüsilist soojuselamust.
Käes on murdepunkt?
Jaan Elken on muidugi leidnud hea liini. Sobrades oma “mälu alateadvuses”, võib sealt leida oma juba pikast elust lõputult materjali, mida siis kiirelt valmivaid abstraktseid maale, koos otse tuubist vajutatud grafitilaadsete tekstidega maalideks vormistada. Minu meelest on tal kätte jõudnud teatud murdepunkt. Praegust laadi on ta ekspluateerinud juba üle kümne aasta ja vaataja hakkab väsima, spontaansuse võlu hakkab taanduma. Näis, kas ta kujundabki sellest laadist oma firmamärgi või teeb oma loomingus veel kannapöördeid, mida ta varasematel aegadel on teinud korduvalt. Või võimendub vananedes seesama Korsakovi sündroom?
