Jaan Elkeni muutumised


Jaan Elkeni muutumised
Repro

On kunstnikke, kelle laad ei muutu terve elu jooksul. Räägitakse Matisse’i ja Picasso tüüpi kunstnikest. Esimesed ketravad oma kord avastatud stiili, teised haakuvad iga uuendusliku liikumisega. Meil võiks esimesena nimetatud tüüpi esindada Toomas Vint ja Malle Leis, teist tüüpi aga Ando Keskküla ja miks mitte ka Jaan Elken.

Elken lõpetas ERKI 1977. aastal hoopis arhitektina, tema esimesed tööd kujutavas kunstis olid fotomontaažid Tallinnast. Nagu Jüri Okas, kellel oli kindlasti Elkenile mõju, otsis ta mitte esindusfassaade, vaid motiive tühermaadelt.

Tolle aja kohta oli väga radikaalne ilma peata Lenin – see oli nagu tulevaste aegade ettekuulutus. Või siis montaaž sellest, kuidas kallatakse kruusa Soome lahte.

Elken oli kaasaegse kunstiga hästi kursis. Käest kätte liikus 1972. aastal ilmunud Ursula Meyeri kirjutatud „Conceptual Art”, palju infot sai Poola kunstiajakirjadest ja põhjalikult otsides võis üht-teist leida ka Kreutzwaldi-nimelisest raamatukogust. Kõik see jäi tudengipõlve.

Järgnes juba hüperrealism. Sarja „Kunstiülikool” Ando Keskkülale pühendatud loos oli põgusalt juttu hüperrealismi tulekust. Nüüd veidi pikemalt Elkenist, kes tuli hüperi teise lainega.

1960. aastast muutus linnapilt kiiresti. Elken meenutab, et uus reklaamkiri Kaubamaja katusel – suur silm – oli täielik vaatamisväärsus. Linn muutus valgemaks, levisid neoonreklaamid-sildid. Väga popiks said värvislaidid, peamiselt ORWO omad, ajakirjad muutusid värvilisemaks, kättesaadavad olid ka nn sotsmaade hea trükikvaliteediga ajakirjad.

Kõik see mõjutas ka kunstnikke. Juba popkunst oli muutnud reklaami kunstiaineseks. Elkenit hakkasid huvitama neoonreklaamid ja tänavanurgad. Arhitektiharidus oli õpetanud teda keskkonda ja selle semantikat tajuma.

Ta on meenutanud: „Mina maalisin värvislaidi pealt – pildistasin ennastunustavalt mitu filmitäit ühte tänavanurka. Oli vaja püüda teatud meeleolu või kummastatud seisundit, see oli väga eriline hingeseisund.” Tuntumad sellest seeriast on „Kalinini rajoonis” (1978), „Koidula ja Leineri tänava nurgal” (1978) ja „Õhtu Tartu maanteel”.

Erinevalt klassikalisest hüperrealismist, mis välistas maalil igasuguse tähenduse, on Elkenil pea igas maalis varjatud vihje. Kõigepealt aga kadreering ise: vaade nurga alt üles, mis nagu õilistas ja andis motiividele suursugususe. Siis tähendused.

Teoses „Koidula ja Leineri tänava nurgal” kohtuvad kaks nime: ärkamisaja suurima poetessi ja revolutsionääri nimi koos keelumärgiga.

Elken on sündinud Krasnojarskis küüditatute perekonnas. Küüditamisele viitab maal „Kopli kaubajaam” (1982). Siit algas paljude perekondade tee Siberisse. Ühele vagunile on kirjutatud number 48, kuigi sündmus leidis aset aasta hiljem.

Maalil „Kajakas” (1981) näeme Soome suunduvat valget laeva koos kajakaga, kes võis vabalt üle piiri lennata. Laeva maalima läinud Elken lasti sadama territooriumil ainult riigipiirini. Intervjuus Heie Treierile on ta tunnistanud: „Teatud depressioon kaasnes sadamas käimisega kogu aeg, olin sisemiselt kummaliselt lõhestunud.” Vabadus oli ju käega katsuda.

On ka mõned maalid, kus näeme Linda nime – näiteks motiiv Lasnamäel asunud kinoga Linda. Linda on nimelt Elkeni abikaasa nimi. Ka tema ema oli Linda.

1985. aastal hakkas hüperrealism vaibuma ja igaüks suundus oma teed. Moodi läks taas maaliline maal. Olen Elkeni varasemat loomingut nimetanud „maaliliseks hüperrealismiks”, sest päris täpselt ta foto kallal ei nokitsenud. Võrdleme näiteks fotot ja sellest tehtud maali „Kalinini rajoonis”.

Kuid siiski jäi ta hüperrealismile lähedaseks ja nüüd, muutunud olukorras, polnud sellega midagi peale hakata. Elken hakkas maalima abstraktseid pilte, kuigi ta on tunnistanud, et see esteetika ei rahuldanud teda täielikult. Tookord tundus tal kriis olevat, sest tema abstraktsionism ei leidnud erilist resonantsi kriitikute ega publikuga.

Kannapööre või naasmine?

Murrang tuli näitusega „Eesti kui märk”, kuhu ta esitas tööde paari „Ema lööb mu maha” ja „Kui ma suppi ei söö”. Kõikvõimalikke kirju ja tekste põimis Elken juba hüperrealistlikesse maalidesse, nüüd keskenduski ta puhtalt maalitud tekstile koos maaliliste pindadega.

Loe veel

Jõudnud ringiga taas urbanistliku teemani, tundis Elken end taas kodus. Viidatud intervjuus ütleb Elken: „Tegelikult ma jälestan grafitit, minu grafiti on tegelikult antigrafiti, võrreldes seda sellega, mida te linnas näete. Ma laenasin sealt küll vabaduse tunnet, aga tegelikult see „ortodoksne” grafiti, mida me võime näha New Yorgis ja mida meie koopiategijad teevad, räägib, vastupidi, kindlatest stiilitunnustest.”

Ta pöördus tagasi oma vanade maalide juurde, maalis neid uues stiilis üle või kasutas nende tükke kollaažina. Ühesõnaga on tegemist remiksi ja recycling’uga.

Muusika on Elkenit alati huvitanud. 1970. aastatel oli rokkmuusikas ikka veel säilinud avangardi vaimsus. Seda eriti N Liidus, kus ta vastandus nõukogulikule ideoloogiale.

Sellist vastasseisu meenutab Elkeni maal 2001. aasta isikunäituselt „Mälumäng”. Maalil on kõrvuti nõukogulikud loosungid ja tekst „Lucy in the Sky with Diamonds”.

2005. aastal korraldas Elken Kunstihoones suure isikunäituse. Näitusel valitses veriselt punane toon. Enda sõnul tahtis ta punase atribuutika abil lõplikult vabaneda küüditamise ja kogu Nõukogude aja painetest.

1990. aastate keskel leitud teed on Elken käinud tänini hämmastava produktiivsusega. Seda enam, et ta maalib, teeb näitusi, juhib Tartu ülikooli maaliosakonda, korraldab seminare – kõike seda kunstnike liidu esimehe töö kõrvalt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare