Jaan Elkeni panoptikum galeriis Vivian Napp


“Herbaarium” on valik töödest, mis Elkeni hiljutisele näitusele kunstihoones ei sobinud või ei mahtunud.

“Herbaarium” kujutab endast segu maalist ja kollaazŠist, sedapuhku on kunstnik kasutanud päris lilli ning muid valmisesemeid. Kinnitades elavad lilled lõuendile ning neid seejärel üle maalides jõuab Jaan Elken tulemusele, mis meenutab juba pigem reljeefi kui maali. Niiviisi tehes ning kasutades lisaks ka teksti ja readymade’i, on Elken hakanud lähenema Laurentsiuse protsessikunstile, kus ükski töö pole lõplik, vaid aja jooksul muutuv moodustis.

Herbaarium või panoptikum?

Õieti on näituse pealkiri küllaltki eksitav. Herbaarium tähendab üldjuhul taimede konserveerimist kuivatamise teel, nii et nad näeksid välja võimalikult elusad. Seega oleks tegu justkui palsameerimise-mumifitseerimisega.

Elken aga on roosid värviga üle plätserdanud, sellise meetodiga seostub pigem mõni rogercormanlik b-õudusfilm, kus panoptikumis eksponeeritud vahakujude pealiskihi all peituvad mõrvatud inimeste korjused.

Seega on Elkeni näitus kergelt morbiidse atmosfääriga, ehkki tööde peenelt nüansseeritud koloriit ja pilkupüüdvad faktuurid on üsna hõrgud.

Ühe “autobiograafilise” atribuudina on Elken tööle “Dead Flowers/Radio Luxembourg” lisanud oma vana nuustiku, mis peaks sisaldama autori DNA-d. Mõelda – kui kunagi kauges tulevikus inimesi enam pole, küll aga on imekombel säilinud see maal, võivad tulnukad Elkeni kloonida. Vaat see alles oleks panoptikum.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare