Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus

26. juunil avati Raatus galeriis Jaan Elkeni näitus "Teistmoodi tegelikkus". ülimalt sulnid värvikooslused ja Elkeni puhul üllatavalt vaba mänglev maalilisus võrgutavad ja petavad esmapilgul ära nautleva kunstigurmaani - tavaliselt on ju sellises õitsvas maalilisuses igasugune kontekstuaalne tasand välistatud ja võib süveneda pildistruktuuri võluvatesse detailidesse.

Elkeni puhul tasuks siiski olla ettevaatlik ja tähelepanelik. Mahedate värvikoosluste alt kumavad läbi loetavad ja vähem loetavad tekstid, üsna ulakad sirgeldused, mis kipuvad idülli deformeerima.

Juba hulk aastaid tagasi kippus noor hüperrealistlik Elken vaatama maailma peale väga kriitilise pilguga. Ka nüüd kipub ilus maaliline abstraktsioon olema vaid dekoratsioon või isegi, maalija enese sõnade järgi, lausa salakaup (aga ilus ikkagi!).

Elken on Akadeemia õppejõuna kuidagi hästi kodus enesest märksa noorema generatsiooni subkultuuri-tasandil ja valdab märksõnu, mis mitmekordses ringluses (slängist ja "kildudest" meediamaailma ja reklaamitööstusse ja sealt jälle tagasi absurdina noorte argoosse) väljendavad olulist sotsiaalset konteksti.

Sõnade esmase tähenduse teisenemine ja hajumine selles kontekstis on asjade üle järele mõeldes kaunis hirmutav. Kunstnik (inimene) on üsna üksi keset tähenduse kaotanud sõnu. Ta võib maalida mida ja kuidas iganes (kunstniku väitel niikuinii ei osteta) ja lõuend nagu mitmed teisedki eluks esmatarbelised asjad maksab kohutavalt palju.

Muide, samalaadne märksüsteem kehtis ka 70. aastate popkultuuris ja oli omal ajal popp ka siin, kuid siis oli ühiskond siin üsna erinev sellest, mis ta oli mujal. Nüüd on olukord unifitseerumas (nagu kultuur, kitsh ja kõik muu) ja samad märgid tähendavad sama peaaegu kogu maailmas. Must Q lipusinisel tähistab vist suurt mobiilifirmat, mis laseb igast torust kõlada ja igast ajalehest lugeda oma reklaami; "Räägi inimesega...". Elken räägibki ja mitte ainult maali keeles vaid ka graffiti ja muis keeltes, ilmselt oma vaataja tegelikule visuaalsele kirjaoskusele mitte just väga palju lootes.

Selle näituse avamisel juhtis Mari Sobolev tähelepanu üsna tigedale maalile, mille peal Elken annab teada, et magus roosa on tegelikult "sugar free". Nimelt on mõnel nätsul või muul maiustusel tõepoolest selline kiri peal - suhkur on asendatud mingi asndusainega. Kui kitsh asendada kitshi derivaadiga, mis ta siis lõppude lõpuks on? Ehk tuleks meenutada omaaegset dialektilise materialismi kursust - eituse eitamise seadus annab lootust, et tegemist võib olla uue kvaliteediga.

Mind isiklikult vapustasid kõige enam Elkeni maalide tagaküljed. ükskord võikski ta eksponeerida mõne maali tagaküljega ees. Muidugi on ilmselge, et ka selle näituse lõppedes viib ta pildid koju ja lõikab mõned jälle lõhki, siis võtab õmblusmasina välja ja õmbleb kokku uue pinna, et see taas üle maalida. Vanad eelmistest näitustest tuttavad pinnad kumavad uute alt välja ja meenutavad, et vana tuntud sentents "Ars longa..." ei pruugi teistmoodi tegelikkuses enam tähendada sama, mis endistel aegadel.

JUTA KIVIMäE