Oma raamatuga püüab Jaan Kaplinski kõnetada oma isa, kes on talle ja ta emale läbi elu olnud otsekui äraolevaks Jumalaks. Kirjanik märgib korduvalt, kuidas oma isaga oleks ehk hea rääkida naistest, abielust, seksist, lastest, nende lastest, meheks olemisest ja muust sellisest elulisest. See pikk kiri lähedasele inimesele, keda pole enam ammu olemas, mõjub rohkem siiski päevikulaadse esseena kui dokumentaalse biograafiana. Nii on uhkelt ruumi antud sisemonoloogidele loodusest, poliitikast, kultuurist, filosoofiast.

Kirjeldamiskatsed

Raamatu lõpupoole on üha tihedamalt taasilmutatud luuletusi, millega autor nüüd, paarkümmend aastat hiljem, peaaegu rahule jääb. Ülesnopitud seigad esivanematest põimuvad olulisemaga kirjaniku enese elust. Siin-seal autor küll möönab oma teksti vägisi käest valgumist. Aga ega häda pole midagi – suure meistri looming mõjub nagu loodus ise. Tekst lihtsalt on selline nagu on. Koos korduste, minnalaskmiste, unustamistega. Mingi eriliselt hõrk valulisus jääb ikka püsima.

Kirjanduses ei huvita kedagi üldised sõnad, vaid täpsed detailid, olulised pisiasjad. Püüda kõnetada isikut, kellega pole kunagi ots-est kokkupuudet olnud, tundub suhteliselt riskantse ettevõtmisena. Eriti oma raamatu nimitegelasena. Mis teha siis, kui nende pikkade aastatega on sellisest igatsemisest tegelik valu juba kadunud?

Korjatud mälestuskatked, oma isa kirjeldamise katsed hõlmavad raamatust märkimisväärse osa. Jerzy Kaplinski isik aga ei muutu lugejale seeläbi oluliselt eredamaks, kui teised kajastamist leidnud poolakatest sugulased. Tundub, et autoril läheb aeg-ajalt raamatu kirjutamise algtõuge meelest ära. Poolel teel saab tal süda täis ameeriklaste sõjaka poliitika peale ja sõidud kirjandusliku call-girl’ina nõuavad kogu põlgusest hoolimata siiski oma osa.

Tantsiv Nora

Tekstis antakse korduvalt mõista, et ka oma emaga jäi kirjanikul palju asju rääkimata. Kuna temaga lihtsalt ei saanud paljust rääkida. Ja võõrduti. On usutav, et selline reaalselt esitatud teravate etteheidete paine jätab hinge sügava jälje. Seda on enamasti valus enesele tunnistadagi. Õhku jääb aga rippuma rida küsimusi. Minevikust imbuvad mällu kõikvõimalikud varjatud seostevõrgud. Ridade vahelt õhkub elektrit. Lisatud mustvalged fotod – tantsivast Norast, Norast kübaraga, Norast pojaga – vaid kinnitavad tekstist juba niigi läbikumavat aimdust, kes tänaste Kaplinskite-Toometite tegelik alussammas.

Igasugune autobiograafiline eneseavaldamine on alati seotud eriti hoolsa enese- varjamisega. Dokumentaalse materjali turule toomine on aga üks äraütlemata suurte kompromisside tee. Eriti keeruline on määratleda see delikaatsuse piir, see jumalik loor, mille läbi lasta paista oma lähedasi. Seepärast on vist oma isiklikes mälestustes alati hõlpsam tegeleda lahkunute kui elavatega. Kui raske on seda kõige olulisemat oma naistest, lastest, abieludest, seksist lõpuni ausalt välja kirjutada. Kirjutada nii, et tekst oleks huvitav ja lähedased ei saaks liigsest avameelsusest haavatud. Luuletamisega on vist natuke teistmoodi. Vähemalt selle raamatu lõppu jäetud Kaplinski variant Cesar Vallejo surnuteluuletusest mõjub eriti ausalt ja vahedalt. Isegi enam, kui seda kogu eelnev proosatekst suutiski. Sellise kõik-on-surnud-luuletuse saab kirjutada inimene, kes on auga oma äärepealt välja surnud suguvõsa pudelikaelast välja toonud. Aga samas tunneb, et enamik asju elus on jäänud hiljaks. Ja ei taha enam edasi elada, kuna pole kindel, kas suudab kaitsta neid, keda armastab.

Õnnelik inimene

Jaan Kaplinski rõhutab oma raamatus korduvalt, et on tegelikult õnnelik inimene, koguni esimene Kaplinski kahesaja aasta jooksul, kel õnne olnud. Ometi ei tundvat temagi end sellepärast veel õnnelikuna. Märgib, et on oluline vahe, kas olla õnnes kurb või kurvalt õnnelik. Et kannatus tähendab pidevat püüdmist, liikumist millegi poole ja hoidumist millestki. Pidev rahulolematus, vajadus millegi järele olevat elu olemusse sisse kodeeritud.

Kõrvalt vaadates tundub teise elu enese omast ikka ihaldusväärsem. Eriti püüdmatu õnnena tundub näiteks võimalus näha enese ümber elujõuliste võrsetena sirgumas korraga kuut last ja seitset lapselast. Olla koos oma teoinimestest ja vaatlejatest-mõtlejatest järglastega nagu kirjanik Kaplinski seal oma Mutiku trepi peal. Igaüks omamoodi lootmas, armastamas, kannatamas. Mis siis sellest, et inimkonnal on nõnda vähe lootust vältida lähenevat katastroofi. Olla lihtsalt loodus – kas pole küllalt võimas. Mis siis, et kurb.