Kõigepealt selgub, et Kaplinski Äripäeva ega üldse Eesti lehti eriti ei loe. Ainult vahel netist välisajalehti. Viimase ajani käis tal “New York Review of Books”. Päevad läbi tegeleb ta usinalt maatöödega – pani just puukuurile kahe vihma vahel uue katuse ja on paar päeva jännanud mesilastega.

Teeme juttu poliitikast ja Euroopast. Euroopat Kaplinski soosib. Siiski mitte Ameerika Ühendriikidele vastandumise pärast – see on alles viimase aja asi, Bill Clinton talle oma vigurite juures päris meeldis. Seda, et Eesti iseseisvus võiks liitudes kannatada, ta ei usu. “Meil ei ole mingit iseseisvust, mida kaotada,” arvab ta. “Pigem saame seda natuke juurde.” Ning on täiesti harjunud mõttega, et Tallinnast USA saatkonnast talle enam ilmselt viisat ei antaks.

Ääri-veeri jõuab jutt kodumaisele eluolule, maksupoliitikale ja selle halbadest mõjudest keskkonnale.

Siin külas paistab küll päris ilus olevat.

Ilu on siuke asi, et sellega harjub ära. Lihtsalt kodu. Oleks ma rikas, siis ma peaks mingisugust väikest onnikest mere ääres. Aga praegu ei jõua enam eestlane seda osta, soomlased ja teised on mereranna juba ära ostnud. Püüdsin kunagi ise võistelda ühe jõukama inimesega, aga ei tulnud välja – soomlane maksis rohkem.

Kuulen seda kurtmist igalt poolt. See läheb mulle kuidagi korda ja tunnen teatud piinlikkust, sest olin selles riigikogu keskkonnakomisjonis, kus tehti seadust kallasrajast. Arutasime ja tegime selle ära, aga ei tulnud selle peale, et tuleb garanteerida, et teatud maa tagant peab olema inimestel õigus mere äärde pääseda. Inimene ei saa ju mereranda, kui igal pool on ees silt “eravaldus”. Kuidagi oleks pidanud korraldama, et traditsioonilised teed, mis viivad mere äärde, lahti oleks.

Aga kas teil ei ole huvitanud võimalus seda viga revideerida – riigikokku tagasi minna?

Mingil määral on jah, aga ei ole niisugust erakonda. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Minu meelest oleks seal mõtet olla, kui oleks korralik ettevalmistus majanduse ja juura alal. Minul ei ole. Ega seal kellelgi ei olnud ja seepärast riigikogu tegigi nii kehva tööd.

Kas nüüd on töö paranenud?

Ei usu.

Tähendab, riiki juhivad inimesed, kelle oskused ja teadmised on napid?

Ei tea, kas teadmised on napid või on nad lihtsalt nii hoolimatud. Nad mõtlevad nii vähe ühiskondlikult. Eks meie parempoolsete hulgas olid ka populaarsed mõned Thatcheri mõtted, et ühiskonda ei ole, on ainult indiviidid. See on muidugi jama, kui mõtlema hakata. Üksinda kasvav laps ei kasva inimeseks, ta vajab kollektiivi, keel ei saa kujuneda ühele inimesele, ja nii edasi. Inimene on kollektiivne loom.

Ometi valitakse saadikud rahva hulgast, nad tulevad üle kogu Eesti. Kas nad siis võimule jõudes kaotavad aru või mis? Valijatega suheldes on õige jutt suus, aga...

Mis õige jutt, lubadused... Minu meelest dirigeerib Eestis praegu asja seltskond noorema põlve ettevõtjaid, kes mõtlevad kõigest omaenda huvidele. Kes leiavad, et nemad ei soovi nii palju makse maksta, kui vaja on, ja suruvad läbi oma tahtmise.

19. sajandi Pariisis oli üks suur rahvaülestõus teise otsas, isegi tänapäeva maailmas on suured rahvarahutused tavalised. Kas oleks mõeldav, et kunagi õpivad oma meelsust sel moel väljendama ka eestlased?

Ei usu, eesti rahvas on niivõrd väsinud. Kui tuleb järgmine põlvkond... Kui kunagi pidin pidama kõne Eesti Vabariigi aastapäeval ühe haigla kollektiivile, siis ma unustasin ära kõige parema mõtte, mis mul oli – et tegelikult Eesti Vabariik alles tekib, kasvab nende inimestega, kes on siin sündinud, kelle jaoks see on midagi endastmõistetavat. Kellele tuleb seletada, nagu ma oma lapselapsele pean seletama, mis asi on komsomol, kes olid oktoobrilapsed, mis olid kolhoosid ja kõike seda jama, mis oli minu jaoks igapäevane reaalsus. Ta ei saa sellest enam aru. Kui ta kasvab selles Eesti Vabariigis, siis hakkab tal tekkima ka mingi tunne, ta hakkab paremini tajuma seda, mis on korrast ära. Tal tuleb tunne, et ta võiks midagi teha. Praegu aga on üldine peataolek. Teadmatus ja väsimus kokku.

Põhimõtteliselt on eeldused siis olemas?

Miks mitte. Lootusetuid olukordi ei ole.

Kuidas inimesed maal elavad?

Oskan ainult siitkandi kohta öelda. Eks igaüks rabeleb ja katsub nagu oskab. Häda on ju selles, et maainimene tahab loomult elada traditsioonilist, rahulikku elu. Praegune elu surub teda vägisi tegema asju, millega ta ei ole harjunud, milles ta ei ole kompetentne. Ta ei saa enam rahulikult põldu harida ja loomi pidada, ta peab üritama teha midagi muud. Siin on maasika- ja vaarikafarmid. Või kes kasvatab jaanalinde, aga siin seda ei ole. Siin on palju metsa.

Enamik inimesi on elanud mingi aja lihtsalt metsast. Kuigi viimasel ajal hakkab mets otsa saama. Minu naaber tegi endale väikese saeveski, ta on kõva tehnikamees. Nõukogude ajal omandatud oskused kõike oma kätega teha kuluvad praegugi ära. Vahel veab ta mulle paar koormat suuri kive, et saan kiviaeda teha.

Nii et saadakse hakkama?

Saadakse kuidagimoodi hakkama. Aga mingit kindlust ei ole. Ja see meeletu bürokraatia, mis peale surub... Üksaasta oli neil häda, et nad tegid kamalutäie pabereid, et saada toetust, aga olid unustanud ühe tegemata. Ja kui asi välja tuli, oli hilja.

See on muidugi sigadus. Selleks on riik olemas, et kui siukseid asju nõutakse, siis peab ka inimest suutma aidata. Tõepoolest, ei saa eeldada, et kui üks inimene on lõpetanud aiandustehnikumi, teine metsandustehnikumi, siis on nad spetsialistid europaberite tegemise alal. Inimesi tuleks alguses põhjalikult, südamega aidata, aga sellist abi annab Eesti riigist otsida.

Kas siin kohalikku seltsielu ka on?

Seltsielu on hakanud tekkima. Ja tekkis kuidagi väga võimsalt. Siin külapäevadel oli üle saja inimese. Lipp oli üles tõmmatud ja uhke välipeldik ehitatud! Oli igasuguseid inimesi, väga paljud olid põhiliselt linnainimesed, kes käivad siin nädalavahetusel, aga ka põliselanikke ja nende järeltulijaid.

Nii et paiga vaim hakkab nägu võtma?

Ma ei tea, esialgu sel paiga vaimul küll mingit erilist nägu ei olnud. Mina alguses asutasin võru keeles rääkima, aga siis leidsid põliselanikud, et nemad on ikka Tartumaa inimesed. Siit läheb maakonnapiir.

Kas siin midagi sellest tuleb… Võib-olla õnnestub mõnest laokil majast seltsimaja teha, vallal siiski mingeid rahasid on. Inimestel on nii palju tööd, et keegi ei jaksa seda asja eest vedada. Aga midagi toimub, see on praegu nagu moeasi, seda on igal pool Eestimaal. Meil mitmel pool on sildid ja viidad, et on külapäevad, ja hulk autosid kuskil seismas. See on tore.

Mida maainimesed riigiasjadest arvavad?

Ma olen poliitikast vähestega rääkinud, enamik suhtub väga kriitiliselt. Kuni selleni välja, et öeldakse: “Savi mul sellest Eesti riigist ja Euroopa Liidust, tõmmaku see Tallinn lahti ja mingu kus tahavad!” Täielik frustratsioon ja käegalöömine. Teine hoiak on, et ei maksa nii väga nuriseda, katsume midagi teha – midagi ju annab ikka teha. Aga üldiselt on siitkandi inimesed väga nukrad. Ma ei ole kõige edukamatega rääkinud, et mis nemad arvavad. Aga nemad on rohkem siia tulnud ja põhiteenistuse kuskilt mujalt saanud.

Kas siin külas jääks peale “ei” või “jah”?

Seda ma küll ei julge öelda. Arvan, et siin võib “ei” peale jääda.

Majaisand juhib mu tähelepanu sellele, et ma pole veel kohvi joonud. Joon ja kiidan, et maitseb väga maalähedaselt. “Ostsin odavast poest Eestis pakitud araabika kohvi,” annab Kaplinski seletust. Ja ütleb, et külas käib küll poeauto, kuid seda ta eriti ei kasuta. Autoga liikujaid on nii palju, et saab minna ka korralikku poodi. Lähim selline on 8 kildi kaugusel Savernas, suure tee ääres. “Sealt saab enam-vähem kõike. Aga palju tuuakse siia ka Tartust. Eile käis mul minia lapselapsega siin kangast kudumas, üleeile oli naine siin. Nii on see liikumine väga tihe,” on peremees rahul.

Joon kohvi ja silmitsen kööki. Kui kõrvale jätta moodne tõmbekapp pliidi kohal, halogeenpirn laua kohal lambis, veekeedukann ja veel mõned üksikud asjad, tuletab see hubane madala laega ruum meelde 80-ndate maamajade kööke – just selliseid, kus on hea väljas ladistava vihma ajal istuda.

Omamoodi stiilipuhas 80-ndate köök.

See miljöö on tekkinud hoopiski 90-ndatel, ja mitte niipalju stiili, kui pigem võimaluste järgi. Mul on endal natuke puumaterjali ja metsa – loetud palgid, aga siiski on, et korraliku sauna või palkmaja ehitaks veel üles, kui vaja oleks –, siis nii see siin kujunes.

See pliit on ikka päris vana?

Selle pliidi ehitas Põlva tuletõrje potissepp kuskil 1974 või 1975. See tahaks hädapärast ümber teha ja parandada, see hakkab lagunema. Potissepp tegi head tööd, aga kivi materjal on nagu sellel ajal oli.

Edasi läheb jutt pliidiehitamise ja üldse remondi peale ning jõuab imelikke teid pidi setudeni.

Mis te setu rahvast arvate? Kuidas nemad eestlastega kokku sobivad?

Setusid on kogu aeg põlatud ja naeruvääristatud, meie jaoks on setud üldise arusaama järgi mingisugused poolvenestunud, poluvernikud. Olen Setumaa serva peal mingeid aegu elanud. Kui Setumaal liikuda ja nende inimestega kokku puutuda… Setul on just säilinud väga palju põlis-eestit. Setu talu – võimsad palkhooned, õuepuud… Kui sõidad Venemaa-poolsel Setumaal ringi ja näed võimsat vana talu suurte puudega, siis tead, et see on setu talu.

Setudest tuleks rohkem teada, neid paremini mõista. Aga neid on nii vähe, eks see assimileerumine ja alaväärsustunne on oma töö teinud. Setu ajaleht “Setomaa” on põhiliselt kirjakeelne. Minu võru keel on äärmiselt lähedane setu keelele – ei ole mingit arusaamise raskust. Madis Kõivu keel on peaaegu seesama, mis minul, tema juured on paar küla kaugemalt.

Mis stsenaarium võiks aset leida Eesti venelastega?

Kardan, et on tehtud ikka olulisi vigu. Ei oleks pidanud neid nii palju pigistama ja mõnitama, kui tehtud on. Aga nii väga raske on seadusandluses midagi radikaalselt muuta. Minu meelest oleks kodakondsuses olnud kõige õigem, selles ma ei kahtle üldse, optsioonivariant – anda kõigile, kes siin on teatud aja elanud, võimalus otsustada vabalt, kas ta tahab või ei taha. See, et anda automaatselt Eesti kodakondsus, oleks olnud vale, sest mis mõtet on anda kodakondsust inimesele, kes võib-olla ei taha seda?

Minu arust on praegu reeglid nii säätud, et vanem ja väikese haridusega inimene ei saa üldse Eesti kodakondust, lihtsalt ei suuda neid eksameid ära teha. Suur osa neist on ikkagi proletaarlased, neil ei ole niisugust ettevalmistust. Aga ma arvan, et noorem põlv kasvab siin mingiks täitsa omaette rahvaks.

Kas see, et suur Venemaa on külje all, neis petlikke kujutelmi ei tekita?

Arvan, et nad tasapisi võõrduvad suurest Venemaast. Väga paljudel pole seal mingeid juuri või tugevat seost.

Puhta huvi pärast käisin kevadel Tallinna vene koolides, paluti rääkida, vene keel on mul võrdlemisi hästi suus. Mulle väga meeldisid vene noored. Nendes on võib-olla mõni joon, mis mulle meeldib rohkem kui eestlastes. Eestlane tunneb, et ta on elu peremees, tal on teatud privileegid ja õigused, venelane aga saab aru, et tal ei ole mitte midagi. On ainult see, mida ta suudab oma pingutuse ja tahtejõuga teha.

Üllatavalt palju on noori, kes tõesti teevad. Ta õpib eesti keele ära, kuigi on Narva poiss, ja läheb Tartusse eesti keeles juurat õppima. Selliseid näiteid on palju. Ka töömehed. Eelistan mõnikord venelasest töömeest, sest ta teeb korralikumalt. Ta teab, et tal on silm peal, ja ainuke võimalus midagi saavutada on, kui ta teeb hästi – peab pingutama rohkem kui eestlane.

Milline joon domineerib tänapäeva eestlases kõige rohkem – kas paganlik, luterlik, komparteiline või kapitalistlik joon?

Ma ei tea, kõik on nii segamini! Luterlased pole eestlased ju kunagi eriti olnud, see luteri ideoloogia on nii abstraktne asi, et sellest ei saa enamik luteri kiriku liikmeidki aru, mida see Luther täpselt tegi.

Luterluses on olnud teatud individualism, mis torkab silma, võrreldes eestlasi kas või leedulastega, poolakate või venelastega. Meie kultuuris ei ole pühakuid, isakesi – leedulasel, poolakal, venelasel on soodumus selleks, et otsida autoriteeti, paavsti või pühakut, kummardada kedagi, seesama Putini-kultus… Aga see on kuidagi nii loomulik. Olen vene haritlastega palju kokku puutunud ja nendel on kohe see joon, et nad peavad kedagi jumaldama, on see siis Puškin või Pasternak või Nadežda Mandelštam või kes tahes. See peab olema selline puhas ja püha. Tahetakse kelleski näha mingit ideaalinimest, pühakut. See siis luuakse endale.

Eestis seda nagu ei ole. Võib-olla mingi väikse seltskonna jaoks Uku Masing. Aga olen kuulanud, kuidas üks leedulane rääkis Uku Masingust, ja sain kohe aru, et tema on katoliiklikust traditsioonist, temale oli Masing peaaegu pühak.

See individualism, et jumala ja inimese vahel ei ole vahemehi, on selgelt luterlik joon. Nagu ma ise olen seda sõnastanud: siin maa peal ja inimeste hulgas ei ole midagi püha. Me oleme kõik ühesugused inimesed. Katoliku ja õigeusu kirikus on see asi keerulisem.

Need asjad on väga huvitavad, olen ideoloogiaga elus palju kokku puutunud.

Mis siis on paganlusest?

Paganlus on see, mis on enne kristlust. Eestis säilisid väga visalt mõned asjad, mis kuidagimoodi ei kuulunud kristluse juurde, isegi väga laialivalguva ja tolerantse katoliikluse juurde, mis keskajal oli. Puudekummardamine ja usk, et kui püha puud puutud või sealt oksa murrad, hakkab sealt verd jooksma ja jääd ise haigeks või sured ära – see oli veel 19. sajandil Eestis küllalt üldine. Ilmselt see on mingil määral küll hääbumas. Kapitalistlik joon saab ikka rohkem ülemvõimu. See tähendab, et kõike vaadatakse ressursina, äärmuses isegi teist inimest: mis kasu mul temast on? Loodus on ressurss – kes rohkem välja pigistab. See juba hävitab ja laostab ühiskonna.

Kas arvate, et võib olla maavälist elu?

Kindlasti. Üks mu Tõravere tuttav andis mulle CD peal “Scientific American’i” viis aastakäiku. Seal on ühe tuntud kosmoloogi ja füüsiku, Max Tegmarki artikkel. Tegmark on väga tõsiseltvõetav astrofüüsik, üks tuntumaid nimesid praegu. Ta arutab seda ja leiab, et kui maailmaruum on lõpmatu – ja see näib olevat lõpmatu ja lahtine, läheb lõpmatult edasi –, siis võimalikke kombinatsioone on piiratud arv ning kuskil ruumis ja ajas nad peavad korduma. Et puhtalt tõenäosusteooria järgi peab kuskil olema samasugune maailm, nagu meie ja meie siinsamas. Kuskil istuvad veel kolm inimest laua taga ja räägivad.

Väga raske on sellele vastu vaielda. Võib ainult arutleda, kas see ruum ikka on sel viisil lõpmatu. Tema väidab, et viimased andmed näitavad, et ikka on – ei ole lõppu. Aga lõpmatuses peab kõik korduma.

Mina mõtlesin, et hea küll, kui kuskil on samasugune planeet – aga tähistaevas on ju teistsugune, ta ei näe sama Linnuteed ega Vegat ega Capellat. Kuid Tegmark väidab, et lõpmatuses peab korduma ka kogu Hubble’i ruum – see universum, mida meie näeme ja üldse näha saame. Ka selline peab kuskil olema üks teine veel. Kas neid kordumisi peab olema veel lõpmatu palju, seda ma ei tea. Väga võimalik, et peaks olema.

Tegmark arvab, et isegi meie universumis peab olema väga suur hulk Maa-taolisi planeete, kus peaks ka samasugune elu olema. Kuna ma ei ole selles mõttes usklik, et usuks, et keegi on üks kord ainult ühes kohas loonud elu, kas 6 päeva või 6 miljoni aastaga, siis ei jää muud üle, kui arvata, et ju see peab mujal ka olema, teatud keemiliste protsesside tulemusena.

Milline teie sügis tuleb?

Seda ma ei tea. Ma ei oska ilma ennustada. Ilm määrab väga palju. Mineva aasta oli üks hea asi – kartuleid oli hea võtta, võtad nagu tolmu seest, kuiva liiva seest, paned korvi ja valmis. Nüüd tuleb nad võtta pori seest. See on tüütu. Õnneks või õnnetuseks nad seeaasta ikaldusid, neid on nii vähe! Mesilastega natuke tegelda – ja siis ongi. Aiamaa künnab vast naabrimees üle, või leiab küla pealt kündja.

Kuidas sündis teie esimene ja teie seni viimane luuletus?

Kõige esimene? Kes seda mäletab. Kõige esimene, mis on avaldatud, kannab pealkirja “Võõras”, see on selline pessimistlik ja traagiline. Siis ma olin vist 15-aastane. Aga ma mäletan, kuidas ma avastasin enda jaoks, mis on luule, sest mingeid vemmalvärsse oma klassi tüdrukute kohta ma kirjutasin varemgi. Tõelist luule avastamist ma mäletan väga täpselt. Avastasin korraga, et ma suudan vene keeles lugeda ilukirjandust, olin siis 13-aastane.

Mind pahandas meie kultuuritegelaste Euroopa Liitu pooldavas pöördumises selle räige venevastasus – Venemaa on mitte-Euroopa, aga meie oleme Euroopa sedavõrd, kuivõrd hoiame Euroopa piiri. Täielik jamps. Minu jaoks luule algas peale ühe Lermontovi luuletusega, mille pealkiri on “Vozdunnõj karabl”. See oli niisugune vapustus, et mul tulid pisarad silma. See oli tõeline kunstiline elamus või kogemus, mis inimest muudab. Sellepeale ma lugesin ainult üks poolteist aastat põhiliselt ainult venekeelset luulet, sest eestikeelne, mis mulle oli kättesaadav, tundus kuidagi mannetu selle kõrval. Enne, kui ma maal vanatädi juures sain vanadest “Loomingutest” lugeda Arbujaid. Ja nendega jäin rahule, Arbujate vanem põlv on ju väga tugevasti vene luule mõju all. Nii et minu kirjanikuks saamine toimus klassikalise vene kirjanduse peal.

Ja siis veel üks seik, millest ma kirjutan ühes raamatus, mille käsikiri on peaaegu valmis. Mulle tundus, et ma siin Nõukogude Liidus ei saa elada, eriti pärast 1956. aasta Ungari ülestõusu mahasurumist, erakordselt vastik oli olla. Siis ma mõtlesin, et peab ära minema, kuidagiviisi ära saama. Kuidas ära saada, seda ma ei teadnud – aga mõtlesin, et ehk tuleb võimalus. Otsustasin, et välismaal peab midagi tegema, õpin ära vene keele ja kirjanduse. Siis võtsin Tartu linna raamatukogust iga nädal ühe raamatu ja lugesin läbi. Süstemaatiliselt. Mäletan, et esimene oli Garšini valitud jutud, siis võtsin Gogoli. Aga siis elu läks jälle teistmoodi.

Muidugi ma oleks pidanud ülikoolis minema Lotmani või Ariste juurde, mitte prantsuse filoloogiasse. Aga mul ei olnud kedagi, kes oleks head nõu suutnud anda.

Kuidas on viimaste luuletustega?

Mis see viimane ongi… Loomingus oli neid. See oli see eelmine sügistalv, kui ma olin siin jällegi üksinda, siis oli. Minul käivad need asjad niimoodi, et tuleb niinimetatud inspiratsioon ja mingi luuk avaneb, siis saan kirjutada, kohe mitmeid. Siis tuleb mingi sari. Avastan nagu mingi võimaluse ja kasutan selle lõpuni. Osa luulekogusidki on niimoodi kirjutatud. Näiteks kogu “Õhtu toob tagasi kõik”. “Valge joon Võrumaal kohal” samuti.

Nüüd pole siis tükk aega kirjutanud?

Eks see on ikka rohkem noore inimese asi luuletusi kirjutada. Teisalt, kui on juba niisugune 1000-leheküljeline raamat, siis tuleb tunne, et kas ma siis pean kogu aeg jälle edasi kirjutama!

Kaplinski räägib oma paksust koondkogust “Kirjutatud” ja ütleb, et see on rohkem ikka kogutud kui valitud luuletused. “Aga kogutud ei tähenda, et olen kohustatud sinna iga viimase kui rea võtma.” Kõige viimase kogu omi seal pole, aga muu on küll. Seejuures on mõned asjad ikka rumalasti välja jäänud. Ja leidub ka trükivigu. “Olen väga vilets korrektuurilugeja!” ütleb Kaplinski. Jüri Kaarma kujunduse suhtes oleme mõlemad sarnasel seisukohal – näeb välja, et pole mingit vaeva nähtud, nii lihtne ja selge ja arusaadav kujundus. “Kaarma põhimõte mulle väga meeldib. See on peaaegu taoistlik – tuleb kujundada nii, et poleks tunda, et kujundatud on. See on nagu taoistlik aia- või pargikujundus – ei saa arugi, et on. Alles kui lähemalt vaatad, saad aru, et päris loodus ei ole!” Siis suundub vestlus kirjutamise ja raha peale.

Mida te viimasel ajal kirjutate?

Ma kirjutan viimasel ajal rohkem Euroopas. Sõidan kuskile callgirl’ina ja esinen. Eestis kirjanik olla on ju hobi. Selle raamatu eest ma sain umbes 20 000 krooni. Aga ma pidasin Leipzigis pooletunnise ettekande, pealkirjaga “Euroopa on protsess”, selles eest maksti mulle 2000 eurot, mis on 30 000 krooni. Mis mõtet on kirjutada raamatuid! Ja kui õnnestub avaldada midagi ajakirjas või ajalehes välismaal…

Nii et see on hobi. Tegelikult on hea ka. Moodne kunst ongi läinud natuke hulluks sellepärast, et kunstnike käes liiguvad liiga suured rahad. Luule on veel enam-vähem, luuletajatele ei maksta eriti…

Läheme õue, kus peremees näitab meile oma majapidamist. Vaatame aita ja imetleme sealset vanakraami. Selgub, et Kaplinski on suur vanakraamihuviline, lausa kleptomaan, nagu ta ise ütleb. Ta võtab seina pealt nagist leivalabida ja märsi kõrvalt vana kinga, pöörab talla ette ja osutab selles olevatele rohketele puutikukestele: “Selle põhjal on lapsele hea seletada, kes on tikutaja.” Aida esimeses pooles on suvine ööbimisvõimalus, aga teises pooles kangakudumistuba. Seal torkab silma suur sari täis värvilisi kaltsulõngakerasid.

Õue peal kõrgub lipumast. Sinna heiskab peremees aeg-ajalt vikerkaarevärvilise rahulipu. Üle tee viib rada tillukese soojakust ehitatud metsaonnini, kus saab magada ja lugeda. Eriti meeldib Kaplinskile seal lugeda matemaatikat ja filosoofiat. Põrandal oleva aseme päitsi kohal ripub seinal raami sees üks hiina hieroglüüf. “Mis see tähendab?” – “Õnne.”

Onni ees kiiskavad kaks tiigikest, ühel ujumissildki. Ühe suure auhinna raha pani Kaplinski just nende tiikide puhastamise peale. Saan veel teada, et kogu õue ja aia on ta lagedaks niitnud käsitsi. Ning muidugi ei tohi ära unustada musta kassi Murjamit, kes on väga sõbralik ega jää peremehest kusagil sammugi maha. “Aga üks mees kodustas endale metsseapõrssa!” teab Kaplinski rääkida.