JAAN KAPLINSKI: Pessimisti mõtteid kultuuritõkestamisest
Kalle Lasna raamat “Kultuuritõkestus” peaks olema koolilastele Eestis kohustuslik lektüür. Selle lugemine annaks meile midagi enamat kui suur osa kohustuslikest vaktsineerimistest. Viimased kaitsevad lapsi ja täiskasvanuid haiguste vastu, millest mõnega me elus vaevalt kunagi kokku puutume. Lasna mõtted, tema kirglikult esitatud meemid võiksid meid veidigi immuniseerida haiguse vastu, mis ohustab meid kõiki ja planeeti, millel elame. Rituaalse kommunismi-kirumise kõrvale ja minu meelest ka selle asemele tuleks oma teadvusse vajutada mõni Lasna sõnastatud meem. Näiteks see:
“Kuid tarbimiskapitalism ja vaatemängude ühiskond võib osutuda veelgi salakavalamaks sotsiaalse kontrolli vormiks kui kommunism, mis on pelk paternalismi amokijooks. Kommunism on tuim ja otsekohene nagu nuiahoop. Kuid kapitalismi tarbimiskultuur õgib inimhinge pika aja vältel, ta paneb inimesi tööle süsteemi “valemi” juurde kuuluvate “orjadest muutujatena”, ilma et inimesed ise sellest arugi saaksid.”
Haigus ja selle ravi
Lasna raamat koosneb kahest osast, millest esimene on inimkonda ja meie kaudu kogu elusmaailma, biosfääri tabanud haiguse diagnoos ja teine osa ettepanekud-üleskutsed asuda seda haigust ravima. Diagnoos ei ole originaalne: ühena esimestest on inimkonda nimetanud kahjuriks, võrrelnud teda ussiga õunas hiina IX sajandi esseist Liu Zong-yuan. Täna-päeval võrreldakse kasvavat ja oma tarbimist pidurdamatult kasvatavat inimkonda biosfääri vähktõvega ja seda tekitavaid muutusi meie ajus mingi erilist sorti hullumeelsusega.
Originaalsem on Lasna propageeritud ravimeetod, mida ta nimetab kultuuritõkestuseks ja mis on sisult rohelise liikumise radikaalsema osa poolt ammu omaks võetud. Nagu Lasn, leiavad ka radikaalsemad rohelised, et “ökoloogilisem” elu, mõningane kokkuhoidlikkus, nagu suure auto asemel väiksema pidamine, taaskasutatud materjalidest peldikupaberi ostmine või võitlus loodusvarade säästlikuma kasutamise eest ei lahenda probleemi. Seni kui meie elu aluseks on majandus ja majanduse kategooriliseks imperatiiviks kasv, kasum, võistlus ja progress, ei muuda selline säästlikkus kuigi palju. Vaja oleks hoopis põhjalikumaid ümberkorraldusi. Lasn ja teised ei eksi, kui leiavad, et niisugused ümberkorraldused peavad algama inimteadvuses, meie aju biovooludes, mida meie käivitatud tehnika ja tootmise masinavärk aina enam võimendab. Vaja oleks meie tahtmiste, soovide, vaistude korrigeerimist, kooskõlla viimist võimalustega, maailma piiratusega, milles me elame.
Ka siin on Lasnal eelkäijaid. Maailma esimene ökofilosoof, iseregulatsiooni mõiste avaja on minu meelest poolmüütiline hiina filosoof Laozi, kes jutlustab elulaadi, kus puudub võistlus, kus tarkus tähendab peatuda siis, kui on küll, kes leiab, et inimene peab arvestama looduse seaduspärasusi, elama nendes ja nende järgi. Laozi leebe filosoofia on lähedane ka budismile, mille ökoloogilist ja sotsiaalset mõõdet pole läänes veel piisavalt osatud hinnata ja teadmiseks võtta. Lasn on budismist mõndagi õppinud ja tema töö illustreerib tõde, et budism püüdis luua vastukaaluks pillavalt elavale ning paljunevalt inimsoole sellise kollektiivi – sangha –, kes ei toodaks midagi, ei paljuneks, ning rahulduks vaid teistest ülejäänuga.
Sangha eeskuju võiks olla nakkav teistelegi. Tegelikult ei ole päris õige ka kristluse, judaismi või islami süüdistamine looduskauguses, ökoloogilise mõõtme arvestamata jätmises. Kuigi Mooses, Jeesus või Muhammad ei jutlusta Buddha kombel kõigi elusolendite kannatusühtsust, on nende õpetuses ometi oluline inimeste enesepiiramine. Egoism, rikkuse tagaajamine, kasumisaamine leiab hukkamõistu, materiaalsete väärtuste asemel tõstetakse esile vaimsed-hingelised, saamahimu asemel loobumine. Jeesus soovitab rikkal noormehel jagada vara vaestele ja ütleb, et inimesel pole kasu sellest, kui ta saab endale terve maailma, ent kaotab oma hinge.
Hingetu kultuur
Meie praegust elu, meie väärtusi, meie kultuuri on hingetuks pidanud ja nimetanud paljud mõtlejad meil ja mujal. Olen isegi kirjutanud poeemi “Hinge tagasitulek”, mida kannab suuresti seesama raev, mis on inspireerinud Lasna ja tema aatekaaslasi. Pole eriline üllatus, et USA-s on paljud väliselt väga edukad ettevõtjad vaimselt kokkuvarisemise äärel ja vajavad pidevat psühhiaatri abi. Elu hingetus viib paljusid meist religiooni juurde, on sünnitanud nii New Age’i laialivalguvad tõeotsingud kõigist kättesaadavatest õpetustest kui ka kristliku ja islamifundamentalismi, viimase kaudu ka praegu maailma ohustava terrorilaine. Al-Qa’ida ideoloogia alus (sõna ise tähendab araabia keeles “alust”) on ärapöördumine rikutud läänemaisest elulaadist tagasi alg-islami puhta ja karmi vendluse juurde.
Nii on religioonid ikka olnud vastujõud sellele praegu inimkonda haaranud tarbimismaania ja kasvu innustusele. Ent nagu näitab läänemaailma ja nüüd ka Aasia kogemus, ei ole religiooni pandud tõkked osutunud küllalt tõhusateks. Inimloomus, inimese vaistud on ikka murdnud igasugused tabud ja tõkked. Ravi on olnud puudulik, inimvaimu tabanud hullumeelsus ärkab ikka ja jälle uuesti ning biosfääri antropogeenne vähktõbi hakkab levima ka sääl, kus ta peaks olema eriti tõhusalt vaos hoitud. Üks tänapäeva paradokse on see, et USA-s on edukalt liitunud kaks loomuldasa vastandlikku õpetust: kristlik fundamentalism ja tarbimisfundamentalism, mida Ameerika – vahel päris sõjakalt – ka mujal maailmas levitab. Ent siingi ei puudu pretsedendid: ei sobinud kristluse askeetliku vaimsusega renessansiaja paavstide toretsemine, sama vähe sobib islami vaimuga sultanite ja emiiride ning täna-päeva naftašeikide luksusekultus.
Järeldus kipub olema pessimistlik. Kuigi inimese tarbimisjanu, ohtliku materialismi ohjeldamiseks on tekkinud ja loodud mitmesuguseid õpetusi ja käitumisreegleid, kuigi neid on vahel karmilt inimestele pääle surutud, ei ole nad ometi osutunud pikemas perspektiivis tõhusaks. Inimsugu on käitunud ja käitub ikka biosfääri vähktõvena, mis nüüd on jõudnud eriti kiire kasvu staadiumi ja mürgitab ning moonutab meie keskkonda ja meid endid. Nii vaimselt kui füüsiliselt, mille kohta leiab küllaga näiteid Lasna raamatustki.
Asja tuum on selles, et inimene on looduses üsna unikaalne liik. Oleme õppinud looma ise endale meeldivama elukeskkonna, kõrvaldama suuremaid ja väiksemaid ohtusid oma elule ja tervisele. Oleme aina enam muutnud oma vahetut ümbrust, alates riietest ja lõpetades maastikuga, selliseks, nagu meile meeldib. Paraku ei suuda me siin arvestada loodusseadusi, ignoreerime oma tegude kaugemaid ja kaudsemaid tulemusi. See, et suudame lähiperspektiivis saada aina enam seda, mida tahame, on pikemas perspektiivis ohtlik.
Nagu kõigi elusolendite tahtmistele, pani ka meie eellaste tahtmistele piiri loodus ise, inimene kujunes inimeseks karmis looduses, võitluses nappide ressursside pärast. Nii ei kujunenud inimese enda loomuses piisavalt enesekontrolli, enesepiiramise võimet, oskust loobuda kättesaadavast-pakutavast. Kultuuri ja kitsamalt religiooni pandud tõkked inimese hävitavale eneseteostusele ei ole, nagu nägime, osutunud piisavaks ja neidki on kiirelt purustamas praegune tarbimisfundamentalism, kiirele rahuldusele ja naudingule orienteeritud tsivilisatsioon.
Vajalik rumaluse teadus
Lasn usub inimeste tervetesse emotsioonidesse ja mõistusse. Mina eriti ei usu. Minu pessimismi võib omal kombel kinnitada ka see, et tänini pole kosmoses leitud mingeid märke mõistusega elust, meiesarnasest intelligentsist. Evolutsiooniliselt on mõistus ju ennekõike abinõu, miska elusolend paremini, tõhusamalt suudab saavutada oma eesmärke. Nii on tõenäoline, et sellise võimsa abivahendi ilmumine annab olenditele liiga suure võime oma keskkonda ja iseend hävitada ning et see stsenaarium on kosmoses üldjuhul ka teoks saanud. Kas sedasi juhtub ka meie planeedil, näitab ehk juba lähem tulevik. Inglise astrofüüsik Martin Rees, nüüdne The Royal Society president, kirjutab oma raamatus “Our Final Century”, et inimkonna püsimajäämise tõenäosus 21. sajandil on 50/50. Minu pessimismi leevendab ainult lootus, et meid ootav katastroof ei tule ühekorraga ja lõplikult, vaid et sellele eelneb väiksemaid, kuid siiski tõsiseid katastroofe. Need võiksid Homo sapiens’ile selgeks teha, et ta peab oma elulaadi põhjalikult muutma.
Paraku ei kinnita USA võimude käitumine pärast orkaani Katrina purustusi New Orleansis mu lootusi. Seeasemel, et valmistuda uuteks õnnetusteks ja vapustusteks, arutavad Ühendriikide seadus-andjad sotsiaalsfääri kulude kärpimist ja uusi maksusoodustusi rikastele. Nii ei ole maailma kõige rikkamal maal esialgu märgata märki olulisest meelemuutusest.
On enam kui kummaline, et tänini puudub teaduste hulgas üks väga oluline teadus, nimelt morioloogia, rumaluse teadus. Ometi on rumalus meie maailmas nii oluline, võib-olla kõige olulisem jõud, mille loomust tuleks uurida ja selgitada. Ehk oleks siis ka võimalik tema ohjeldamiseks midagi ette võtta. Lõpuks, lootus, et asjast (inimesest, planeedist, elust...) võib veel asja saada, on meisse nagu kõigesse elavasse programmeeritud. Nagu ütleb kuskil filosoof Ernst Bloch: “Lootusetute pärast on meile antud lootus."
