Kõik raamatus leiduvad tekstid on juba varem ilmunud: „Nestor” ja „Achilles” avaldati 2004. ja 2006. aastal ajakirjas Looming, „Hektor” aga ilmus 2000. aastal koos jutuga „Silm” eraldi raamatus. Raamjutustuseks on tänapäevase doktor Moreau või isand Frankensteini (autor jätab oma ainsa inimtegelase nimetuks) eksperimendid „neoteeniliste loomadega”.

Kaplinski mängib mõttega, et evolutsioon ei toimu sujuva ja järkjärgulise arenguna, vaid võimalik on hoopis kvalitatiivne hüpe, liigi revolutsiooniline teisenemine. Bioloog avastab, et teistegi loomade ajule on võimalik teha teatud laadi formaat, eemaldada sealt enamik „valmis­programme”, et muuta organism seeläbi võimeliseks uusi ja keerulisi teadmisi vastu võtma. Nii sünnivad maailma koer Hektor, ronk Nestor ja gibon Achilles, kõik keskmisest inimesest intelligentsemad ja andekamad.

See annab Kaplinskile võimaluse käsitleda oma meelisteemasid nelja loomaliigi positsioonilt. Varaseimat teksti, kus sõna saavad Hektor ja bioloog ise, on võimalik lugeda ka n-ö lihtsa ulmekana. Nestori tekst, milles ronk kui kolmemõõtmeline olevus kirjeldab oma vaadet inimfilosoofiale, on kõige tihedam ja vääriks tegelikult omaette artiklit. Ning melanhoolse ahvi Achillese väljenduslaad on kõige lähedasem Kaplinski luulele. Neile peamiselt loodusest inspireeritud miniatuuridele on lisatud Kalli Kalde maalid, mis on teose narratiivi järgi samuti hõbegiboni maalitud.

Ehkki Kaplinski raamat pakub tõelist ideede tulevärki, saavad enam käsitust keeleküsimus ja rumaluse uurimine ehk morioloogia, millel ta peatus ka „Paralleelides ja parallelismides”. Ronk Nestor leiab, et inimeste usk sellesse, et usk tähendustemaailma täielikku kehtivusse on märksa tugevam kui usk Jumalasse, on paraku sedavõrd ka ohtlikum. „Definitsiooni alus on semiootiline vägivald, vägivald tähenduste ruumis,” kirjutab autor, kes igatseb neitsilikuma (või vastupidi, arenenuma), vähem reglementeeritud keeleruumi järele, mille Platoni ja Aristotelese järgijad on temalt röövinud.

Kaplinski ei leia muide, et transhumanistlik idee inimese evolutsioonilisest täiustumisest võiks tõeks osutuda – arenguks ollakse selle liigi raames liiga lollid. „Minu meelest on inimene lihtsalt äpardunud liik, kes ei ole iseendast elujõuline, kuid on eluspüsimiseks leidnud mitmesuguseid kompensatoorseid viise,” kirjutab Achilles, kes usub aga, et tehnoloogilise mõtlemise kark viib lõpuks ka inimese hävimiseni. Hektor ja tema inimesest isand hellitavad veel lootust, et inimese ja neoteenilise mutandi kohtumine võiks tähendada ka positiivset stsenaariumi. Ent ronk ja gibon peavad ettevõtmist lootusetuks. Ja tõepoolest, inimesele pole piisavalt arenenud konkurenti kusagilt võtta ning neandertallase saatus paneb sellise kooseksisteerimise, Kaplinski viidatud bioloogilise patsifismi tõsise kahtluse alla.

Inimene kui ummiktee?

Arvestades tekstide erinevat valmimis­aega, saab oletada, et autori enda vaated on ajaga pessimistlikumaks muutunud, ent see võib olla ka liiga julge väide. Kirjanik ei esine mingi tõekuulutajana, pigem suhtub ta sellesse allergiliselt.

Ka hüperintelligentne ronk, kes ülbelt leiab, et inimkultuur on tekkinud püüdest linde matkida, jääb oma põhiloomusele truuks ja tassib koju läikivaid esemeid, ise selle pärast kerget piinlikkust tundes. Ehk on siiski lootust ka kahejalgsel, kelle abitus võis Achillese arvates suuremates kiskjates hellust ja süm­paatiat tekitada. Isegi lollus võib ju nunnu olla, kui ta vaid nii neetult destruktiivne ei oleks.

Jaan Kaplinski

Lahkujad

Tänapäev, 2009