Jaan Koort tegi Vene kuulsat portselani
„Nüüd viibin kolmandat päeva Moskvas, joon head viina ja söön ehtsat kaukaasia šašlõkki... Peale selle täidetakse kõik minu kapriisid,” kirjutas Eesti kuulsaim kujur Jaan Koort 1934. aastal kodustele.
Eesti skulptuuri ühe sümboli „Metskitse” meistri Koorti viis 75 aastat tagasi kommunistlikule Venemaale maailmakuulus Gželi portselan. Eestis Koort oma arust piisavalt tunnustust ja raha ei saanud ning võttis seepärast vastu Moskva kunstnike liidu ahvatleva pakkumise asuda nende keraamikatehase kunstiliseks juhiks.
Nagu paljudele teistele varem ja hiljem lõppesid ka Koortile Venemaa ahvatlused kurvalt, sest rohkem ta koju ei jõudnudki. Teda ei tabanud Stalini repressioonid, sest ta oli ikkagi välisriigi kodanik, vaid ta suri 1935. aasta sügisel Moskva kuulsas Potkini haiglas kopsupõletikku. Tervis ei pidanud vastu pidevale särgi väel jooksmisele Gželi tulikuumade ahjude ja külma õue vahet.
Gželi sinivalge portselani – teate küll, need kukekestega nõud – tunnevad kaugelt ära kõik, kes vähegi on Venemaalt suveniire ostnud. Neil on mitu poodi ka Tallinnas Lasnamäel. Just sellisele vägevale suveniiritööstusele andiski suuna teiste seas 1930. aastatel ka Jaan Koort. Pole välistatud, et mõnda tema modelleeritud asjakest müüakse veel praegugi. Me lihtsalt ei tea.
Moskva kunstnike liidu keraamikatehas on Gželis alles. Ja selle tehase juht Juri Muhhin teab Jaan Koorti nime väga hästi. Aga mingeid jälgi Koorti elamisest ja töötamisest Gželis enam ei ole, kuigi talle anti elamiseks terve suur tare ning ta ehitas kuus vägevat keraamikaahju.
Muhhin räägib, et Suure Isamaasõja ajal, kui sakslane ähvardas 1941.–1942. aasta talvel Moskva okupeerida, evakueeriti pealinnast 40 kilomeetri kaugusel asuva Gželi kõik mitukümmend keraamikatehast ning kõik paberid ja tootenäidised läksid siis ilmselt kaduma.
„Ennesõjaaegsest perioodist on meil alles vaid üks tsehh, kus Koort võis töötada,” äratab Muhhin väikese lootuse, viies kulunud tellistest pika ja lameda hoone juurde. „Aga selle sisustusest ei ole küll midagi säilinud,” tapab ta kohe sellegi lootuse.
Aga Koorti ehitatud ahjud? Need läksid juba ammu kaduvikku, rehmab Muhhin. Ta räägib, et neid pidi puudega kütma ja et saavutada vajalikku üle tuhandekraadist kuumust, läks vaja 60 ruumi puid. Elektriahjudega on kõik palju kergem.
Siiski viib ta oma pilla-palla territooriumil ühe kõrge korstnaga ahju juurde ning väidab, et umbes selline nägi välja ka Koorti ahi.
15-kraadises pakases ilma mütsi ja sallita, mantel eest lahti väikest ekskursiooni korraldav Muhhin teab keraamikast kõike. Gželis on savinõusid ja hiljem portselani tehtud niikaua, kuni see umbes 30 asulat ühendav piirkond üldse ennast mäletab. Juba Muhhini vanavanaisal oli oma väike keraamikavabrik. Kogu 25 kilomeetrile valgunud Gžel elas vanasti ainult keraamikast, nüüd on tootmine kriisi ja Aasia odava keraamika tõttu nutuseks muutunud.
Koort langes masendusse
Koorti tegevuse vastu Gželis ja Moskvas suurt huvi tundev ajaloolane Peep Pillak räägib, et teadaolevalt kindlustas tollane Nõukogude Liit Koortile väga hea palga ja töötingimused. „Ta sai oma käe järgi töökojad seada, aga siis hakati seal vorpima peamiselt tuhatoose ning Marxi, Engelsi ja Lenini büste ning Koort langes sellest masendusse,” kirjeldab Pillak Koorti Gželi-elu. „Kui Koort tuli Venemaale, oli ta täis elujõudu ja plaane, aga nii kiiresti sai kõik läbi,” ütleb Pillak. Koort suri Moskvas kuu aega enne oma 52. sünnipäeva.
Tunneli lõpus valgust veel küll ei paista
Keraamikatööstur:
kolm suurklienti läinud
•• Suurima ja kuulsaima keraamikatehase Gžel direktor ja kohaliku kunstitööstusinstituudi president Viktor Loginov räägib, et Nõukogude ajal oli tehasel üle maailma 35 esindust, aga nüüd on suuremad esindused vaid Viinis ja Leipzigis.
•• „Meie riigi juhid ei saa aru, et raha ei tohi lihtsalt palgatõusudeks laiali jagada, vaid tuleb panna tööstuse arendamisse. Niimoodi suureneb ainult inflatsioon ja rubla muidugi ainult nõrgeneb,” ütleb Loginov. „Mina praegu Venemaa portselanitööstusele tunneli lõpus valgust ei näe.”
•• •• Kunstnike liidu keraamikatehast juhtiv Juri Muhhin ütleb, et praeguse kriisi tõttu kaotas ta juba sügisel kolm kõige suuremat klienti. Üks neist tellis gaasitorudele keraamilist katet. „Energeetikas hinnad langevad ning see mõjub isegi meile, keraamika tegijatele,” lausub ta.
•• Kogu Gželi piirkonnas töötab keraamikatööstuses 5000 inimest. Venemaal on vähe suurtehaseid, kus on nii palju palgalisi.
•• Oma 70 töötajast pole Muhhin pidanud veel kedagi vallandama. Ise sõidab ta Mercedese džiibiga edasi ning räägib, et tehas elab peamiselt igat sorti savist lillevaaside vorpimisest. Savist tooted on keraamikast odavamad.
•• Mõlemas tehases jääb tööliste keskmine palk 500 dollari kanti. Kunstnikud teenivad aga kordi rohkem. Gželi kunstnikud võivad kuus üsna lihtsalt teenida üle 3500–4000 dollari.
•• Aga miks Gželi tuntuim portselan on just sinivalge? Tegelikult tehakse seda igasugustes värvikombinatsioonides. Sinivalge värv tekkis toodetele alles pärast sõda, kui värvidega oli probleeme, ning muutus kuidagi iseenesest kõige levinumaks, seletab tehase muuseumi giid.
•• Elust Gželis loe ka blogist
jaanuspiirsalu.blogspot.com.
