Jaan Kross teeb Eestimaast Tahtamaa

 (1)

Arvustus

Juba alates 1970. aastast, mil ilmus “Kolme katku vahel” esimene osa, on Jaan Krossi iga uus romaan olnud sündmuseks Eesti elus. Võib siis väita, et Kross on traditsioon, – ja seda nii ENSV lõpukümnendite kui ka EV alguskümnendi kontekstis. Kross on nagu üldlaulupidu, ta on keskpunkt, ta on sündmus. Siinkohal on meeldiv tõdeda, et Kross pole mitte kunagi olnud nagu nn perestroika pohmelusest tekkinud Õllesummer, s.t laaberda-

misvõimalus. Kross nõuab korda. Tema juba ei vedele uimasena õllepudeli kõrval rohelisel murul.

Seejuures on Kross ikka olnud ajatundlik autor. Näiteks luuletajana 1960. aastatel oli ta kahe jalaga tollases sotsialistlikus olevikus, ja samas ka kindel sotsialistliku tuleviku usku mees. Muuhulgas kirjutas Kross ka oma kunagi väga kuulsas poeemis “Campanella, august 1961”: “Nad armastavad isamaad nii väga, et seda on raske/mõeldagi, sest nemad on saanud üle omandist”. See on ilusasti öeldud. Nüüd, 40 aastat hiljem, on nendel sõnadel küll (vähemalt eestlaste jaoks!) natuke teistsugune väärtus või tähendus.

Nii või teisiti – Krossi uus romaan “Tahtamaa” haakub mingil kummalisel kombel just eeltoodud sotsialismiaegsete ridadega. Omand on “Tahtamaas” nimelt olulisel kohal, isamaad aga nagu (enam) ei olekski. Isamaa asemel on Tahtamaa. Tahtamaa on see maa, mida tahetakse omada/omandada selleks, et mingi plöga/muda abil raha teha. Tahtamaa on Eestimaa uus nimi. See on Eesti bränd. Eesti olevik. Kuigi ka Eesti minevik koos koleda kommunistide-ajaga on Krossil väga emotsionaalselt lahti kirjutatud.

Tõepoolest, Krossi proosaloomingu tunnus on alati olnud minevikku vaatamine, – kas siis sajandite kaugusest või kirjaniku noorpõlve Eesti-aegsust fikseerides ja fiktsionaliseerides. “Tahtamaa” räägib aga just 1990. aastate alguse Eestist. Võib isegi tekkida mulje, et Kross on iseenda reetnud. Ta on tulnud tagasi oma kunagiste luuletuste põhimõttelistele oleviku-maastikele. Kross kommenteerib olevikku, ja see on ohtlik. Teisisõnu – kirjanik on tulnud olevikule olustikuliselt liiga lähedale. “Tahtamaa” ei kuulu Krossi tippteoste hulka sellepärast, et ta on liiga päevakajaline. Aga muidu hästi kirjutatud lugu, seda küll. Kross on suurepärane fabuleerija ja ta jutustab hästi.

Krossi uus romaan räägib sellest, kuidas kunagiste kommunistlike väliseestlaste (nn ida pagulased ehk Venemaa eestlased ehk jeestlased) asemel tulevad kodueestlasi

“okupeerima” kapitalistlikud väliseestlased (nn lääne pagulased ehk iistlased a la Mister Õuna(Toome/Ploomi)puu). Ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb.

Teema on muidugi delikaatne. Ent Kross on asjast üle. Tema on õige eestlane. Teda huvitab õiglus (mitte õigus!). Kross näitab, kuidas õiged eestlased – aga need on ju nn kodueestlased, need, kes on üle elanud nii küüditamised kui ka kolhooslikud hea-olu-aastad – on alati osanud üle mängida nii Läänest kui ka Idast tulnud eesti soost pätid. Viimaseid markeerib romaanis väliseestlane Lingo Luuk, kes juba esimeses peatükis tahab oma rahvuskaaslasel, kodu-Eesti kirjanikul Aabel Haljandil naha üle kõrvade tõmmata – osta 4000 krooni eest tegelikult miljoneid maksva maatüki.

Tuleb välja, et eestlase kõige suurem vaenlane on välis-eestlane. Selle üle võib muidugi vaielda. Ent Krossi vaieldamatu teene on selles, et väliseestlase kui “isamaalise” nähtuse olemus on täpselt tabatud. Võib-olla sellepärast seda romaani nii innukalt ostetaksegi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare