JÕGI VOOLAB, 15. november 1980, Ugala, lavastas Jaan Tooming, laulutekstid Hando Runnel, osades Eero Neemre, Kristi Teemusk, Anne Margiste jt.

PILVEDE VÄRVID, 8. september 1983, Eesti Draamateater, lavastas Mikk Mikiver, osades Helle-Reet Helenurm, Ita Ever, Helle Pihlak, Rein Aren, Hans Kaldoja jt.

VAIKUSE VALLAMAJA, 13. september 1987, Eesti Draamateater, lavastas Mikk Mikiver, osades Aarne Üksküla, Enn Nõmmik, Ain Lutsepp, Carmen Mikiver jt

VAIKUSE VALLAMAJA, 20. september 1987, Vanemuine, lavastas Ago-Endrik Kerge, osades Andrus Allikvee, Lydia-Erika Kaljusaar jt

HULLUMEELNE PROFESSOR, 21. september.1996, Eesti Draamateater, lavastas Mikk Mikiver, osades Maria Klenskaja, Mikk Mikiver

Jaan Kruusvalli nimi ja looming soovitab ennast ise. Võib-olla tuleks loota, et niisama vaikselt ja kindlalt, nagu Jaan Kruusvall jutukirjandusse tuli, tuleb ta ka ehk dramaturgiasse. (Kalju Haan, Noorte Hääl, 25. veebruar 1979)

Näidendi tervikut kannab eelkõige meeleolu, nagu seda loob argielustseenide sisuline korduvus: üksildus, armastuse puudumine, egoism, suhete juhuslikkus ja abitus, võimetus sellest välja murda. Kõiges selles on J. Kruusvalli näidendi kaasaeg. (Ülo Tonts, Sirp ja Vasar, 1. jaanuar 1981)

Kui hilisemal koosviibimisel näitekirjaniku käest küsiti: "Härra Kruusvall, mida tähendab õieti see pealkiri – "Pilvede värvid"? Me oleme mitme mehega nuputanud, kuid ikka aru ei saa," siis muutus Jaan Krussvall mõtlikuks ja ütles: "No küllap see tähendab seda, et nii nagu pilved aeg-ajalt oma värve muudavad, pidid ka eestlased aeg-ajalt oma värve muutma." Tõsi ta on. Muutsid ja ehk peavad muutma veelgi. Need, kes tahavad ülemusega hästi läbi saada. (Vaba Eestlane, 12. detsember 1989)

"Vaikuse vallamaja" etendused kajasid "ebatervest" naerust. Näidendile on omane iseäralik varjatud koomika: palja fakti, bürokraatlik-parteilise olme ja dokumendi sees peitub terav poliitiline absurdinali, mida näitlejad intonatsiooni ja improviseeritud tegevusega esile tõstsid. Etenduse esimene naer tuli alati Väina lause peale: "meie peamine töö on aruandlus." Aga naeruga reageeriti ka sõnadele – paber, miilits, miilitsavolinik, partei, komsomol; eriti komsomol ja leer üheskoos. (Lilian Vellerand, Teatrielu 1995)

Ei ole kahtlust, et Jaan Kruusvalli teos on sügavalt traagiline. Mis see tähendab? Traagiline võib muidugi olla ka see, kui poes lõpevad kohvioad, ent sel juhul on tegemist ikkagi vaid isikliku ebamugavustundega. Esteetilises mõttes võime traagiliseks pidada (1) allajäämist õigusvõitluses, (2) üldinimlikult asendamatust ilmajäämist. Mõlemad nähtused on selles näidendis esitatud. (Tiit Lennuk, Edasi, 26. september 1987)

Selle lavastusega kaasaskäiv rõõm on vaikne, aga mitmekordne. Nii hea on tõdeda, et eesti näidend võib olla nii hästi kirjutatud, nii oma ja nii uus. Ja et vähemalt mõnigi kirjanik ei jäta eesti teatrit maha. (Margot Visnap, Teater. Muusika. Kino, nr 12)