Jaan Manitski – mees Viinistu rannast

 (13)
                 
Eesti Päevaleht
Jaan Manitski – mees Viinistu rannast
----
Endine välisminister ja kultuurimetseen Jaan Manitski teeb seda, millest ülejäänud inimesed rutiinsetel töö- päevadel unistavad, et kui ma ükskord …Manitski hoiab hinges oma sünnipaika Viinistut, plaanib majakasaarele Mohnile konverentsikeskuse teha, kogub eesti kunsti, matab raha ajalehte, ootamatutesse äriideedesse.

Rohkem põnevuse ja missiooni kui otsese tulu pärast. Kohalikud ärimehed alles avastavad seda, mis saab rahaga peale hakata pärast esimese Lexuse ja vanalinnamaja ostmist. Küllap avastavad järjest enamgi.

Hakkame ju meiegi lähemale jõudma Euroopale, kus kiireid ärisid asendavad aeglased ja põhjapanevad investeeringud, normaalne äritegevus ning suure raha eest spordi, kultuuri või koduküla toetamine.

Raha on nagu sõnnik

“Ma olen ennegi öelnud, et mingist hetkest, kui enam raha pärast igapäevast muret ei tunne, ei tasu teda ka suurde kuhja ajama hakata. Ükskõik mil moel, loodame ikka ausal, see kokku on saadud,“ ütleb Manitski. “Raha on ju nagu sõnnik, kui teda liiga suur kuhi saab, kipub haisema. Aga kui teda laiali jagada, siis võib sellega imesid korda saata ja sellest väga erineval moel tulu tõusta.”

“See on privileeg,” lausub Manitski. “Et võtan ette selle, mis huvitav tundub. Teine mees läheb golfiväljakule ja saab sealt emotsiooni, et on midagi korda saatnud. Minu enesetundele mõjub hästi, kui saadan korda midagi, mis muidu jääks tegemata. Põhiline, et keegi sellest rõõmu tunneb. Et midagi jääb alles. Igast asjast ei pruugigi alati rahalist kasumit tulla.”

Endine välisminister ja Erastamisagentuuri direktor edevuse pärast intervjuusid andma ei kipu. Talle pole seda lihtsalt vaja. Manitski avalikke ülesastumisi kohtab pigem Maalehes, Kultuuris ja Elus, ajalehes KesKus kui klantsajakirjades.

Ehkki just sel nädalal ilmus Kroonikas uudis sellest, et Manitski advokaadist abikaasa Anneli Urge-Manitski ootab lisaks poeg Arturile teist last. “Ikka liiga eraeluline asi,” arvavad nad ise tagasihoidlikult. “Me pole ju mingid seltskonnategelased.”

Viinistu rannapoiss

Manitski kõneleb mõnusa rootsi aktsendiga, mida 14 viimast aastat Eestis ja Eestiga pole väga muutnud. Tundub, et “Õnne 13” tegelaskuju Thjornbjörn Margna on temalt mõnegi välise joone omandanud. Aga samas pole ka raske soliidses ülikonnas seltskonnategelast teksades ja kalamehesäärikutes oma rannale paadiaerude taha kujutada.

Kui Jaan Manitski 1943. aastal koos vanematega sealtsamast Viinistust Soome põgenes ja sealt edasi Rootsi, oli ta kõigest poolteise aasta vanune. Nüüd räägib ta Viinistust nii, nagu oleks seal terve elu elanud. Aga tema esivanemad ongi – 300-400 aastat. Manitski oli seal üks tavalisemaid perekonnanimesid.

Jaan ise töötas pärast majandusõpinguid IBM-i finantsosakonnas, Rootsi Swedpangas, siis tegi erakapitalil põhineva äriplaani, mis paigutas popgrupi ABBA paari miljonit sedavõrd edukalt, et Stockholmi börsil oli selle ettevõtte bilanss kümnetes miljardites.

“Kui ma uuesti 1989. aasta detsembris Eestisse tulin ja Viinistut vaatama läksin, siis vanemad olid seda minu jaoks nii elavana hoidnud, et kõik tuli tuttav ette,“ sõnab mees. “Ehkki piiritsoon oli minu kui välismaalase jaoks siis keelatud ala.” Samas oli ta üks esimesi, kes endale Eesti kodakondsuse võttis.

Vene aja lõpus pankrotti läinud kalatööstuse asulat ei teadnud suurt keegi enne seda, kui Manitski seal tasuta kunstimuuseumi avas ja hakkas vanas laohoones austerservikuid kasvatama.

Nüüd on ta küla suurim tööandja. Enne Rootsi-onu saabumist pandi pood kinni ja taheti ka postkontor sulgeda, rääkimata bussiühenduse lõpetamisest. Nüüd räägitakse selle paiga turismimarsruutidesse panekust. “Euroopa Liidus on regionaalpoliitika palju jõulisem ja seda hakkab väljaspool Tallinna palju rohkem näha olema kui pealinnas. Kümne aasta jooksul ootavad just väiksemaid paiku ees suured muudatused,” arvab mees.

“Meil tuleb veel enne aasta lõppu Viinistus jõulupuu vanadele ja lastele,” teatab Manitski. “Jõuluvana tuleb ikka ka.” Kusjuures Manitski kunstikogu puhul on isegi arutatud, et milleks see uus Eesti Kunstimuuseum seal Lasnamäe servas, kui Manitski Viinistu oma annab küllalt korraliku ülevaate.

Kui enamik eestlasi märkab väärtustada parimal juhul Pallast ja Viiraltit, siis on Manitskil Eesti kaasaegse kunsti omandamiseks sootuks paremad antennid. Eks tema ja Eesti Kunstimuuseum ongi need vähesed, kes tulevasi klassikuid osta märkavad.

Pidur Päevalehe müümisel

“No Päevaleht on teine asi,” lööb ta intervjuu vastu põtkimisele käega. Poolte Eesti Päevalehe aktsiate omanikuna on mees sageli nagu puuslik ees seisnud, kui omanikering on ka kaalunud kasulikke müügivõimalusi. “Ma olen pidurdaja olnud, et see pole muud teed läinud, isegi kui oleks võinud,” ütleb ta.

“On tehtud pakkumisi ja ma oleks võinud küll pideva kahjumi tasumise asemel oma raha tagasi saada ja veel enamgi, aga leian, et ikka igas riigis peab kaks iseseisvat ja sõltumatut lehte olema.” Manitski ei arva, et välisosalusega lehed igapäevatöös mingit omanike survet tunneksid. “Aga kui lõpliku otsuse tegemine, kas leht maha müüa või sellega midagi teha, ei käi Tallinnas…” laiutab ta käsi.

“Eks ma muidugi loodan, et Päevaleht järjest paremini suudab ise hakkama saada,” sõnab omanik. “Aga tore ka, et oleme suutnud seda säilitada, ilma et see kellegi häälekandjaks oleks muutunud. Erakondlikke sümpaatiate suunas kõikumine on teine asi.”

Laual, kuhu Manitski heldinud isalikku pilku heidab, on Viinistu kunstimuuseumi MTÜ Muusa Kapriis välja antud värske kunstiantoloogia pool sajandit Rootsis elanud Eesti kunstnikust Eerik Haamerist. Kunstnik Ants Viidalepa kirjutatud.

“Ma imestan, et Viidalepp oskab nii kirjutada, kahju oleks, kui see oleks jäänud välja andmata,” lausub Manitski. Pärast vestlust maksuametnikuga, kes üllatusega avastas, et Viinistus on põhiliselt kulud ja vähe tulusid, loodi sinna mittetulundusühing, mille alt annab nii raamatuid kirjastada kui ka kevadel konverentsikeskust ja hotelli looma hakata.

Mohni saarele vaimuinimeste töötuba?

Segadused Mohni omandiküsimustega hoonestuse pärast peaksid nüüd kolme aasta järel järjele saama. Isegi ehitusmaterjal on randa veetud.

“Mohniga nende asjade vormistamise peaks peagi ühele poole saama. Ootan, et teine lepingupool oma keeruliste asjadega korda saaks,” sõnab Manitski. “Saaks remontima ja soojustama hakata selle paaditäiega, mis randa veetud.”

Üks Manitski ideedest on Mohnile rajada klooster – vaimseks tööks neile, kes loominguks vaikust ja rahu otsivad.

Ja suvised kunstihäppeningid üle elanud kaks kitse elavad seal koos erakliku majapidajaga ka. “Oo, Mohniga on kõvasti legende seotud nagu iga sellise üksildase tuletorniga paigaga,” teab Manitski. Näiteks munkadest, kes segastel aegadel muutusid mereröövliteks ning tänu kellele Mohni tammemetsad maha põletati.

“Möödunud suvel istutas kunstnik Jüri Ojaver sinna ühel kunstiüritusel tamme … igaks juhuks sai neid kolm pandud,” ütleb Manitski. Pärast Põhjasõda pole seal tammesid kasvanud.

Eestlaste innovaatilised ideed ja hobused

Väga salapäraselt esitab Manitski lugu Eesti päritolu leiutajatest, kes ühe energeetikateemalise patendiga peagi tahavad välja tulla. “Kuulun rahastajate ringi, et lisaks ideele sellest ka kommerts-alusel midagi välja võiks tulla,” lausub ta. “Aga sellest on veel varavõitu rääkida.”

Teine tulevikuplaan, kus Manitski juures on, pärineb endisest Desintegraatorist, kus mõned tehnoloogid ja insenerid jätkuvalt innovaatilisi ideid välja pakuvad ning sellest tuletatud tootmisliine näiteks Hiinasse suudavad müüa. “See on väga huvitav seltskond,” kinnitab ärimees.

Kes mäletab hipodroomi kümmekond aastat tagasi, teab, et puhaste riietega oli sinna mõttetu minna – sisselangenud põrand ja kummalised tegelased. Nüüd võib nii hobuste, restorani kui ka mängusüsteemi kohta vaid kiidusõnu öelda.

“Hobusekasvatus poogiti mulle külge, mina ise pole selle vastu eriti huvi tundnud,” sõnab Manitski. “Tulemuse saamine on läinud visalt, aga kõik areneb. Tahaks püsivust näha.” Manitskil endal on teise suuromaniku mitmesaja hobuse kõrval vaid üks Hipodroomi tallides. “See on rohkem sümboolne hobune ja mitte kõige parem,” muigab ta.

“Aga vanema tütre hobusekasvatuses Rootsis olen ma sulase eest,” lausub ta. “Kõik need aiad, kraavi süvendamised, võsa maha võtmised – nendel töödel löön ikka kaasa. Suures talus on tööd ikka kõvasti. Ja sellist tööd on tore teha.”

Manitskil on Rootsis neli tütart. “Kolm neist on veendunud, et nad on täiesti täiskasvanud, neljas käib koolis. Aga isa jaoks on nad kõik ikka lapsed, kellel peab silma peal hoidma,” ütleb Manitski. Iga teine nädal on ta Rootsis.

Miks poliitika ei maitse?

Pärast seda, kui Manitski 1995. aastal Tiit Vähi valitsemisajal välisministri kohalt lahkus ja ka töö Erastamisagentuuris lõpetas, pole ta rohkem end poliitikasse ega riigitöösse seganud. Poliitikasse puutub ta enda sõnul ainult rahastajana.

Kui Manitski Eestisse jõudis, oli siin veel talongiaeg. Tööst välisministeeriumis jäi temast järele rublaarve, mida raamatupidaja pidi kuidagi hiljem klattima. Helistas veel mitu aastat tagantjärele, sest välisminister polnud oma toonast palka välja võtnud ja see lohises endiselt paberites. “Palga saamise huvi see minu jaoks ei olnud,” tunnistab Manitski.

“Mina enam poliitikasse ei kipu, vaevalt ma Riigikogus paigal püsiksin, siis peaks paljud muud asjad kõrvale jätma. Seal on kergem neil, kes tunnevad poliitikat siinsest ühiskonnast lähtuvalt. Olen parema meelega poliitiliselt passiivne,” ütleb ta.

Manitski leiab, et meie poliitikutele pole midagi ette heita. “Üksikasju võib ju välja noppida, aga arvestades, et 12 aastat tagasi jõudsid poliitikasse väga noored inimesed, on meil hästi läinud,” arvab ta. “Sotsiaalsete tagatiste ja tervise valdkonnas on mõisagi palju teha ja suur kainenemine ees. Aga see võtab nii majanduslikult kui ka moraalselt aega.

See, et noored inimesed välismaal omandatud kogemusega Eestisse tagasi jõuavad, on Manitski sõnul väga hea. “Kedagi ei saa siin sunniga kinni pidaga, aga arenguks on väga hea, kui kümned ja tuhanded saavad kogemusi mujal, tulevad tagasi ja küsivad, et miks meil nii ei ole,” ütleb ta.

Mis saab Eesti majandusest?

Kui Manitski Erastamisagentuuris töötas, seisis enamik kodumaiseid ettevõtteid ega tootnud midagi. “See, kui edukalt meil need erastada õnnestus, on teiste hinnata,” ütleb ta. “Aga ärgem unustagem, et poed ja rahakott olid sel ajal tühjad ning kodumaise kapitali kosumine oleks mõned aastad aega võtnud.”

“Me saime küsida ebamugavaid küsimusi, et kust see raha tuleb. Oleks võinud ka nii olla, et ala Loksa sadama laevaremonditehasest kuni Narvani välja oleks väga kergesti võinud erastada suhteliselt ühes suunas,” ütleb ta. Manitski meenutab, et muist investoreid tuli suisa füüsiliselt kohale tuua.

“Arvestades seda, et Ida-Saksa ettevõtete käivitamine läks Lääne-Saksale maksma miljardeid, siis meil said riigikassa ja fondid isegi kasumit,“ lausub ta. Manitski prognoosi kohaselt hakkab edasipidi ka füüsiline tootmine Eestist kulgema sinna, kus tööjõud odavam on.

Ta näeb meie majanduse tulevikku pigem nagu Hollandil, kust terve Euroopa kaubandussidemed toimivad. “Eesti kogemus 50 aasta nõukogude süsteemi ja Vene ühiskonnaga ning keeleoskus on suured väärtused, mida ära kasutada,“ tõdeb mees, vihjates välisfirmadele, kes Venemaal kanna kinnitamisega ilma vahendajateta hakkama ei saa.

Aga mis saab siis, kui euroliidu piir Peipsiga lõpeb? “Kui Venemaa lubas enne endale vabadust suhelda Eestiga teistmoodi kui ülejänud Euroopaga, siis nüüd ta lihtsalt peab tunnustama Eestit kui Euroopa osa,“ on ta kindel.

“Ah et jõulud,” lausub metseen mõtlikult. “Ikka kahed jõulud tulevad – sel nädalavahetusel Rootsis ning siis päris-pühad Eestis.”

Jaan Manitski

• Sündinud: 7. märtsil 1943 Viinistu Kõnnu vald Harjumaa

• Haridus: Göteborgi majanduskool 1968 (Rootsi)

• Töötanud: 1968–1976 kontserni IBM Rootsi esindus; 1976–1978 Infina AB ja Independet (Rootsi) asutaja ja tegevjuht; 1989–1990 PMI Intressenter (Belgia) ja Institute of Management (Brüssel) konsultant; 1992 EV välisminister; 1992–1993 Eesti Erastamisagentuuri peadirektor, nõukogu esimees; alates 1994 eraettevõtja

• Eesti Päevalehe AS-i nõukogu liige ja 50% aktsiate omanik.

• Kuulub EÜS-i

• Kahest abielust viis last.

Allikas: Äripäeva välja antud “Eesti tippjuhid 2004”

Üks suurimaid erakunstikogusid Eestis

• Aastatepikkuse kogumise tulemusena on Manitskil kindlasti üks paremaid Eesti klassika ja kaasaegse kunsti erakollektsioone, kuhu kuulub umbes 400 tööd. Nende hulgas Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Aleksander Vardi, Adamson-Eric, Eduard Wiiralt, Johannes Greenberg ja paljud teised.

• Manitski pole Jaapani miljonäri tüüpi kunstikoguja, kes ostab tippšedöövri ja peidab selle jäädavalt koduseifi. Ta ehitas hoopis galerii ja pani ca 200 tööst koosneva valiku oma kollektsioonist kõigile vaatamiseks välja. Ja mitte Tallinna, vaid oma kodukülla Viinistusse. Renoveeris selleks vana tööstushoone. Suurema osa elust Rootsis elanud Manitski pole mitte ainult Viinistu kultuurielu elavdaja, vaid ka küla tähtsamaid tööandjaid.

Allikas: ajaleht Eesti Ekspress

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.

Eesti Päevaleht

Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare