Tema loomingule nii luules kui ka muusikas on omane lapselik naivism. See on päikseline ja helge. Maailm ilma pimeda pooleta. Rokk ilma südame valutamiseta, luule ilma tõsimeelse tundlemiseta. “Traktor põllul ajab vagu, isa tööd seal palju teeb. Kui saab lõpuks lapist jagu, tuleb mullast välja peet,” laulab Jaan Pehk Olavi Ruitlase sõnade järgi võimsalt ja kõlavalt – ja neis lihtsates ridades on peidus mingi suur elurõõm. See on nagu lasteluule ja lastelaulud täiskasvanutele. Ja Ruitlase tekstid sobivad Pehu häälele ja meelele suurepäraselt.

Istume Jaan Pehu Tallinna kodu köögis, on juuniõhtu ja õues sajab vihaselt vihma. Enamuse ajast elab Pehk kodulinnas Türil, kuid aeg-ajalt toovad asjatoimetused teda Tallinnasse ja nõuavad siin ööbimist. Sestap on tal kesklinnalähedases puumajade rajoonis väike korter. “Sa oled tagajärjekalt tegus erinevatel kunstialadel – muusik, laulja, luuletaja, muusikalinäitleja. Kuidas sa nii kaugele jõudsid, millest kunstnikuteed alustasid?” – “Mmm... Eee...” teeb Jaan. “Ma pean natuke mõtlema, sa võid kinni panna. He-heh!” Tegelikult on ta üsna tõsine. Ei paistagi kogu aeg niimoodi välja, et võiks siinsamas laua taga kahe sekundiga ühest sõnast naljaka laulukese teha. Jaan mõtleb ja teeb siis juttu, et oli Türi Laululind.

Türi Laululind – mis see tähendab?

See on eelkooliealiste lauluvõistlus, kuueaastased saavad Türil kokku ja siis on selline võistlus nagu Türi Laululind.

Sa võitsid selle?

Jah.

Mis lauluga?

“Korstnapühkija laul” – “Ma väike korstnapühkija, ma korstnaid puhastan, oi-ral-lal-laa, di-ral-lal-laa, ma korstnaid puhastan. Ja tihti kõrgel kõnnin ma koos tahmaharjaga, oi-ral-lal-laa, di-ral-lal-laa, koos tahmaharjaga.”

Sealt siis kunstnikutee algaski?

Sealt läksin edasi rajooni lauluvõistlusele “Muinasjutu mängumaa”. Selle ma võitsin ka ära, aga ei saanud millegipärast vabariiki. Küsimus oli vist selles, et ma käisin kolhoosi lasteaias, aga mu vanemad ei olnud kolhoosnikud. Kuna mu vanemad ei olnud kolhoosnikud, ei saanud ka laps esindada kolhoosi lasteaeda. Vist umbes nii oli, kuskilt on see meelde jäänud.

Pärast seda tuli – mis?

Noh, siis tehti koolis loomulikult kõikidest viisipidajatest mudilaskoorid ja mingid väikesed lauluansamblid. Oli selline ansambel nagu Priim, sellega esinesime. Esimesest klassist hakkas see pihta ja sellest ansamblist kasvas välja vokaalansambel O’ctav, mis võttis juba viie-kuuehäälseid sätteid. Seda kõike vedas tore muusikaõpetaja Ulvi Tamm. Tolle ansambliga saime ükskord vabariigi koolinoorte vokaalansamblite võistlusel teise koha. Ühesõnaga, üpris tugev koosseis.

Üks klassivend – kellega ma võistlesin ka Laululinnul, kuid keda ma siis veel ei tundnud, kuna olime erinevatest lasteaedadest – käisin üksteist aastat ühes klassis ja laulsime koos O’ctavis, laulab praegu Filharmoonia Kammerkooris. Tema nimi on Rainer Vilu.

Ühesõnaga, esimesest klassist viimaseni välja üks suur laul?

Jah. Laul ja muusika.

Koolilapsele oli see rõõm?

Koolilapsele eks see oli nii ja naa. Sellel ajal, kui laulsid, oli tore, aga kui pidi oma vaba aega tihtipeale selleks loovutama, et kuskil proovis käia, siis – ikka ei viitsi ju. Pigem siiberdaks kuskil vabas õhus.

Tundidest said vabastusi ja...

Mõnikord sai, aga seda oli märkimisväärselt vähe. Proovid olid peale tunde ja niisugustel aegadel.

Kas Türil on tore elada?

On.

Siiamaani?

Siiamaani on tore.

Mis seal toredat on?

Seal on rahulik. Ja kui oled lapsest saati seal elanud, siis täiskasvanuna ei tulegi selle peale, et ei ole tore.

Kool sai läbi, läksid...

Sõjaväkke.

Seal laulmine katkes?

Seal laulmine katkes, jah. Seal laulmine oli ainult rivis. Sõjaväes tekkis häälemurre. Läksin täitsa heleda häälega sinna kilkama. Kui oli õhtune rivistus, siis öeldi nimesid: “Kask?” – (tõrrepõhjast) “Mina!” – “Pehk?” – (peene häälega) “Mina!”

Sõjaväes sai lauldud neid sõjaväelaule. “Enne veel, kui tõuseb päike, lähen lahingusse...” Neid nagu pidi rõõmsa näoga laulma.

Kas sa hakkasid seal luuletama?

Natuke, väikestviisi, ma luuletasin enne ka, aga need olid sellised niisama noore poisi katsetused. Tegelikult võib öelda, et ma hakkasin luuletama 1992. aastal. Äsja oli toimunud rahareform ja igasugu raamatuid müüdi hästi odavalt, siis ma ostsin Türi raamatukauplusest 15 sendiga ja 10 sendiga Andres Vanapa luulekogu “Koer ja kastekann”, Aleksander Suumani “Kui seda metsa ees oleks”, Rudolf Rimmeli “Maardla” ja Andres Ehini “Täiskuukeskpäev”. Üks sõber laenas seda kohe ja tagasi pole toonud. Ehin on tore... Ja Ehinid üldse. Sealt raamatust on meeles katke “vanni jookseb vesi / mina vannitatud pirukaid ei söö...” ja siis muidugi need aastaajad kõvad ja savi.

Neli luulekogu ma ostsin ja enim hakkas mulle meeldima Vanapa oma. See tundus selline kikkis aju ja lõdva randme värk. Mitte pikk ja jama jura, nagu tolle aja lapsed koolis õppisid. Vanapal olid sellised luuletused nagu: “Oli, oli, ei olnud ja jälle oli.” Või: “Istun aknal, vaatan välja ja söön juustu. Mida teie sellest arvate?” Või: “Poo ennast üles, pojakene, ütles ema lapsele. Poo ennast üles, pojakene, illikuku maimuke. Ema tõmbab nööri puule, aitab kaela aasasse, ema ise tõmbab pingi: poo end ainult, kullake..!”

Need siis hakkasid mõjutama – Vanapa ja Rimmel ja...

Rimmel vähem, pigem Vanapa ja Suuman. Ma ise olen selline üsna tagasihoidlik, ei kipu nagu... ja ei ole olnud väga suurt võimalust ka... oleks tahtnud nende tüüpidega veel tuttavaks saada. Kelle hiljem avastasin ja kes on siiamaani vaieldamatu lemmik, on Ilmar Laaban.

Sõjaväes oli selline asi nagu vahipost – istusid üksinda automaadiga neli tundi järjest kolme-neljakordse valvega majas kolme või nelja luku taga veel ühe ukse ees, mille taga oli lõhkeaineladu. Jaburus, täpselt selline Olavi Ruitlase “Kroonu” värk, eks ole. Pannakse püssiga luku taha valvama seda, mida kaitseb enne sind neli lukku ja neli-viis püssimeest. Seal kirjutasin “Oodi sõjaväele”. See selleks, mis tase sel oli...

Siis läksid õppima Räpinasse. Mis sind sinna viis?

Arutasin vanematega enne sõjaväge, et kahjuks Eestis ei saa õppida sellist asja nagu looduskaitse. Mul oli pool sõjaväeaega teenitud, kui kodused kirja saatsid, et saab juba küll – tulevast sügisest. Isa oli seda kuskilt kuulnud. Uurisin asja, käisin vastuvõtukatsetel, sain ilusti sõjaväest ära küsitud – ja tänu sellele, et õppima läksin, sain kuu aega varem ajateenistusest priiks.

Mis eriala see oli?

See oli keskkonnakaitse.

Räpinas said Aapo Ilvesega kokku?

Aapo Ilvesega päris kohe ei saanud kokku, vaid umbes aasta pärast seda, kui olin Räpinasse tulnud. Tegime kohalike grungemeestega bändi, kogusime raha, et stuudiosse minna – ja saingi Tartu laululava all helistuudios Aapoga esimest korda kokku, ta aitas meil ühe loo bassipartii linti mängida. See oli 30. juunil 1995, neljapäeval saab siis kümme aastat Aapoga tutvust.

Selle bändi nimi oli Galerii?

Jah. Räpinas hakkasime Aapo ja teiste kamraadidega bändi edasi tegema. Haapsalus oli rokiüritus “Ta pöörleb siiski”, kuhu oli saabunud 40 demot ja neist 10 pääses kontserdile. Meiegi saime konkursisõelast läbi. See oli tol hetkel väga suur tunnustus. Tutvusime Riho Baumanniga, kes kirjutas meile kaardi: “Edu ja bravuuri edasisteks rütmivempudeks!”

Mis muusikat Galerii tegi? Rokki, punki...?

See oli ikka rokk, kuigi laulsin seal sellise väga pehme häälega, võrreldes praegusega natuke teistmoodi, peaaegu naisehäälega.

Kas tõsine rokk või naljarokk?

Ei olnud naljarokk ega ka liialt tõsine, rohkem selline meelevaldne poprokk.

Kas Aapo meelitas sind luuletamisele ligemale?

Aapo oli võib-olla see, kelle käest ma sain päris esimesed mitte just juhtnöörid, vaid... temaga lähedases sõpruses olijad võivad täpsemalt aimata, mis ma öelda tahan.

Ega Aapo ei olnud siis ise ka veel väga teada-tuntud poeet, kui tutvusime. Ta oli 1995. aastal Ingvar Luhaääre laureaat, mina sain samal võistlusel mõned aastad hiljem teise koha.

Nii et Luhaääre kogumikus “Kuldne kaseleht” oled sees?

Olen jah. Millalgi eelmise sajandi päris lõpus... ei mäleta.

Loodusteadus jäi sinust ometi puutumata.

Noh, ära sai see lõpetatud. Ja ega sellest midagi katki ei ole, et seal sai käidud. Räpina aeg oli ilmselt siiamaani kõige toredam aeg, praegu tagasi mõeldes. Toredam kui näiteks keskkooliaeg Türil. Sest Türil ma olin põhimõtteliselt alles laps, aga Räpinas olid sellised asjad, nagu esimesed... noor mees ja... ühiselamu ja tüdrukud ja... kitarr... Kitarri õppisin ka Räpinas.

Enne sa ainult laulsid?

Jah. Ja puhusin trombooni. Aga trombooni ma enam ei puhu, pole seda nii ammu puhunud. Kunagi sai klaverit mängitud.

Ühesõnaga, Räpinas õppisid kitarri mängima.

Jah, seal ma alustasin.

Kuidas siis maailm avardus?

Maailm avardus oi-oi-oi. Lõpetasin Räpina ära ja tegin sisseastumiseksamid Otsa kooli. Salaja vanemate ja kõikide teiste eest, sest mulle sellised suure suu asjad ei istunud ega istu siiamaani, mulle ei meeldinud igaks juhuks enne öelda, et lähen Otsa kooli õppima. Seal oli päris hea konkurss, umbes 30 inimesest sai neli sisse.

Ja sina olid üks neljast?

Jah. Väike pettusevärk oli ka – solfedžoeksamil tegin diktaadi maha. Sellise toreda inimese nagu Ahti Bachblumi pealt. Ta on väga hea klaverimängija ja muidu muusik, mängib Bonzos klahve.

Mis see diktaat on?

Diktaat on muusika kuulamine ja selle kirjapanemisoskus. Klaveri peal mängitakse viisijupp ette ja see tuleb hariliku pliiatsiga panna noodipaberile kirja. Seda ma ei osanud ja tegin maha. Aga aastaga sain järje peale ja Otsa kooli teisel kursusel oskasin juba päriselt ka nii, nagu teine kursus peab oskama. Olin Kustas Kikerpuu jazzrühmas. Ta oli mu lemmikõppejõud.

Mida sa Otsa koolis täpselt õppisid?

Pop-jazz laulu. Silvi Vrait oli õpetaja.

Kas seda pop-jazz laulu on kuulda ka sinu praegustes lauludes?

No ma ei teagi. Ma ei lõpetanud seda kooli, esiteks...

Miks sa ei lõpetanud?

Ma ei saa seda Silvi Vraidi kaela ajada, ta oli suurepärane õpetaja – aga ta läks koolist minema ja mina ei austanud teisi erialaõpetajaid. Aeti sellist rida, mis mulle ei istunud. Põhilisemaks peeti mu tolleaegse arusaamise kohaselt tehnikat, kuidas laulda... Püüti lauljat noot-noodi haaval üles ehitada. Võib-olla olen ülekohtune, aga kui vaadata, kes sealt põhiliselt välja tulevad, on kõik sellised... oma nägu ja tegu ei ole. Meil on tunduvalt huvitavamaid laulvaid tegelasi, kes laulmist pole õppinud, aga kellel on piisavalt vastavasisulist oidu, mida ei õpeta sulle keegi.

Nii et kooliga tekkis maailmavaateline lahkheli kunsti pinnal?

Võib ka nii öelda. Sain ka tuttavaks Vaiko Eplikuga, kes kutsus mind oma bändi Claire’s Birthday. See oli 1998. aasta oktoobris. Kutsus mind oma bändi, kuna nende eelmine kitarrist Priit Võigemast astus näitekooli.

Võigemastile oli näitekoolis öeldud, et kõik muud asjad jäävad ära, nüüd on ainult näitekool, võta või jäta, nii on. Priit Võigemastist on saanud suurepärane näitleja, nii et kõik on läinud õigesti.

Ja sinust sai Claire’s Birthday suurepärane kitarrist – nii et kõik on läinud tõesti õigesti.

He-he-heh, ma ei ütleks, et must suurepärane kitarrist sai... Aga kuna mul sai Claire’s Birthday’s neli aastat tegutsetud, selle aja jooksul kolm plaati välja antud, igasugu kontserte ja muid asju, siis mina olen selle ajaga ka väga rahul. Sellist geeniust nagu Eplik on tore kõrvalt vaadata ja õppida.

Mille poolest Eplik geenius on?

Ooh... (mõtleb) On, noh! Eh-eh! Eelkõige muusikaliselt.

Kus te üldse tutvusite?

Otsa koolis – tema tuli ka Otsa kooli. Kaks aastat hiljem. Siis just oligi neil mure sellega, et Võigemast peab ära minema ja uut kitarristi on tarvis. Mina olin kuskil Otsa kooli vahekäigus ja mängisin kitarriga Oasist, järgmisel päeval tuli Kaire Vilgats mu juurde ja ütles, et Eplik otsis sind. Siis Vaiko ütleski, et teeme proovi. Olin alguses proovides tegelikult väga saamatu, kuid Eplik oli kannatlik.

Sa räägid nii, nagu maestro võtaks vastu algajat poissi.

Ta on esiteks suurepärane laululooja, teiseks on ta väga suurepärane kitarrist ja kolmandaks on ta väga suurepärane laulja. Oma arusaamises maailmast ja asjadest on ta väga konkreetne, ei sarja midagi, ei salga midagi, ta on väga otsekohene ja väga julge. Mis ma veel oskan öelda?

Kui Claire’s Birthday oma tegevuse 2003. aastal lõpetas ja selle liikmetest moodustus Ruffus, esinesid koos sellega Riias Eurovisioonil. Mis tunne oli esineda nii, et kogu Euroopa vaatab pealt?

Ütlen ausalt, ilma mingisuguse üleolekuta, et täiesti... pohhui. He-heh! Ausalt. Me ei teinud laval midagi, Vaiko ainult laulis. Ülejäänud imiteerisid. Me teadsime täpselt, millal kaamera meie juurde tuleb, oleks võinud vabalt munni näidata. Kui sa tegelikult ei mängi, vaid lihtsalt teed niimoodi, siis võib seda igaüks kes teha.

Nii et ei mingit vastutust?

Ei ole mitte mingit vastutust. Vastutus oli see, et selle nädala aja jooksul, mis me Riias olime, pidime olema kolm minutit laupäevaõhtuse teleülekande ajal oma õiges kohas, ülejäänu oli puhkus. Kogu see Riia reis muidu oli tore, Eesti saatkonna poolt oli väga kena vastuvõtt, meisse suhtuti suurepäraselt, aga kogu see asi, mille pärast seal oldi, oli jura. See on kõik üks suur triangel, suhteliselt kohutav, seestpoolt vaadatuna. Glamuur ja võltslikkus, mingid hoiakud, kogu kaader oleks nagu laksu all olnud, ma ei saa väita, et ei olnudki. Pakkus pigem nalja, vihaseks küll ei teinud.

Kui seltskond Tartu NAK-lasi esineb kuskil metsatukas lõkke ääres kohalikele külainimestele, siis see on nauditavam elamus?

Otse loomulikult, mingit küsimust ei ole.

Nii et metsatukas lõkkeõhtul on nauditavam kui Eurovisiooni laval?

Pane see kas või pealkirjaks! Heh-heh-hee! On. Eurovisioonil oled kammitsais, sind saadetakse mingite inimeste vahel, keegi kontrollib su paelu – ja sa pead minema, mängima kolm minutit lolli.

Aga kui te oleksite saavutanud hea koha, näiteks esiviisikusse, kas siis oleksid teistsugused emotsioonid?

Ei oleks, ma üldse ei mõtlegi praegu seda kohta. Vat ma ei tea, kui me oleksime esimeseks saanud, võib-olla siis oleks meid üle külvatud õndsuste ja teab millega, aga see koht ei kottinud eriti. Kuna ma sellest lauluvõistlusest ise midagi väga suurt ei arva ega pea, siis see koht... See on nagu missivõistlus. Ju siis meil polnud piisavalt prinki kannikat. Ja kuna meie trummar Margus Tohveriga olime selleks ajaks juba Ruffusest läinud, siis meid kahte ei kõigutanud enam üldse, mis kohale jõuame.

Miks Claire’s Birthday üldse lagunes? Kas Vaikole tuli lihtsalt pähe, et teeme midagi muud?

Ma ei oskagi praegu vastata, mis kellelgi pähe tuli. Üks aeg sai ümber. Ma võin lihtsalt öelda, et kui Claire’s Birthday poleks lagunenud, siis poleks praegu sellist bändi nagu Koer. Eks need lahkumised on ikka sellised, et ega kogu see asi tore ei ole, aga samas, kui mõistusega asja võtta, siis nii pidigi minema.

Aga ma ei saa öelda, et sellest bändist enam midagi ei kuule. Võib-olla on meil veel midagi tulemas. Võin väikse otsa natuke lahti jätta. Mitte ilmselt siis uuesti kokkutulemine, vaid meil on piisav hulk neid lugusid, mis on lindistatud, aga mida pole kunagi välja lastud ja millest võiks midagi teha, näiteks siis, kui Claire’s Birthday saab kolme aasta pärast kümneaastaseks.

Nüüd oled Koeras. Kas sa seal oled liider?

Ei saa öelda, et liider. Ikkagi on Vaiko see, kes asja veab. Ta lihtsalt annab mulle rohkem lugusid laulda. Enam-vähem laulame pooleks.

Koera kuulsaima laulu “Maiu on piimaauto” esitaja ja teksti autor oled sina.

Teksti autoriks olen mina pandud, kuigi tegelikult oli see tekst Kohila raudteejaama seina peale kirjutatud, väriseva käega: “Maiu on piimaauto”. Selline gräfiti. Võib-olla oli keegi teismeline poiss oma klassis näinud klassiõde Maiut, kellel olid suured rinnad. Samamoodi, nagu laulus, oli ka see tüüp kirjutanud seda asja niimoodi tähthaaval: M, A, I, U...

Miks Koeral selline nimi on?

See on täiesti meelevaldne suva, ühel hetkel... Ei hakanud ära ka muutma.

Aga kuidas sai Claire’s Birthday oma nime?

Minu arust oli seal tegemist mingi filmiga, kus oli pornostaar Claire, kes pidas oma sünnipäeva. See oli pornofilm, “Claire’s Birthday”, ja mingi suur nikkumine käis.

Räägime veidi su teistest bändidest. Mis bänd on Contus Firmus?

Contus Firmus on progebänd. Sinna kuuluvad Raul Aan – kitarr, Tiit Pärtna – bass, Jaan Pehk – laul, Ülo Krigul mängib klahvpille, Andrus Lillepea mängib trumme, Andres Kontus mängib klahvpille ja on asja liider. Tema nimi on Kontus K-ga, bändi nimi on Contus C-ga, sest üks muusikaline termin on cantus firmus. Kohalikud progeringkonnad teavad seda bändi hästi.

See on siis selline Ruja ja varajane Pink Floyd, süntesaatorid vuhisevad, kitarrid kiunuvad, helimoonutused...?

Jah, võib nii öelda. Eestis on selline mees nagu Artur Siim, kes on teinud Hiiumaal sellises kohas nagu Kuri kolm aastat järjest üritust nimega Kuri Proge. Seal esinevadki nii eesti kui ka lähedalasuvamad lääne progebändid. Valdavamalt osalt on selle muusika sõbrad natuke eakamad inimesed, ma ei mõtle seitsmekümnesed, aga umbes nelja-viiekümne ringis.

Plaadistanud Contus Firmus midagi ei ole?

Ei ole, aga plaadistamine on pooleli.

Mis on Windows?

Windows oli Metro Luminali ninamehe Rainer Jancise projekt. See oli selline projekt, kus proovi ei tehtud. Rainer leidis mehed, mindi lavale, alguses Rainer tavaliselt üksinda, hakkas midagi kidraga mängima. Kõik asjad olid üleval, trummid, pillid, mikrid... Igaüks läks, millal tahtis, millal ta tundis, et peab minema lavale ja laulma. Või trummi mängima. Sellest poleks juhtunud midagi, kui sa ei oleks läinudki lavale. Kuigi sellist asja mu mäletamist mööda ei juhtunud.

Sellest muidugi ka ühtki helijäädvustust pole?

Minu arust ei ole, aga ma pole kindel. Need olid sellised kontserdid, mis olid selles kohas, kus need olid, ja olid just siis – ja kõik läks kosmosesse. Need, kes kohal olid, said sellest aimu, ja kes kohal ei olnud, need ei saanud.

Kas need kontserdid olid kõvad asjad?

Minu jaoks küll.

Davidson Group?

See oli Otsa koolis. Süntesaator ja... Džässikas noh. Ma ei oska sellest väga palju rääkida.

Megan Quartet?

Seal ma käisin paar korda laulmas. Selle eestvedaja on Tarvo Kaspar Toome – ka üks andekas muusik. Eestis ongi niimoodi, et ega tavainimesed ei tea ju Herzogist ehk Rainer Jancisest midagi, ei tea ka Tarvo Kaspar Toomest, ei tea paljudest, kes on tegelikult väga kõvad ja andekad muusikud. Tarvo Kaspar Toomel on ka selline projekt nagu Lippajad.

Contus Firmus, Windows, Davidson Group, Megan Quartet – kas mängisid neis ka kitarri?

Ei, kõigis nendes laulsin. Mitte mingit kitarri.

Nojah, Windowsis ilmselt mängis Rainer Jancis ise kitarri.

Jah, kitarri mängis ainult tema. Seal teised inimesed vaheldusid, vahepeal ei käinud mina, vahepeal keegi teine jne.

Mida sa seal laulsid? Mis pähe tuli?

Jah.

“Oi-lii, oi-laa...”?

Täpselt, mis pähe tuli.

Köök ja Eliit – mis need on?

Eliit on lihtsalt selline muusikaline rühmitus, kus on sõbrad koos. Seal ei ole midagi kindlat, Eliit võib olla näiteks Vaiko ja Aapo, võib olla näiteks Aapo ja mina. Või Jõgioja ja ma ei tea kes. Vat selle kohta ma ei oska sulle praegu eriti midagi öelda.

Mis selle projekti väljund on? Esinetakse kuskil?

Ei esineta. Praegu on sellel kaks lindistust, üks on Aapo Ilvese “Aga ükskord”, seal mängis Jõgioja trumme. Mingisuguseid konkreetseid esinemisi ei ole. Ja kui on, siis ühel päeval võib olla Eliit üks grupp lava peal, teisel päeval aga hoopis mingid teised näod.

Köök?

Köök on kahemeheprojekt semu Madis Aesmaga. Ta lõpetas äsja Tartus ajakirjanduse eriala, töötab Tartu Postimehes ja on suurepärane kirjamees, mu lemmikansambli Ans. Andur pillimees ja laulja. Kõikides Orelipoisi n-ö raadiolugudes on ta aidanud mängida bassi, kitarri ja klahvpille. Tema teeb ka need kraftwerkilikud põhjad Köögile ja mina olen mõelnud viisi. Me saime tuttavaks internetis. Enne oli juba kolm lugu valmis, kui me esimest korda näost näkku kohtusime. Tema saatis mulle põhjad, mina laulsin juurde. Köögil võiks sel aastal plaat välja tulla, eks näeb.

Kui palju neid koduseid Orelipoisi lugusid on?

(mõtleb) Sada kakskümmend ehk.

Kuidas need sünnivad? Mingi asi tiksub peas, istud arvuti taha, võtad kitarri kätte, kukud plõnnima – ja ongi valmis?

Pigem on niimoodi, et ma ei lähe arvuti taha ega hakka lugu tegema, vaid kui mingi jama hakkab ajusid koinima, siis lähen arvuti taha ja teen kohe ära – situn linti. Lühikesi lugusid on ju hea teha, see on ju nagu miniatuurne luuletus.

Saja kahekümnest 10 jõuavad plaadi peale, mis ülejäänud saja kümnest saab?

Neil kümnel, mis on plaadi peale pandud, on minu jaoks mingisugune kvaliteet juba teksti poolest, need on sõber Ruitlase tekstidele tehtud. Usaldan Ruitlase tekstivärki. Mõned tekstid nagu “Liputajad” olen võtnud tema kogudest, aga erinevate asupaikade tõttu suhtleme üldjoontes kübermaailmas, ja kui vahel ütlen, et noh, nüüd oleks äkki vaja, siis Ruitlane lihtsalt teeb teksti.

Minu meelest eristab sind praeguses eesti muusikapildis lõbus naivism, helge lapsemeelsus. Sama on ka sinu luuletustes. Kas sinu jaoks on muusika ja luule selline lõbus asi, mis tuleb nii nagu tuleb, mida ei pea pingutades või kramplikult tegema?

Nojah, kui ma teen muusikat ja luuletusi, siis ma ei mõtle sellele, kui palju see võiks kellelegi meeldida. Kui ma kirjutan mingi asja kohta, mingit artiklit või arvustust, siis pingutan ja mõtlen. Kui kirjutan endast ja oma asju, siis lugejale kramplikult ei mõtle.

Millal sa luuletamise tõsisemalt ette võtsid? Või on see lihtsalt kukkunud niimoodi välja?

Pigem on välja kukkunud. Pingutanud ei ole küll, et täna peaks midagi kirjutama. Ajapikku on kogunenud. Näiteks “Sisukorras” on veerand luulekogust, see osa, kus ma räägin Räpina aastatest, kirjutatud kahe tunniga.

Luuletamine on siis muusikatöö kõrvalt meeldiv kõrvalharrastus?

Muusika tegemist ei saa ma ka tööks nimetada, ma teen seda vabatahtlikult ja millal tahan, näiteks Orelipoissi. Muusika koha pealt võin tööks nimetada seda, kui ma käin muusikale tegemas, korra aastas. See on nagu töö, distsiplineerib, et peab käima kaks kuud proovides, on kindlad ajad. See on töö mida peab tegema. Aga seal on tore.

Kuidas sa muusikalide juurde sattusid? Otsa koolis juba?

Jah. Tuli Ivo Eensalu, ütles, et poisid, lähme, teeme muusikali. See oli esimene muusikal Eestis, “Kuningas ja mina”. Seal oli mingi tekstiline osa ka, pidi isegi paar-kolm lauset ütlema.

Järgmistes sa oled ainult tantsinud?

Laulnud pigem, koorilaulu.

Miks sind soolo kallale ei lasta?

Noh, soolo kallale lastakse ikkagi näitlejad või siis õiged lauljad.

Mingi lõbus kõrtsmik...

Lõbus kõrtsmik ikkagi on näitleja.

Või kuskil episoodis midagi hüüda...

Muusikalis “Hull sinu järele” ütlesin ühe lause, kaks sõna: “Kaks nädalat!” Esimese muusikali “Kuningas ja mina” jooksul ütlesin umbes viis lauset, olin kuninga sekretär ja pidin talle vahepeal midagi ette kandma.

Lauldes?

Ei. Muusikale on mitut sorti. Näiteks muusikal “Miss Saigon” on selline, kus pole ühtegi kohta, kus lauldes ei räägitaks. Kõik on laul. Aga osa muusikale on sellised, kus tekst ja laul vahelduvad.

Mille eest sa muidu raha saad? Käid kuskil tööl, teed muud palgatööd peale muusikalide?

Ei. Muidu ongi niimoodi, nagu linnuke oksal. Vahel läheb materiaalselt paremini ja vahel ei lähe. Midagi kindlat ei ole, aga mulle meeldib olla oma aja peremees. Kui ma peaksin kuskil tööl käima, siis ma ei tunneks ennast nii hästi. Ma ei anna muidugi pead, et ma ei lähe kunagi tööle, võib-olla lähen varsti, juba järgmisel nädalal...

Muusikalidest ära ei ela, midagi peab veel tegema.

Noh, mingid väiksed asjad, kirjutad kuskile luuletuse või mängid kuskil bändiga. Mõnikord üllatab päris hästi Autorite Ühing. See äraelamise värk ongi selline, et... noh... küll ma ära elan. Muidugi eks kindlam tunne oleks küll, kui käiks kuskil tööl, aga veel kindlam on, kui ei käi...

Kui käiksid, siis sul vist ei jätkuks enam mahti õhtul laule treida.

Nojah, vat siis ma peakski ainult õhtul neid treima, muidu ma saan treida hommikul ja lõunal ka.

Mis oli viimane laul, mille sa treisid?

“Orienteeruja”.

Ise tegid viisi, ise sõnad?

Jaa.

Kuidas see kõlab?

Toon kitarri, mängin. (Jaan toob kitarri, häälestab seda ja laulab: “Orienteeruja jooksis mööda. Vaatasin, et tal oli väga kiire.”) Ja taustaks on kogu aeg: “Orienteeruja!” Istusin Türil köögis, sõin võileibu, lugesin ajalehte ja siis läksid mingid orienteerumisvõistlused maja eest mööda. Elan järve ääres, seal jooksevad tihtipeale. Ja siis üks jäi kaardiga seisma ja vaatas väga ähmis näoga ringi.

Jooksis mööda – ja kohe plaksti laulu?

Nojah, vaatasin, et orienteeruja – ja siis hakkas peas käima: “Orienteeruja!” Siis läksin teise tuppa ja...

Sa oled tegelenud viimased kümme aastat muusikaga. Kas sul ei ole kahju, et sellest ajast on sul ainult neli plaati välja antud? Kõik see huugamine, ringitrampimine, musitseerimine, kontserdid, suurepärased leiud on nagu kosmosesse kirjutatud?

Pigem mul on hea meel, et neid asju on täpselt niipalju, kui on. Ma ei tunne praegu küll veel ühegi tehtud asja ees häbi. Tean ja tunnen paljusid, kes...

...tunnevad avaldatu pärast piinlikkust?

Vaat seda ma ei tea, kas nad tunnevad, aga mina nende asemel tunneks. Tähendab, et kui mina oleksin seda millalgi samamoodi teinud, siis ma tunneks küll piinlikkust.

JAAN PEHK

Sündinud 13. 6. 1975

Türi 2. Keskkool 1982–1993

Eesti Kaitsevägi 1993–1994

Räpina Kõrgem Aianduskool 1994–1996

G. Otsa nimeline Tallinna Muusikakool 1996–1999

Pärast seda vabakutseline, elab Türil

Ansamblid ja projektid

O’ctav 1989–1993 (Türi 2. Keskkooli vokaalansambel)

Galerii 1995–1996 (Räpinas)

Windows 1996–1997

Megan Quartet 1997

Davidson Group 1997–1999

Claire’s Birthday 1998–2003

Contus Firmus alates 2001

Koer alates 2004

Köök alates 2004

Orelipoiss alates 2004

Eliit alates 2005

Osalus helikandjatel

Claire’s Birthday: “Venus” (2000), “City Loves” (2001), “Future is now” (2003)

Koer: “Pure” (2004)

Orelipoiss (kodusalvestatud): “Ma olen terve” (2004), “Vana mees” (2004), “Naisi” (2005)

Mitmel pool taustalaul, sõnade autor

Muusikalid

“Kuningas ja mina” 1998

“Miss Saigon” 2002–2003

“Oliver” 2003

“Hull sinu järele” 2004

“Mees La Manchast” 2005

Moodne jalgpalliooper “Learning To Shout” (Ahvenamaa, Rootsi) 2004

Muu

Türi Laululind 1982

Mänginud 1980-ndate keskpaigas Türi Metsakombinaadi puhkpilliorkestris trombooni ja taldrikuid

Laulnud 1983–1992 Türi poistekooris

Luule

Kogumikud: “URDU 3” (2001), “Emajõe kondor” (2002)

Luulekogu: “Sisukord” (2004)

Luule või muud kirjutised ajakirjanduses: Eesti Ekspress, Võrumaa Teataja, Virumaa Teataja, Järva Teataja, Türi Rahvaleht

Sport

Lasknud 1980-ndate keskpaigas kolm aastat vibu

Aapo Ilves:/b>

Jaan Pehkis ehk Pehu-Jaanis, nagu me siin lõuna pool teda kutsume, on kokku saanud piirideta vokaalsed võimed, geniaalne interpreeditalent ning soolikas, mis võimaldab tal aru saada sellisest hoolivast mustast huumorist, nagu seda meie sõpruskonna loomingus heatihti leida võib. Pehk on sama armas, kui kadunud Ott Arder, Urmas Alender ja Juhan Viiding kokku, ja Pehk on siin ja praegu. Luulesõpradel, Türi linnal, Eesti riigil ja muusikalilavastajatel on Pehuga kõvasti vedanud! Soovitan luua sihtkapitali, mis iga paari kuu tagant Jaani raamatuid või plaate välja annab.

Üks humoorikas seik – kunagi laulis Pehk sisse ühe reklaami. Hiljem sõitis ta Eurovisioonile. Aasta hiljem joigasin mina samale kaubale reklaamipõhja, ja sõitsin pärast seda loomulikult Istanbuli. Nii et meil ikka juhtub.