Jaan Pehk lüüriline ekskurss lauliku elu ja loomingu köögipoolele
Jaan Pehk on üks neid kultuuriinimesi, kes pole loometöö kõrvalt muid ameteid pidanudki. „Iga töö on loominguline,” leiab ta ise.
Tõsi, 1996. aastal lõpetas ta keskkonnakaitse erialal Räpina aianduskooli ja käis praktika käigus veidi aega Alam-Pedja looduskaitsealal tööl. „Vahepeal kuulasin paar kuud [...] lindude laulu ja jääminekut,” kirjeldab ta seda biograafilist seika oma värskes raamatus „4”. „Olen siiani rahulik.”
Siis astus Pehk Otsa-kooli ning sealtmaalt alates täidavad tema töisemat elupoolt üksnes muusika ja kirjutamine. Kunagise kodulinna Türi kandis satub ta küll vahel metsatööd tegema, ent üksnes vanemate abistamiseks.
Pehki kaks esimest luulekogu koosnesid lühikestest vemmalvärssidest, kolmas raamat aga sisaldab pikemaid tekste. Algul pidi raamatusse tulema neli osa, kuid toimetamise käigus vähenes nende hulk kolmele. „Aga neli tundus nii hea number, et ma ei hakanud seda muutma,” ütleb Pehk, kes on varem nelja oma õnnenumbriks nimetanud.
Raamatu keskmises jaos leidub Pehkile omaste lakooniliste kalambuuridega laetud värsse (booli kulistamine – koolitulistamine), esimene osa on aga proosavormis biograafia, kus autor räägib muusikuteel kogetud seikadest.
Kõige postmodernsemal viisil valmis viimane osa „Valdek”, kus fiktiivne poisike Delfi noortefoorumis oma uskumatuid muresid kurdab. Raamatus äratoodud dialoogid leidsid virtuaalmaailmas ka tegelikult aset. „Eks see ole ka tänapäeva meedias moes,” arvab Pehk. „Kirjutada võib ükskõik millest ja siis seda kõike ka valimatult kommenteerida. Mis siin ikka oma aju nii väga pingutada, mõjub äkki kahjulikult...”
Näiteks tahab Valdek teada, kas tüsedatele poistele tehakse eraldi rinnahoidjaid. Ja kuidas kanda neid nii, et poisid teada ei saaks, aga tüdrukud saaksid? Leidus nii lohutajaid kui ka sõimajaid.„Ei tea, kas seda nüüd luuleks ongi paslik pidada, pigem selline proosaline, ajastutes segunev sisekaemus,” räägib Pehk. „Kujutasin ette, mis oleks olnud, kui mina oleks ka saanud kümneaastasena meili vaadata ja kirjutada. Ükskõik mis jama ma kirjutasin, võeti seda ikka kui nähtust, millele on vaja vastata ja midagi arvata...”
Pehkil endal muidugi väiksest peast arvutit ei olnud. Türil kasvanud poisi põhiliseks mänguväljakuks oli hoopis kodu lähedal asunud surnuaed. Millegi morbiidsega ta seal siiski ei tegelenud.
„See oli kui suur mets keset Türi linna, kus oli loomulikult põnev mütata ja mängida, luurekat või niisama. Eks saime sõpradega ikka kõvasti pragada ka.”
Umbes 12-aastasena võttis Pehk kätte ja hakkas hauaplaatidelt nimesid ja eludaatumeid vihikusse kirjutama. „Kolmandiku surnuaiast kirjutasin üles, tegin plaani, kuigi ma ei teagi, miks. Ilmselt tahtsin niisama asjalik olla.”
Türi linn, kust Pehk hiljuti Tallinna kolis, asub tal siiamaani südames.
Veel üks vähe tuntud fakt on, et Pehk õppis ajateenistuse käigus Meegomäe lahingukoolis õhutõrjet. 23-millimeetrise läbimõõduga mürske tulistava kahuri nimi oli Sergei.
„Need olid suht kasutamiskõlbmatud, enam-vähem lahingutandrilt toodud. Sain oma kesise kapralipaguni peale, praegu mäletan ainult, et kahuril oli kaks ratast, kaks toru, iste, sihik ja vända moodi rool.”
Küsin Pehkilt, kas ta sõtta ka läheks, kui kutse tuleks. „Natuke imelik, ma ei ütlegi kõhklematult jah. Aga arvan ikkagi, et läheksin.”
Parimad õpetajad Otsa-koolis
Otsa-koolis laulmist õppinud Pehki õpingud jäid mitmel põhjusel lõpetamata. „Sain 1998. aastal oma esimese nii-öelda töö muusikalilaval („Kuningas ja mina”), siis tutvusin Vaikoga, kes kutsus mind Claire’s Birthdaysse... Ega siin pole kahetseda midagi. Ei tea, kas seda popdžässilaulja paberit nii väga olekski vaja läinud, kuigi loomulikult oleks ikkagi võinud ju kooli ära lõpetada.”
Mälestuseks jäi talle palju sõpru ning kokkupuude parimate õpetajatega, kes Pehkil eales on olnud: Kustas Kikerpuu ja Silvi Vraidiga. Pehk teeb siiamaani koostööd Otsa-kooli praeguse direktori Aarne Saluveeri tütarlastekooriga ja Siim Aimla džässikooslustega.
Claire’s Birthday jõudis üürikese tegutsemisaja jooksul lindistada kolm plaati, raputada eesti popmuusikat ja käia Ruffuse nime all ära Eurovisionil. „Grimmitoolis istusin tumeda peaga/ Tatu tüdruku kõrval/ teesklesin et ei tee tast välja,” meenutab Pehk oma uue raamatu 21. leheküljel minevikku. Tollal jäi kindel mulje, et see jääb tema jaoks viimaseks korraks eurolavale ronida. Ometi on Köök koos külalissolisti Kaire Vilgatsiga ka „Eesti laulu” kümne finalisti seas.
„Mina kuulun sinna kildkonda, kes arvab, et „Eesti laul” on ikka midagi muud kui vana hea Eurovision,” pareerib Pehk. „Ühe aastaga ei saagi see asi laksu pealt sada protsenti teist nägu minna. Kuidas ta saakski, kui asi on ikkagi muusikas ja meie popmuusika on selline, nagu ta on.”
Pehk jääb lootma, et tulevikus leidub võistlusel rohkem julgeid üritajaid ning peaauhinnaks mõeldakse välja midagi muud kui Eurovisionile sõit. „Eks need, kes antud teemal virisevad, on alati virisenud ja jäävad seda ka tulevikus tegema.”
Võimalust, et Köögil õnnestub „Eesti laul” võita, peab muusik ise ulmeliseks, kuigi Moskvat külastaks ta meeleldi.
Pehki sooloprojektil Orelipoiss on lugu „Paranoikum”, kus laulja kõõrutab: „Kuulujuttu kuulsin ma üks päev/ See vastata võib täiesti tõele/ Et Jaan/ On mandunud...”
„Ma vist enda arvates lugesin kellegi jutust ridade vahelt niimoodi välja,” arvab Pehk, kes ajakirjaniku silme all erilisi mandumismärke ei ilmuta. Pehki viimane pikem muusikaline teos, Orelipoisi plaat „99” on allakirjutanu arvates huvitav mäng muusikaliste klišeedega. Siin on selgelt näha nii autori muusikalist andekust kui ka ilmset soovimatust seda tavapärasesse ja turvalisse popisängi suunata.
Kas endised õppejõud ei ole Pehkile sõnu peale lugenud, et too võiks ikka tõsisema muusikaga tegeleda? „Ei ole. Köök on pealegi minu arust täiesti tõsine bänd ja ka Orelipoisil on tõsisemaid teoseid.”
Enamik plaadil „99” leiduvatest lühipaladest on lindile (õigemini arvutikettale) haaratud hetked, mida pole hiljem töödeldud ega parandatud. Vähemalt teist sama palju laulukesi jäi Pehkil veel üle ning viimase aastaga on neid samavõrra juurde tekkinud. Konkreetset mudelit tal lugude valmistamiseks pole, välja tuleb see, mis tuleb.
Peale Köögi ja Orelipoisi osaleb Pehk ka progeansambli Contus Firmus tegevuses. Paar aastat eesriide varjus püsinud bänd esineb 1. mail Tartu levimuusikapäevadel. Samas kohas esineb ka „improvisatsiooniline superüksus” Eliit, mis tuleb kokku üksnes kontsertidel.
Kirjutamiseks vajab Pehk eelkõige vaikust, rahu ja võimalust omaette olla. Ööinimesena magab ta sageli päeval.
„Huvitaval kombel on mu Tallinna elukohas viimasel ajal tunduvalt rahulikum kui Türil,” nendib luuletaja. „Selle paradoksi põhjustest on juttu ka vast ilmunud raamatus.”
Mõningaid tema värsse võib kuulda reklaamides, aga sellest Pehk eriti rääkida ei viitsi. Tema kirjutatud laulusõnu on eriti palju kasutanud Liisi Koikson („Koiksonile kirjutada pole keeruline, meeldivale muusikale teksti kirjutamine pole midagi ületamatut”), aga ka teised artistid.
„Hingepeegel” Priit Pihlapi ja Tanel Padari esituses on praegu üks Vikerraadio mängitumaid palasid.
Viimasel ajal Pehk teistele tekstide kirjutamist meelsasti ette ei võta. „Välja on kujunenud mingi vastik mentaliteet. Teksti kirjutamist ei võeta kui tööd, vaid et: „No mis see sulle siis ära pole, Jaan...” Kuigi oled oma töö ära teinud – nii hästi või halvasti, kui see välja on tulnud –, siis pärast teksti ärasaatmist sinuga enam ühendust ei võeta.”
Pehk, kes soovitab Orelipoisi laulus „Võta isiklikult” kaaskodanikel tühjade asjade peale mitte ärrituda, jätab endast mulje kui positiivsest ja rõõmsameelsest isikust. Aga kuidas teda närvi ajada?
Pehk mõtleb tükk aega. „Võib-olla lollus või teatud inimlikkuse mõõtme puudumine...” alustab ta aegamööda ja lööb siis käega. „Eks neid asju ikka on, aga katsun nendega ise toime tulla.”
Armastab rahu ja vaikust
Enam mitte nii väga Tartu-keskses ja nooruslikus NAK-is (algse nimega Tartu noorte autorite koondis) on Pehk olnud juba kümmekond aastat ning teda peeti algusest peale rühmituse „raskete kahurite” hulka kuuluvaks.
„NAK on varajasemaga võrreldes üsna soiku jäänud nähtus, vana sõpruskond,” arvab Pehk. „Ehk korra või kaks aastas saame enam-vähem täiskoosseisuga kokku ning loeme oma uusi ja vanu tekste. Suveseminar „Lätete pääl” on muidugi võimsaks ürituseks kujunenud....”
Üle kõige armastab Pehk võimalust rahus ja vaikuses lindistada ja häid mõtteid mõelda. Ning muidugi elukaaslast, kes tegi tema värske raamatu kujunduse ja aitas seda toimetada. Ning vürtsikat toitu ja jooki – aasiapärased ja mereandidega supid kuuluvad tema lemmikute hulka.
Elukutselise pillimehe kohta on tema muusikariistade kollektsioon spartalikult napp: kaks elektri- ja üks naturaalne kitarr, pisike süntesaator Microkorg, mõned mikrofonid ja väike võimendi, see on kõik.
Jaan, mida sa tulevikult ootad? „Et kõik läheks sama hästi, kui on senimaani läinud,” jääb Pehk lõpuni mõõdukaks.
Teised temast
Tauno Pääslane
bändikaaslane Köögist
•• Jaan Pehki omadused: karvane ja sõbralik, eneseirooniline, eraklik, mugav, muretu, rahulik. Materiaalses mõttes elukauge. Sõbrana väga kodune ja hubane. Ja siis veel kõik muud positiivsed omadused, mis paberile ära ei mahu.
•• Muusikuna aus, otsekohene, väldib punnitamist. Tajub väga hästi publikut.
Veiko Märka
kaasvõitleja NAK-ist
•• Jaan Pehki riukalikust sisemaailmast annab ammendava pildi juba asjaolu, et ta tahab minna Moskvasse Eurovisionile ansambliga Köök, esitada laulu pealkirjaga „Üürnik” ja võtta kaasa Pääslase. Ühtegi neist nimedest ei saa ju vene keeles kirjutada! Pehk on kuulsam, kui ta ise usub. Tean, et viimase Pöffi ühel seansil käis vanem inimene, kes nägi temaga tehtud treilerit. Elatanud kinohuviline ei saanud aru, mis on treiler, aga Pehki tundis kohe ära.
•• Pehk on vana inimene, aga hea mäluga. Eriti armastab ta meenutada, kuidas ta koolis kehalise kasvatuse tunnis üle hobuse ei suutnud hüpata ja õpetaja teda mõnitas. Nii et tema mälestusteraamatut ja selle loodetavaid järgi maksab tõsiselt uskuda.
Kes ta on?
Jaan Pehk
Sündinud 13. juunil 1975
Elu
•• 1993 lõpetas Türi 2. keskkooli.
•• 1994–1996 õppis Räpina kõrgemas aianduskoolis keskkonnakaitset.
•• 1996–1999 õppis G. Otsa muusikakoolis pop-džässlaulu, ei lõpetanud.
•• Avaldanud luulekogud „Sisukord” (2004), „Tuigu kui tuled” (2006), „4” (2009).
Jaan Pehki viis tuntumat bändi
Claire’s Birthday
•• Mõjus pärlite sigade ette loopimisena.
•• Vaiko Eplik, Jaan Pehk, Ivo Etti, Siim Mäesalu, Margus Tohver
•• Plaadid: „Venus” (2000), „City Loves” (2001), „Future Is Now!” (2003)
Koer
•• Punkbänd Koer üritas kõlada võimalikult diletantlikult. Paraku mängisid nad selleks liiga hästi.
•• Põhikoosseis: Vaiko Eplik, Jaan Pehk, Ivo Etti, Margus
Tohver
•• Plaat „Pure!” (2004)
Köök
•• Netitutvusest alguse saanud projekt.
•• Koosseis: Jaan Pehk, Kaire Vilgats, Madis Aesma, Tauno Pääslane, Mihkel Kirss, Andreas Johandi
•• Plaat „Telegramm” (2006)
Orelipoiss
•• Jaan Pehki sooloprojekti tulemusi võisid Raadio 2 kuulajad vahepeal hommikuti äratuseks nautida. „Näe, Osama! Milline? Toosama!” Orelipoisi lugude pikkus on enamasti minuti ringis.
•• Plaat „99” (2007)
Eliit
•• Vahelduva koosseisuga improvisatsioonilist bändi ei tohi segi ajada Vaiko Epliku ja Eliidiga, Aapo Ilvese ja Eliidiga ega ühegi muu konkreetse isiku autorilaule esitava ansambliga. Eliit ei tee proove, vaid esineb eksprompt.
