Jaan Puhvel otsib kiilkirjast indoeuroopa keelepuu juuri
Klassikalisele filoloogiale ja võrdlevale mütoloogiale keskendunud Puhvel lahkus lapseeas sõjapõgenikuna Eestist ning omandas kõrgema hariduse Kanadas ning doktorikraadi Harvardi ülikoolis.
—Olete nüüd mõlema suure ülikooli audoktor, ent eesti keeles on teie publikatsioone vähe avaldatud. Kas on nüüd oodata selle olukorra paranemist?
Enamik hajali avaldatust Ameerikas, Euroopas ja Aasias on nii teaduslikult eripärane, et tõlkimine oleks mõttetu. Koondvalik algkeeltes (enamasti inglise, vahel prantsuse) on ilmunud kogudes “Analecta Indoeuropeal” ja “Epilecta Indoeuropeal” (1981, 2002), vahest jõuan veel kolmanda köiteni.
Mõni enam üldhariduslik toode on saanud üle aegade eestipärase rööptöötluse, näiteks ajakirjades Keel ja Kirjandus või Vikerkaar. Laiemale lugejaskonnale mõeldud “Comparative Mythology” on ilmunud mitmes keeles, siinmail mu enda tehtud teisendis “Eesti mõtteloo” sarjas.
Võib-olla oleks kunagi tasunud vahendada pikki kirjutisi “Encyclopaedia Britannicast”, aga Nõukogude ajal polnud see mõeldav ja selline kraam kipub pikapeale aeguma. Nii et praegu pole enamat eesti keelde tõlkimist eriti oodata.
—Olete kirjutanud ka eesti kultuuri puudutavaid artikleid ja esseesid, millest osa on ka meil avaldatud. Kui sageli te satute Californiast siiakanti ning kui palju jõuate siinsel elul silma peal hoida?
Valik eesti keeles kirjutatust ilmus aastal 2001 kogus “Ulgvel ja umbes”. Jõuluks 2007 avaldas kirjastus Ilmamaa sellele lisaks tõlkelise läbilõike muukeelsest eestiainelisest esseistikast ja kriitikast pealkirjaga “Võõraile võõrsil”.
See on küll kõik kõrvalharrastuse vallast. Olen püüdnud Eesti asjaga jooksvalt ja jõudumööda kursis olla. Osa Los Angelese kodust on nagu Eesti-aineline raamatukogu. Iseseisvumiseni viibisin kuus korda Eestis.
1993–1999 pidasin loenguid Tartu ülikoolis. Aastast 1994 olen iga suvi mitu kuud Eestis elanud, peamiselt taastatud isatalus Kõrvemaal. Mulle ja mu teadusdoktorist abikaasale Madlile (ka Koidula eluloo “Symbol of Dawn” autorile) on kuldpulmade lähenedes sealne marja- ja seenerohke metsavaikus parajaks vastukaaluks California mäe- ja kõrbemaastikule. Loodame seda tava põlistada niikaua, kui vanadus lubab. Järelpõlv köidab meid paraku kaugläänega, sest seal on olnud elu kulg.
—Mille poolest müüdiuurimine ikkagi teoloogiast erineb?
Teoloogia tegeleb usuga, enamasti mingi usundiga. Võrdlev usundilugu on veidi laiahaardelisem. Mütoloogia seevastu on osa pärimuste uurimisest avaras ilmalikus võtmes, hõlmates humanitaaria ja ühiskonnateaduste erialasid keeltest, kirjandustest ja ajaloost arheoloogia ja antropoloogiani, kaasates ka mõtteteaduse muid osi.
Eks ta ole üsna habras köietants üle erialade ja on moevooludele aldis, nagu viimati näiteks semiootika või narratoloogia. Igaüks soosib loomulikult oma malli!
—Teie “Võrdlev mütoloogia” on tihedalt täis filoloogilisi viiteid ning üks teie põhilisi uurimisvaldkondi on olnud hetiidi keel. Millal ja millest selline huvi iidsete keelte vastu õigupoolest sigines? Kui kaugel on järg hetiidi sõnaraamatu koostamisega?
Teadsin juba gümnaasiumis Rootsis, et tahtsin pühenduda indoeuroopa võrdlevale keeleteadusele. Üritasingi seda Kanadas ja Ühendriikides, pagulastädikeste ohhetuste saatel: “Jumalukene, kuidas sellega leiba teenite!”
Eriti tahtsin avastada vanas uut, ja selleks sobis vanim indoeuroopa keelemälestis, 20. sajandi alul Türgis “kaeverdistel” leitud hetiidi suurriigi kiilkirjaline savitahvlite arhiiv. Olen seda nüüd töödelnud üle poole sajandi, peateoseks Berliinis kirjastatud “Hittite Etymological Dictionary”. Selle plaanitud 11 köitest on seni ilmunud seitse, ligi 2000 lehekülge tihedat keerulist teksti, hirmsa hinnaga 887 eurot. Nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolil on see olemas, samuti erakätes Eestis.
