Jaan Ruus oli ikka pildil

Jaan juurdles nii mõnigi kord väärika vananemise üle ja tunnistas, et ei ole sellest lõpuni aru saanud.

Jaani lahkumine oli ootamatu. Nii nagu on ootamatu tegelikult iga inimese lahkumine – teame, et see kord tuleb, aga kui see pöördumatult juhtub, mõtleme ikka, mida kõike oleks võinud veel küsida ja öelda.

Ehkki juttu sai Jaaniga aetud päris palju. Ta oli tark ja vaimukas vestluskaaslane, vahel ehk veidi liiga intensiivne, sest võttis teinekord kuulajal käsivarrest kinni ja pigistas nagu tangidega, et teine ei saaks minema lipsata. Aga ta ei rääkinud kunagi niisama lineaarselt, vaid ikka kujundlikult. Mingi oma mõtte, asja või nähtuse selgitamiseks pajatas ta tavaliselt terve haarava loo. Tal oli dramaturgilist annet.