Jaan Toomik avas veebinäituse viimase kolme aasta töödest

Virtuaalses kunstigaleriis 24h on eilsest avatud Jaan Toomiku isikunäitus “Maalid”.

Veebilehele kunstikeskus.ee on kokku saanud tööd viimasest kolmest aastast, paljudel neist on pildi peal kunstnik ise, kogu oma asises kehalisuses ja vaimses võitlusvalmiduses.

Palju on räiget ja porist pruuni ta piltides. Valdavaks muutub see pea alati siis, kui asi jõuab ihu kujutamiseni. Siis keerab koloriit tumeruskeks, mustjas taevas langeb kehale ning silmapiir kaob sootuks. Näeme hulka autoportreesid, millel kunstnik hõljub ihulikus alastuses ja haavatavuses kosmilise tühjuse rüpes, jäetuna ilma igasugustest sotsiaalsetest regaaliatest. Tavalist sotsiaalset looma, kes ei kujuta oma elu ettegi ilma töö- ja kodukohata, võib selline üksildus rabada surmani laastavalt.

Toomik jääb endaks

Toomik on aga neilt “reisidelt” kaasa saanud mingi ränga vaimse raskuse, rõhuva eksistentsiaalse surmakogemuse, mis hajub ilmselt alles ta surmahetkel. Kunstnik on harjunud distantsiga tõtlevast elust, aastaid on ta talunud ka põlatud paaria eluraskusi. Oleks ka narr pärast kõike seda helgeid lillepilte maalida. Masendav emotsionaalne maastik on ausam.

Professionaalid on teda aga alati kätel kandnud. Just sellesama julguse pärast astuda üksi pimedusse, kantpäise lihtrahva sajatused kannul. Tihti on ta varjudest tagasi tulnud, süli täis ebardeid ja õõva külvavaid nägemusi, kannatustest moondunud kehi ja endasse sulgunud autiste. Selle eest lõõgastust nõudev tööinimene tal muidugi pead ei paita. Küll aga need, keda köidab köietants surma lävel ja kartmatus kaotada mõistust senitundmatu otsinguil. Karta on, et Toomikut enam hulluks ajada ei õnnestu. Kõik see, mis teda siiani pole tapnud, on teda ainult tugevamaks teinud. Ta piltidesse on sisse hiilinud mingi preesterlik vankumatus, võime endaks jääda ka kõige lootusetumates olukordades. Jaan Toomiku “Maalid” on virtuaalgaleriis avatud novembri lõpuni.