Jaan Tootsen: Vello Salo on näide, kuidas võid elada täiega 90. eluaastani ja panna sealt edasi ka

 (3)
„Dokumentaalfilmi tegemise suur võlu on, et elad kaasa oma peategelasele ja teemale, ent samas pöörad pilgu ikkagi ka iseendasse ja tegeled paralleelselt alati enda küsimustega,” leiab režissöör Jaan Tootsen.
„Dokumentaalfilmi tegemise suur võlu on, et elad kaasa oma peategelasele ja teemale, ent samas pöörad pilgu ikkagi ka iseendasse ja tegeled paralleelselt alati enda küsimustega,” leiab režissöör Jaan Tootsen.Foto: Ilmar Saabas

Tehes dokumentaalfilmi Vello Salost, vembumehest ja katoliku preestrist, õppis filmi režissöör Jaan Tootsen nii mõndagi ka enda kohta.

„Helistasin Vellole, et kutsuda teda „Ööülikooli” saatesse rääkima. Selgitasin, kuidas asi käib. Et midagi ette kirjutada ei tohi, tuleb rääkida peast ja südamest. Selle peale põrutas Vello Salo teispool toru: „Noormees, ma olen 50 aastat Vatikani raadios töötanud, teie olete viimane inimene, kes mulle ütlema tuleb, kuidas ma oma saadet ette valmistan!”, meenutab täna esilinastuva dokumentaalfilmi autor Jaan Tootsen esimest kokkupuudet filmi peategelasega. Aasta oli siis 2003. Tagasi Eestisse oli katoliku vaimulik – kui nimetada üks tema paljudest tegevusvaldkondadest – kolinud kümme aastat varem.

„Mõtlesin too kord, et ta on tõre ja kummalise huumorimeelega tüüp. Arusaamisele, kui äge kuju ta ühes oma nihestatud huumorisoonega on, jõudsin alles mitme aasta pärast,” räägib Tootsen. Mõte Salost filmi teha idanes tasapisi. Kuigi film sisaldab materjali juba 2014. aastast, isegi varasemast – võtteperiood kestis laias laastus kolm aastat – , oli olulisim 2016. aasta üks kevadpäev, mil Tootsen Vello Salole Pirita kloostrisse külla läks. „Ta istus parajasti Pirita poe juures pingi peal. Uurisin, mida ta teeb ja ta ütles, et läheb varsti Itaaliasse. Siis mõtlesin, et ohoo, see on nüüd ju küll midagi!”

Vello Salo ja punk foto: kaader filmist

Muide, nime Vello Salo võttis ta endale pärast sõda, teel Itaaliasse. Tema sünninimi on Endel Vaher ja sugulased tunnevad teda ka praegu nii. Nimevahetus oli omal ajal vajalik, et sugulasi repressioonidest säästa. Seda, et Itaalia-reis 90-aastase Vello Saloga täielikuks road movie’ks kujuneb, ei osanud Tootsen aga uneski näha.

Leppis filmiga

Režissöör muigab, et ega Vello Salo filmi tegemise mõttele esialgu just ei aplodeerinud. „Minu meelest on see alati hea märk. Ma ise olen ehk edevat tüüpi inimene, kes tahaks kuhugi ette ronida, ent tema sai aru, et tehakse filmi ja lihtsalt leppis sellega.” Dokumentaalfilmi puhul on paratamatu, et filmitegija ei ole kaameraga kohal ainult headel aegadel, vaid ka siis, kui mängus on päris raskused ja päris kannatused.

Filmile annavad peamiselt tooni siiski rõõmsamad hetked. Mitte asjata ei nimeta Tootsen Vello Salot vembumeheks. „Ma arvan, et paremat terminit Vello kohta ei ole. Ta on selline triksteri tüüpi tegelane, kes teeb vigurit, aga alati mingisuguste heade asjade nimel,” leiab ta. Ta nimetab Salot ühtlasi tohutuks provokaatoriks. „Näiteks Itaalias rääkis ta inimestele, et on järgmine paavst. Itaallased kohkusid algul ära, aga Vello kinnitas, et tema nimeks saab Vello Eelviimane ja lisas alati juurde, et nii ülbe ta ei ole, et arvaks, et ta viimane on.”

Režissööri hinnangut, et Vello Salos on ühendatud nii vembumees kui ka pühadus, kinnitab ka see filmikaader. foto: kaader filmist

Või teine näide. „Itaalias tulid inimesed tihti Salole ligi, patsutasid õlale ja kiitsid, kui lahe tüüp ta on. Vello ütles seepeale süüdimatult, et tühja sest komplimendist, andku parem kümme eurot. See mõjub täiesti jaburalt, aga talle meeldib lihtsalt vaadata, kuidas inimesed reageerivad,” räägib Tootsen. Ta täpsustab, et Salo on inimene, kes tegelikult ei ole kunagi midagi endale küsinud, küll aga on ta abivajajatele neid „kümneid eurosid” elu jooksul lahkelt jaganud: „Need trikid tuleb läbi hammustada. Mõnikord võtab ta ühe täpse ja teravalt sihitud lausega midagi väga olulist kokku, aga teinekord jätab meelega mulje, justkui oleks ta segaduses vanainimene.”

Jaan Tootseni tehtud filmi ei ole võimalik vaadata temast endast eraldiseisvana. Nii võib filmis Salo ümber tegutsevate inimeste seas ära tunda ka Tootseni perekonna. Põhjust pole vaja kaugelt otsida. „Ma olen ikkagi abikaasa poolt katoliiklane,” muigab Tootsen ja selgitab: „Eva on katoliiklane ja et ka minul esineb religioosne mõõde, siis hakkasin mingil ajal temaga kirikus kaasas käima. Ilma igasuguse surveta. Aga minu katoliiklus on tugevalt Eesti moodi.” See tähendab tõeliselt sünkretistlikku lähenemist maailmale. „Minu jaoks ei ole probleem käia hommikul missal ning minna seejärel Kütiorgu ja suhelda allikavaimuga. Haldjad, allikavaimud ja Jeesus Kristus: ma ei näe põhjust neid eraldada,” leiab Tootsen.

Loe veel

Eesti katoliiklust iseloomustab ta aga looga sõbra lastest, kes käivad pühapäevakoolis. Et Eestis on katoliiklaste kogukond võrdlemisi väike ja päris oma rahvusest preestreid on väga vähe, siis õpetavad siin sageli välismaised preestrid. „Ühte tundi andis Poolast pärit preester. Väikeste lastega arutati, mis on elus ja mis eluta. Arutati, kas inimesel on hing. Aga puul? Preester ise arvas, et puul ei ole hinge. Seepeale tõusid kõik lapsed tagajalgele ja küsisid: mis mõttes ei ole?” muheleb Tootsen. „Preestrile tehti kohe selgeks, et vabandage väga ja võetagu teatavaks, aga Eestis on kõigil puudel hing.”

Avatud mõttemaailmaga klooster

Pirital, kus Vello Salo preestrina teenis, käib teenistustel ka Tootsenite pere. „Kui Vello Salo preester oli, tänas ta alati peale teenistust lapsi selle eest, et nad mürgeldasid. Ta ütles: „Ma tänan meie tantsutruppi ja tänan teid ka valju laulu eest!” Ta ei pahandanud kunagi vähimalgi määral, vaid julgustas lapsi,” ütleb Tootsen ja räägib Pirita kloostrist ka muis asjus ülivõrdes. „Seal on väga tore õdede seltskond, tohutult hea huumoriga sõbralik ja lahe kamp. Birgitiinid ongi väga avatud mõttemaailmaga. Oma kloostri on nad rajanud selleks, et teisi teenida,” selgitab Tootsen.

Vello Salo mõistab hinnata head sööki (ja ka punast veini). foto: kaader filmist

Kuidas mõjutab aga režissööri ennast paar aastat intensiivset elu, millesse on mahtunud vähemalt kord nädalas peategelase filmimine? „Ma võtan filmi tegemist kui vaimset harjutust. Ühtpidi räägid lugu, ent teisalt õpetab see jälgima iseennast. Tegelased elavad oma rõõmudes, ekstaasides ja kriisides, ent kui end sellest pildist välja suumin, siis tekib kõrvalpilk ka enda käitumisele muus elus,” räägib Tootsen. Mida keerulisem situatsioon, seda tugevam pilk. Ta jääb korraks mõttesse. „See ei ole tegelikult saladus, ma võin rääkida küll... Mul oli sel aastal meeletult raske kevad. Meie laps jäi kevadel raskelt haigeks, praegu on ta jõudsalt paranemas. Sel hetkel oli aga hirm, paanika ja ahastus, millest välja ei pääsenud. Ühtäkki tajusin, et vaatasin end filmitegija positsioonilt: kui tegelast, kes on meeletult hädas. Kuidas ta käitub ja mida teeb?”

Nii et võib-olla õpetab dokumentaalfilmide tegemine ka mehhanisme, mille abiga enese elu teisiti näha. Kõrvalpilku. „Filmitegijana vaatadki mõnikord enda elu kui kolmemõõtmelist filmi. See ei pea olema sugugi negatiivsete emotsioonidega seotud. Minu kõige ägedamad elufilmi „kaadrid” on näiteks Tartust Tähtvere tänavalt. Olen noor jänes, marsin hommikul läbi Supilinna kuhugi kohvikusse, õhus on kohvi ja värskete saiade lõhn,” toob Tootsen näite. Enda elu režissööriks olemise juures on konks. „Distantsilt vaatamine ei võta ära kohalolekut. See on lahe, sest see võime peab säilima. Kui sa kedagi kallistad, siis see ei tähenda, et jälgid olukorda kõrvalt kui filmi, vaid saad ehk just paremini aru selle sündmuse erilisusest,” leiab Tootsen. On oskus näha sündmust seal, kus teised mööda jalutavad. Ta toob näiteks Fred Jüssi sarja „Ajamustrid”. „Seal olid fotod vanadest tuhmunud palkseintest, puusüüst, mida inimesed sajandeid tähelegi pole pannud, või on palki ehk lihtsalt istumisalusena kasutanud. Ent kui kunstnik seda oma pilguga vahendab, siis näevad ilu ka teised.”

Ole siin ja praegu

Sedamööda jõuamegi ringiga tagasi katoliikluseni. Ja mitte ainult. „Religioossete praktikate juurde sobib hästi mõtteviis: ära ole minevikus ega tulevikus, vaid siin ja praegu, sest just hetkes on kokkupuude igavikuga,” sõnab Tootsen. Filmis on stseen, kus Vello Salo kohtub oma vana sõbra Pietroga, praeguseks üle 90 aasta vana ratastoolis itaallasega. „Sõbrad on nad olnud, ma pakun, umbes 1947. aastast. Noored maailmamuutjad. Ja kui need kaks meest räägivad üksteise vastas ja nende silmad põlevad nagu poisikestel, siis saad ühe hetkega aru, et hingel ei ole vanust,” räägib Tootsen tajutava vaimustusega. Just see mõte näib olevat ka üks filmi tegemise pidepunkte. „Vello rõhutas ühel meie kohtumisel, et kehalt jääme me küll vanemaks, ent vaimult võime kasvada lõpmatult. Mida vanem, seda parem ja mida vanem, seda targem. Sageli panevad inimesed mingist vanusest alates kapi kinni, ei tegele enam iseenda ega maailmaga ning kivistuvad. Ent Vello on nii hea näide, kuidas võid elada täiega 90. eluaastani ja panna sealt edasi ka,” leiab Tootsen.

„Olin Velloga viis päeva järjest Itaalias rallinud. Mina olin mingiks hetkeks nii läbi, et ei suutnud enam kellegagi sõnagi rääkida, ent Vellol tekkis veel igasuguseid ideid, mida kõike lennujaamas korraldada annaks,” räägib Tootsen. foto: kaader filmist

Filmil on seejuures ka sügavalt inimlik mõõde. Selle paari aasta jooksul, mil Jaan Tootsen oli vähemasti kord nädalas tema kõrval, kaamera käes, muutus Salo tema sõnul üksjagu. „Suurvaimude puhul on meil sageli ettekujutus, et neil on justkui kõik olemas ja nad saavad iseendaga väga hästi hakkama. Aga arusaamine, et kõige suuremad pannakse vaimses plaanis mingitel eluhetkedel proovile, on raskem tulema. Vello ei kaotanud küll usku, ent elas võtteperioodi ajal läbi sügava depressiooni, kui otsustas, et hakkab nüüd surma ootama,” meenutab Tootsen. „Aga see oli mõneti väga lohutav. Muidu ikka pusserdad mingite oma asjadega ja tunned, et kõik teised saavad kuidagi tohutult hästi hakkama, aga siis näed, et see vana preester võib samuti olla mingil hetkel väga hapras seisus ja küsida, mis saab edasi. Filmis küsib ta küsimuse: kas jumalal on plaan? See, kuidas tema hing teeb uue keeru ja kasvab justkui valguse poole edasi, oli huvitav jälgimine.”

Ühel ajal väsis Vello Salo aga surma ootamisest ja muutus taas aktiivseks ja jõuliseks. „Praegu läheb tal jälle väga kenasti. Ma usun, et ta tuleb ka filmi esilinastusele. Ta on üks neist vintsketest Eesti-aegsetest meestest, kes elavad mürinal,” rõõmustab Tootsen.

Vello Salo botaanikaaias foto: kaader filmist
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare