Jaan Unduski näidend paradiisist
Eesti taasiseseisvuspäeval esietendus Tartu Ülikooli ajaloomuuseumis nimeka kirjandusuurija ja kirjaniku Jaan Unduski näidend “Goodbye, Vienna”, lavastajaks Tõnu Lensment ja tootjaks Tartu Teatrilabor. Kuna näidendi taustaks – vahest ka liikumapanevaks jõuks – on needsamad sündmused 11 aastat tagasi, poleks sobivamat hetke lavastuse väljatoomiseks valida saanud.
Jaan Undusk, “Goodbye, Vienna” tekst loob tugeva meelelise auraga omamaailma. Kas seda näidendit on üldse võimalik lavastada?
Millegipärast on selle tükiga seoses tõstatatud lavastamisprobleem, mida ma ise hästi ei oska seletada. Nii näiteks läbis teos suhteliste raskustega ekspertkomisjoni, et saada nii-öelda teatriteksti õigused. Samas aga andis mõni tuntud lavastaja, kellega mul polnud mingit sõbramehe-suhet, kohe pärast teksti ilmumist (Vikerkaar 1999, nr 8/9) teada, et lugu on hea lavapotentsiaaliga. Nii et ilmselt on arvamused polaarsed.
Minu enda vaimusilma ees rullus tükk kirjutamise ajal küll ladusalt lahti, mingit lugemisdraamat ma paberile ei tahtnud panna. Aga noh, mina ei pidanud ju teksti ka pähe õppima, vaid ainult seda välja mõtlema, mis minul viga. Kõige rohkem imetlengi seda, kuidas näitlejad teksti pähe saavad, ja samas tahaks nagu natuke vabandada, et nad minu süü tõttu seda peavad tegema.
Võimalik, et see lavastamisprobleem ongi tekkinud teatavast hirmust sõna kui sellise ees, sest “Vienna” verbaalsuses on tõesti veidi barokset volüümi (kuidas siis Viinis teisiti!), samas on tekst ka leitmotiividest läbi kasvanud ja niisama lihtsalt temast suuremaid tükke välja ei viska – siis jääb kusagil mujal midagi puudu. On ka üks pikem monoloog, aga maailmateatri klassikaliste näidete (Shakespeare, Calderón, Corneille, Racine jne) kõrval on see täpe.
Võib-olla on “Vienna” näidend, mis eeldabki pisut klassikalisemat vahekorda sõnaga, kui see praegu sageli kombeks. Sõna kui tegu on tema oluline komponent, seega pisut “Hamleti”-laadne tekst (Hamleti ema oli pealegi samuti Gertrud!), kus palju räägitakse sellest, mida ei kavatsetagi muud moodi kui sõnades tegema hakata. Selle kõrval on aga ka üks pilt näiteks olulises osas pantomiimile rajatud.
Mis kõige tähtsam: lavastaja Tõnu Lensment ei teinud lavastatavusest mingit põhimõttelist probleemi: kui asi lihtsalt õnnestub, kukub lugu vägagi lavaline välja. Ma olen kindel, et õnnestub, sest mulle meeldis julgus, millega Tõnu tüki kallale läks.
Kahel peategelasel on kuulsate filosoofide perekonnanimed. Mis on nende nimede tähendus? Või on selliste nimede puhul tegemist lihtsalt malenuppudega ühes uues mängus?
Asi sai kunagi alguse Jaanus Rohumaa küsimusest, kas ma ei tahaks kirjutada näidendit Friedrich Nietzschest, kelle raamatu “Ecce homo” olin just eesti keelde tõlkinud. Lubasin järele mõelda ja pikkamööda hakkas asi ilmet võtma. Aga näidend ei tulnud mitte Friedrich, vaid Adolf Nietzschest. Nietzsche on filosoofi märk, ja eks näidendi Nietzsche armasta ju kah kaalutleda ja taevasse vahtida, samal ajal kui naised kõrval elulisi ettepanekuid teevad.
Adolf aga seostub vist kõigil ühe kuulsa ja paha austerlasega, Adolf Hitleriga. Siin võiks tekkida mingi irooniline efekt. Keyserlingid on üks tuntumaid Baltikumi perekondi, Hermann Keyserling surigi Austrias, tema poeg Arnold, samuti filosoof, elab Viinis, kus olen temaga põgusa mõnusa tutvuse loonud. Temagi on korduvalt Eestit külastanud. Keyserlingid on niisiis üks loomulikke sildu Eesti ja Viini vahel.
Näidendi juurde käivas selgituses väidate, et “Vienna” on pühendatud valdavalt veneerilisele ainele. Kuivõrd romantiseeritud on see aines? Mis on reaalne ja mis igavikuline?
Sellessamas kavaraamatu tekstis ütlen ma, et näidendi nii-öelda kõrgem mõte võiks olla – paradiis. Paradiisis aga, nagu Vanast Testamendist teada, sugulist pattu ei tehta. Kui teed, siis on kohe läbi, aetakse paradiisist välja nagu Aadam ja Eeva.
Kes ei tahaks paradiisis olla, kui on teada, et sinna ehk ainult korra, mõni ehk kaks, elus saabki!? Aga muud tahaks ju kah, eks? Niisiis on tegu igivana probleemiga. Ma ei tea, kas see on romantiline, aga veidi müüdiline on ta küll. Kogu näidendi seltskonnast õhkub mingit vanatestamentlikku ja vist ka ebakodanlikku vaimu.
Kas Gertrud von Keyserling armastab Adolf Nietzschet? Või on seegi ainult mäng?
Ei, asi on tegelikult väga tõsine. Muidu ei kannaks Gertrud endaga revolvrit kaasas. Muidu ei ajaks need kaks omavahel kahekesi koos niipalju tühja juttu.
Näidend lõpeb – nagu pealkirigi viitab – lahkumisstseeniga. Kas Adolf Nietzsche tuleb kunagi Viini tagasi?
See on küsimus, mis mind ennastki huvitaks. Äkki suudab lavastus sellele vastuse anda?
