Jaanika Juhanson kõnnib vähetallatud radu

 (1)
Jaanika Juhanson kõnnib vähetallatud radu
Terje Lepp

Lavastaja Jaanika Juhansonil (29) valmib Vanas tehases ehk Kultuurikatlas selle koha päris esimene etendus “KrabattabarK”. Tema jõudmist teatrini ja äratundmisi sellel maastikul uudistas Tiiu Laks.

— Millal tekkis sinus arusaamine, et sa tahad elu teatriga siduda?

— See oli kunagi sügaval koolipõlves. Ilmselt mõtlesin ma siis “lavakale” ja näitlejaks saamisele. Aga kui mina lõpetasin keskkooli, ei olnud ei “lavakas” ega Viljandis näitleja eriala sisseastumiseksameid ja ma läksin hoopis Tartu ülikooli teatriteadust õppima. Tundus üsna hea variant olla natuke Tartus ja proovida hiljem uuesti. Aga juhtus nii, et mulle hakkas Tartus nii meeldima ja elu kiskus ikka sinnapoole, et minust oleks ilmselt saanud hoopis teatrikriitik, kui ma ei oleks sattunud Vanemuisesse pressiesindaja tööle. Kogu ülikooliajal oli mul tunne, et tegelikult oleks õige ikka lavastamine, mitte teatrist kirjutamine, aga samal ajal oli mul ka tunne, et olen veel liiga noor ja liiga laps, et ma peaks olema küp-sem, et üldse teistele midagi öelda. Ühel hetkel tundsin, et olen nüüd valmis. Teine asi – 13. lennu mõjutuste tõttu lapsepõlves olen ma alati tahtnud olla Komissarovi õpilane. Ja nii sain ma lavastajaks õppida ja Komissarovi õpilane olla.

— Aga millest ikkagi see teatriarmastus?

—  On olemas loogilised põhjused: näiteks reedeõhtuse teleteatri vaatamine, klassiga järjepidevalt teatris käimine ning vanemate töökohtades nääride-jõulude ajal mängitud nuku-etendused. Samas, paljud lapsed käivad teatris, aga neist kõigist ei saa näitlejaid ja lavastajaid. Võib-olla oli asi selles, et mind huvitasid väga erisugused asjad: ma käisin muusikakoolis, samas tahtsin saada ajakirjanikuks, lisaks pakkus huvi fotograafia. Teater ühendab minu jaoks neid kõiki, ma saan olla totaalne looja. Teater aitab mul elada mitut elu korraga – näitleja läheb oma rolli, lavastaja elab läbi kõik rollid. Ma tekitan tühja koha pealt uue maailma. Lavastajal on ainult inimesed, võib-olla ka ruum ja mõned tehnilised üksik-asjad. Neid kombineerides võib lavastaja kas või lühikeseks ajaks luua usutava maailma, mis on olemas vaid selles hetkes ja selles kohas. Ma lugesin raamatut “Kõiksuse lühiajalugu”. Seal on selline mõte, et me koosneme aatomitest ja kui meid jupphaaval lahti harutada, jääb meist alles hunnik tolmu. Aatomid ei tunne, ei näe, aga kokku saades tekib elu – see on ime. Lavastuse puhul on samamoodi. Ilmselt see mind teatri juures köitiski.

— Milline teater sulle pealtvaatajana meeldib?

— Ülikooli ajal – arvan, et siiamaani – oli mu konkurentsitu lemmik Mati Unt. Võib-olla on see nii tavaline, et Tartu tudeng ja Mati Undi Vanemuise lavastused, aga see ongi nii. Minu jaoks on olnud ühed olulisemad “Laulatus”, “Meister ja Margarita”, “Lõoke”, “Taevane ja maine armastus”. Nendes võib olla ka igavamaid ja paremaid hetki, aga mingil hetkel on see nii õige, õigem kui muu. Tallinnast on minu jaoks kõige rohkem tähendanud ehk Von Krahl ja Kanuti Gildi saal. Mulle meeldivad tükid, kus ei öelda asju lõpuni ära, kus mulle antakse vabadus nähtuga edasi mängida. Inimesed kardavad, kui kõik ei ole selge. Minu jaoks on huvitav, kui taipad, et miski võib olla nii, aga ka naa, ja aktsepteerida mõlemat poolt. Ma olen sõpradele ohjeldamatult jahvatanud, kuidas minu jaoks ei ole elus suuri tõdesid, vaid on väikesed tõed, mis on üksteisele risti vastupidised, ja ainult see, et nad on vastandlikud, tekitavad suure tõe. Üllatuslikult meeldib mulle ka raadioteater. Minu jaoks on kuuldemängud kuidagi kompaktsed, mulle hirmsasti meeldib.

— Sa õppisid Tartu ülikoolis teatriteadust. Kuidas teatriteadlase haridus su lavastajatööd mõjutab?

— Ma õppisin kirjandust sama palju kui teatriteadust. Mul on seega lihtne materjali leida. Kui ma Viljandisse sisse astusin, siis peetigi mind liiga kirjanduslikuks. Vabakuulajana butafoor-dekoreerija eriala õppides, avas see kool mulle visuaalse külje ja ma avastasin järsku, et ma oskan ka joonistada.

Loe veel

Ma mäletan jõulupidu, mis oli vahetult pärast seda, kui Vanemuisesse tööle läksin. Mu õpingukaaslased arutasid mingi lavastuse üksikasjade üle ja siis ma sain aru, et asjad on lihtsamad, et teater on väga palju materiaalsem, et ta on väga kombitav, nagu ka lavastaja elukutse. Seda võib võrrelda isegi (nüüd tuttavad naeraks) sõjaga. Lavastajana pead sa teadma, mida tahad, ja suutma seda inimestele adekvaatselt edasi anda ja neid tegutsema panna. See võib vormilt udu välja tulla, aga sa pead teadma, kuidas seda teha. Mingis mõttes on see kõik väga tõeline tegevus, aga samas on hea, et seda saab ka kuidagi tõlgendada. Ma sain aru, et mina isiklikult ei saa enam tõlgendada (ja ei taha ka), ma tahan just nimelt seda materiaalset osa.

— Milliseid teemasid sa oma lavastustes meelsamini käsitled?

— Need kipuvad olema inimese üksilduse ning olemise ja mitteolemise ümber. Näiteks ka selles lavastuses, mis ma praegu tehases teen (“KrabatabarK”). Üks asi on lugu, aga mina räägin hoopis ühe mehe sisemaastikust selle tehase taustal ja esitan küsimusi, millele ma ei vasta. Ma ei tahtnud võtta Krabati lugu ja panna see tänapäeva ümber, ma tahtsin näidata, mida mina selles näen. Mitte ainult hea ja kurja võitlust, mis lõppeb igavese õnnega, vaid seda, mis tuleb pärast vabadusse pääsemist. Ma ei taha anda vastuseid, vaid näidata, et asjad ei käi nii selgelt ja lihtsalt. Lihtne oleks võtta isemängiv näidend, korralikud näitlejad, panna kõik toimivasse õhustikku ja see läbi lavastada. (Mul ei ole üldse midagi sellise teatri vastu, sest aeg-ajalt meeldib mulle ka sellist teatrit vaadata. Lavastus ei ole tükitöö, igale tekstile ja eluhetkele peab vastama õige vorm.) Seekord ma lasin osatäitjatel Krabati raamatu läbi lugeda, et näidata neile, kuidas me EI tee.

— Enamasti ei oska keegi sellele vastata, aga kelleks sa väiksena saada tahtsid?

— (Tõstab näpu.) Hambaarstiks. Ma käisin vahel emaga kaasas tööl ETKVL-is, kus oli hambaarstikabinet, ja mul ilmselt ei olnud seal muud teha, kui selles kabinetis jõlkuda. Praegu mõt-len ma õudusega, kuidas väike blond pliks võis istuda terve hommikupooliku hambaarstitooli vastas ja lihtsalt vaadata inimestele suhu. Legend räägib, et ühel eriti verisel päeval, kui oli palju väljatõmbamisi jms, olevat ma õhtul täiesti süütult küsinud: kas rohkem polegi või?

Jaanika Juhanson

••  Sündinud 15. juunil 1977

•• Õpib Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala lavastaja suuna viimasel kursusel.

••Varem on õppinud Tartu ülikoolis teatriteadust.

•• On Assauwe teatri ja Teatrilabori kunstiline juht

•• Lavastusi:

“KrabatabarK” Teatrilaboris

“Tristan ja Isolde” Assauwe teatris

“Hilda Nukitsamees” Assauwe teatris

“Laste Maailm” raadioteatris

“End-Sa-Pese” Ugala teatris

“Igavesti… igaveseks” Assauwe teatris

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare