Jaanika Merilo sahtlist väljatulemise lugu
— Millises tunde- või vaimuseisundis sellised tekstid sünnivad?
— Tunded on erinevad, nagu erinevad ka meeleolud, elustaadiumid ja kontekst. Selleks et üldse midagi kirjutada, on vaja mingit tavaelu liialdatud seisundit. Peab olema kas liiga halb või liiga hea, midagi peab olema üle või midagi puudu. Kierkegaard ütleb, et looming sünnib valust, ja eks ta paraku enamasti nii sünnibki. Mida vanemaks saad, seda rohkem kipuvad liigutama pigem negatiivsed asjad. Positiivsetel tõuseb üllatuslävi aina kõrgemale.
— Millistes oludes kirjutada eelistate?
— Tekib kas mingi emotsioon või mõttekatke, mis jääb kummitama ja vajab kanaliseerimist, aga millal see tuleb, on küll täiesti juhuslik. Mingit kuu- või küünlavalguse vajadust ei ole. Viimased luuletused tulid Tallinna-Tartu maanteel sõites. Kirjutan sageli, märkmikud, tsŠekid ja salvrätiotsad on enamasti midagi täis kirjutatud. Mingi rida tekib, jääb kummitama ja saab tasapisi järgmise juurde.
— Mõned tekstid on juba 1999. aastast...
— Jah, see on selline sahtlist väljatulemise kogu. Tundsin, et olen selle võlgu loomingule endale. Tahtsin sahtli tühjaks saada, nüüd võib vaadata, kuidas praegune areng edasi läheb.
— Kui tiheda rehaga neid tekste sõelusite?
— Sahtlisse jäi üsna palju, sõelutud sai hoolikalt. Ave Alavainu aitas, aitäh talle selle eest. Paljude tekstidega on mul endal distants tekkinud. Kui peaks hakkama neid meeleolusid ja olukordi meenutama, siis see ei õnnestuks. Järgmisel kevadel tahaksin tegelikult uue kogu välja anda, tahaks loota, et on rohkem, paremini ja uut öelda.
— Teie tekstid on väga naiselikud, Andra Teede jõudis oma arvustuses teid juba meie suurte poetessidega võrrelda...
— Ma loen hästi palju luulet, põhiliselt küll eesti oma. Kindlasti – keda ei oleks mõjutanud Kareva või Alavainu. Kui samastuma peaks, siis kindlasti pigem naisluulega. Kuigi mulle endale sügavalt sümpatiseerib ka see, mida näiteks Indrek Hirv teeb, see, kuidas lihtsate riimidega luuakse kunsti.
Mulle meeldib naiselikkus. Ma arvan, et nõrkus ei ole nõrkus, kui seda läbi elades suudetakse analüüsida ja järeldusi teha. Teatud nõrkuse lubamine ja sisevaatlus ongi pigem naiste valdkond. Meestel on võib-olla rohkem välisvaatlust.
— Ma lugesin teie raamatut samal ajal ühe meesautori luulekoguga. Need on väga erinevad raamatud. Mõtlesin just, et naiseliku ja meheliku luule erinevus seisneb selles, et teie kirjutate minavormis oma tunnetest, ent suunate tekstid siiski väljapoole, Teisele. See meesluuletaja kirjutab samuti minavormis, aga välismaailmast, mida ta kirjeldab sügavalt sissepoole pööratud pilguga...
— Ma saan sellest väitest aru küll. Aga ma ise väga ei tunne, et ma oma mõtteviisilt nii läbi ja lõpuni naiselik oleks. Ise pean end väga pragmaatiliseks ja analüütiliseks. Kuigi muidugi on suur kompliment, kui Teede mind Underi või Karevaga võrdleb.
— Raamat on jaotatud kaheks osaks, vabavärssideks ja rütmilis-riimilisteks tekstideks. Kumma poole vaekauss praegu kaldub?
— Eneseleidmine alles käib, aga kaldub vist riimi kasuks. Tahaks loota, et riimis ei ole veel kõik ära avastatud, et on veel pilte, mida luua, sümboleid, mida kasutada. Vabavärss eeldab kas äärmist lihtsust või keerulisust. Ja ma ei tahaks veel väga keeruliseks minna.
— Kuidas need luuletused ja Herkki-Erich Merila fotod omavahel kohtusid?
— Herkkiga tunneme teineteist pikalt, nii kümme aastat. Ükskord vahetasime mõtteid, kas fotot annaks äkki piltidega ühendada. Kõigepealt sündis “rütmist väljas” kontseptsioon – esmalt oli see seotud luulekogu liigendusega, siis südamelöökidega, lõpuks fotodega.
— Argipäeviti tegelete poeedile ebatüüpiliste asjadega...
— Jah, töötan riskikapitali valdkonnas, nii et päevad on investeeringutega ühes või teises vormis täidetud. Vabal ajal loen ohtralt ja hea meelega. Õpin pisteliselt teoloogiat, nii palju kui töö kõrvalt jõuan. Tükk aega on mu huvi ja nõrkus olnud religioonipsühholoogia – see, miks ja millesse inimesed usuvad, kuidas usu abil manipuleeritakse... Lisaks huvitab Venemaa ja Vene majandus ning poliitika. Huvid on killustunud, nagu ma mingis mõttes isegi.
— Kas fakt, et luulekogu ilmumisega ei kaasnenud mingitki promo, võib olla seotud sellega, et investorite liidu juhil ei kõlba hästi luuletusi avaldada?
— Ma olen ka ise käinud läbi sisemisi dilemmasid, mõeldes, mida sobib teha ja kus see piir läheb. Aga arvan, et sobib, ja on tore, kui inimesed on triibulised. Kes mängib golfi, kes loeb filosoofiat, kes luuletab. Promo puudumine on pigem sellest, et see oli sahtlist-välja-luulekogu. Tahaks uskuda, et järgmine kord tuleb paremini, vanemini, terviklikumalt. Tänu sellele polegi vajadust ega tahtmist midagi promoda.
— Luuletajad mõtlevad vast elu mõtte üle sagedamini kui teised. Millesse te ise usute?
— Tsiteerides üht Eesti vana kooli luuletajat – Doris Kareva on oma sisevaatluses selleni arenenud, et elu mõte seletatakse igas luuletuses lahti. Mina ei ole sinna jõudnud.
