Vilep pole lastekirjanduses enam uustulnuk. 2002. aastal ilmunud luulekogu “Tere!”, järgneval aastal avaldatud jutt “Kapiukse kollid” ja luulekogu “Minu laul” näitasid, et tegemist pole vaid korraks lastekirjandusse põiganud katsetajaga. Eelmisel aastal jõudsid talt lugejateni koguni kolm raamatut.

Tore on nautida autori maailmanägemise viisi, kuna kirjeldatu on helge ja optimistlik, keerulisemateski olukordades turvaline ja soe. Varasemast tuttavat südamlikkust ja soojust kumab siingi igast värsist.

“Tahaksin olla” erineb eelnevatest Vilepi luulekogudest mitmekesisuse poolest. Kuigi luulekogu teemad võib, nagu eelmistegi teoste puhul, jagada kahte suurde gruppi – fantaasialuuletused ja igapäevaelukirjeldused, on teemadering grupisiseselt avaram ja kaugemale ulatuvam. Päris uute lõbusate teemade kõrval (“Kui ma õpin”, “Restoran”) on ka igivanade, pisut kulunud teemade uusi versioone (“Loomaaed”, “Emmele”). Suurenenud on ka lüüriliste luuletuste osa, eriti meeldejääv on kogu nimiluuletus. Sõnamängulist ja värvikamat poolust esindavad fantaasiarikkad loomaluuletused. Varasemast huvitavamaid nüansse pakub ka autori rütmi- ja riimivalik.

Vilep on eesti lastekirjanduses üks väheseid, kes adresseerib oma loomingu 4-8-aastastele lastele. Nagu varasemadki teosed, on ka “Tahaksin olla” trükitähtedega, mida algajal lugejal on hea sõnadeks veerida.