Jaanus Piirsalu – eesti ajakirjanduse Mozart

Pöö­ra­ne, loo­min­gu­li­ne, temperamentne ja us­ku­ma­tult eru­dee­ri­tud loom on see Jaanus Piirsalu. Ees­ti aja­kir­jan­du­se Mozart, ise­loo­mus­tab Jaa­nu­se eks­kol­leeg He­len Eel­rand (Jaa­nu­se „p­ro­jek­t” ja vaim­ne tütar) oma ku­na­gist üle­must.

As­ja­lik na­gu jõulueel­ne pä­ka­pikk. Toi­me­tab pi­si­ta­sa ja ta­sa­hil­ju ja äk­ki on kin­gi­tus – ja veel MIL­LI­NE lu­gu! – kor­ra­ga lu­ge­ja lu­ge­mis­laual, li­sab vurt­su Rein Sikk.

Või siis see ma­ru­li­ne kiir­ki­ri ka­he nä­pu­ga, pas­ta­ka loo­pi­mi­ne/Ïong­lee­ri­mi­ne, mo­kaot­sast to­ri­se­mi­ne, koo­so­le­ku­tel kär­si­tu põlvenõksu­ta­mi­ne ja eba­ta­va­lis­tes koh­ta­des is­tu­mi­ne (näit ka­pi peal), teis­te ju­tu­le kraak­sa­tu­se­na va­he­le hõika­mi­ne, möö­da­min­nes teh­tud komp­li­men­did ja „tšil­l” olek – is­tun tu­gi­too­li ja kui uni tu­leb pea­le, siis tu­kas­tan.

Just sel­li­ne on mi­nu ar­mas kol­leeg Jaa­nus Piir­sa­lu, ke­da tun­nen ju­ba 1991. aas­tast. Mees na­gu or­kes­ter. Mees, ke­da ma kor­da­gi mõtle­ma­ta ni­me­tan hoo­bilt Ees­ti pa­ri­maks aja­kir­ja­ni­kuks ja oma pa­ri­maks sõbraks. Ja mui­du­gi häs­ti suu­re süda­me­ga ini­me­seks.

Eel­mi­sel su­vel koh­tus Jaa­nu­se­ga Mosk­vas üks Lee­du aja­kir­ja­nik. Pä­rast põgu­sat koh­tu­mist koh­vi­kus rää­kis lee­du­la­ne ter­ve õhtu, KUI sümpaat­ne ini­me­ne on Jaa­nus. Mis seal sa­la­ta – Jaa­nu­se va­he­tu olek ära­tab ko­he poo­le­hoi­du. Kui­das mui­du saab ta näi­teks Ve­ne­maal ju­tu­le kõigi nen­de täht­sa­te sel­li­de­ga, rää­ki­ma­ta liht­sa­test ini­mes­test. Jaa­nus, mit­te et see te­ma eesmärk oleks, ko­he os­kab ini­me­si end ar­mas­ta­ma pan­na.

Üli­koo­li ajal treis Jaa­nus süda­me­ra­hu­ga uu­dis­tea­gen­tuu­ri­le BNS li­bauu­di­seid (mui­du­gi pol­nud kõik te­ma teh­tud uu­di­sed li­bauu­di­sed) ja võttis sel­le eest pal­ka vas­tu. Tol ajal Hom­mi­ku­leh­te uu­di­seid va­li­nud toi­me­ta­ja Ene Poll ei mä­le­ta küll nen­de si­su, kuid hir­mus nal­ja­kad olid need te­ma mä­lu jär­gi küll. BNS sai­gi Jaa­nu­se esi­me­seks pä­ris töö­ko­haks. Tei­ne, see tõeli­ne, oli ja on Ees­ti Päe­va­leht.

Kar­mi­del 1990-nda­tel te­gut­ses sel­li­ne nal­ja­kas par­tei na­gu Ku­ning­riik­la­sed här­ra Kal­le Kul­bo­ki­ga ee­sot­sas. Ku­na BNS paik­nes lin­na­vo­li­ko­gu ma­jas Va­na-Vi­ru uu­lit­sal, siis käi­sid seal iga­su­gu­sed po­lii­ti­li­sed „e­lu­ka­d”. Jaa­nu­se tol­la­ne kol­leeg BNS-is ja prae­gu­ne kol­leeg Ees­ti Päe­va­le­hes Aa­re Rei­vart kuu­lis üks­kord pea­maj­ja juh­tu­des, et Ku­ning­riik­la­sed olid mee­li­ta­nud BNS-i rah­vast oma ri­da­des­se as­tu­ma ja lu­ba­nud all söök­las kor­ra­li­kult väl­ja te­ha. Pool BNS-i oli koh­vi­kus­se tor­ma­nud ja ku­ning­riik­las­teks saa­nud. „Miks ma küll ar­van, et Jaa­nus võis nen­de seas ol­la...” jä­tab Rei­vart mõtte õhku rip­pu­ma.

Jaa­nus võib va­hel oma põhja­lik­ku­se­ga hul­luks aja­da. Järg­mi­sel het­kel on ta hoo­pis to­hu­tult püsi­ma­tu. Kord läks nüüdne Lää­ne Elu toi­me­ta­ja Ivar Soo­pan Jaa­nu­se­ga ka­la­le. Jaa­nus suu­tis ehk mi­nu­ti ühel ko­hal püsi­da, siis tõmbas õngenöö­ri veest väl­ja ja tea­tas: „Ot­si­me uue ko­ha, siin ei näk­ka.”

Kui Ivar ja Jaa­nus tei­sel kor­ral uues­ti ka­la­le läk­sid, ol­les ot­sa­pi­di ju­ba Võru­maa­le jõud­nud, võtsid nad Jaa­nu­se ko­dust võetud õnged pa­ki­ruu­mist väl­ja ja hak­ka­sid söö­ta ot­sa pa­ne­ma. Siis mär­ka­sid, et rit­va­del puu­dus õngenöör. Nii et Jaa­nus võib ka ha­ja­meel­ne ol­la.

Kui ka­lalk­äi­mi­sest veel rää­ki­da, siis võib-ol­la see ka­la kät­te­saa­mi­ne po­le­gi te­ma jaoks kõige olu­li­sem. Pal­ju täht­sam on prot­sess ise. Kord käi­si­me ka­hek­sa­se sõpra­de selts­kon­na­ga Soo­mes Hi­mo­sel va­ba­rii­gi aas­tap­äe­va tä­his­ta­mas. Mõnus mök­ki ää­ris­ta­tu­na suur­test lu­me­han­ge­dest, järv, mil­lel peal paks jää. Ot­se loo­mu­li­kult oli ole­mas ka ka­lapüügi­va­rus­tus. Jaa­nus asus kan­gi­ga jääs­se au­ku raiu­ma. Kang len­das pi­si­ke­sest au­gust sis­se. Jaa­nus ar­vas, et po­le lu­gu, ja tõi mök­ki juu­rest järg­mi­se kan­gi. Au­ku len­das see­gi. Siis läks Jaa­nus paa­ri­sa­ja meet­ri kau­gu­sel ole­va­te ka­la­mees­te juur­de ja küsis neilt lae­nuks kan­gi. Need ei and­nud. Pak­ku­sid hoo­pis ka­la.

Kui Jaa­nus veel Ees­ti Päe­va­le­he Tal­lin­na toi­me­tu­ses töö­tas (prae­gu on ta suur­lin­na ini­me­ne ehk EPL-i kor­res­pon­dent Mosk­vas), oli tal tee­ma­de et­te­kand­mi­se koo­so­le­kul ala­ti pliiats kaa­sas. Sel ajal, kui tei­sed rää­ki­sid, loo­pis te­ma pliiat­sit õhku ja püüdis kin­ni. Kui ta vest­lus­se sek­kus, kuk­kus pliiats va­hel ma­ha. Ena­mas­ti laua al­la või sel­ja ta­ha. Jaa­nus oli sun­ni­tud püsti tõus­ma või nel­jakä­pu­ki­le las­ku­ma. Siis kos­tsid te­ma rep­lii­gid laua alt või kus­kilt taa­malt. Koo­so­le­ku­lis­tel pol­nud võima­lik ru­tii­nist mit­te väl­ja tul­la.

Ta väsib

Sa­ma osav kui pliiat­si­te kä­sit­se­mi­ses on Jaa­nus idee­de­ga. Neid ja­gub tal lõpu­tult (pliiat­seid ilm­selt ka). Hõlp­sas­ti võib jää­da mul­je, et Jaa­nus on am­men­da­ma­tu. Aga see on va­le.

Üks­va­he oli ta en­da­le võtnud lii­ga pal­ju ko­hus­tu­si. Tol ajal muu­tu­sid Jaa­nu­se sil­mad vä­si­nuks. Ta te­gi ka pliiat­si põrga­ta­mi­ses pau­si ja loo­bus uu­dis­te­ju­hi ame­ti­ko­hast. No ei taht­nud või ei suut­nud ta enam ol­la see moo­tor, kes pi­de­valt kõiki tei­si süti­tas ja in­nus­tas.

Aga te ei ku­ju­ta et­te­gi, kui­das ta kõiki oma al­lu­vaid uu­dis­te­toi­me­tu­ses in­nus­tas ja po­pu­tas. Hel­li­tas. Kui sul pol­nud hom­mi­kul väl­ja käia ühte­gi ideed, siis võisid sa kin­del ol­la, et Jaa­nu­sel on neid must­mil­jon. Ning kõigist neist sai lu­gu. See in­fo, mi­da Jaa­nus oli ja on, on to­hu­tu.

„See, kui­das Jaa­nus oma tööst hoo­lib, ja veel enam see, kui sii­ralt Jaa­nus oma kol­lee­gi­dest ja üle­mu­se­na al­lu­va­test hoo­lib, on mi­da­gi era­kord­set. Kui kee­gi te­gi Jaa­nu­se uu­dis­te­re­por­te­ri­te­le et­te­hei­teid, siis viis Jaa­nus sel­le ini­me­se n-ö nur­ga ta­ha ja tões­tas pi­sar­sil­mil, et kui mi­da­gi jä­tab uu­dis­teo­sa­kon­na töös soo­vi­da, siis on süüdi te­ma ja mit­te ku­na­gi mit­te min­gil ju­hul ei ole kel­lel­gi õigust min­na uu­dis­te­re­por­te­ri­te „kal­la­le”,” mee­nu­tab Päe­va­le­he pea­toi­me­ta­ja Lea La­rin.

Täp­selt sa­ma suu­re süda­me­ga suh­tus ja suh­tub Jaa­nus kol­lee­gi­de erae­lu­lis­tes­se mu­re­des­se – kui oli va­ja, kor­ral­das gri­pi­vas­ta­se vakt­si­nee­ri­mi­se või tõi töö­le kaa­sa mis­kit maits­vat, kui oli va­ja, kor­ral­das sa­la­ja­se kor­jan­du­se. Kuid pal­ju täht­sam on see, mil­li­ne süda­mest tu­lev tä­he­le­pa­nu saab Jaa­nu­selt osaks ini­me­se­le, ke­da on ta­ba­nud mõni kaht­lus või mu­re. Sa­ma­moo­di suh­tus Jaa­nus le­he­veer­gu­de­le sat­tu­nud ini­mes­te mu­re­des­se ja püüdis neid­ki jõudumöö­da hil­jem mee­les pi­da­da ja ai­da­ta.

Tä­he­le­pa­ne­li­ku me­he ja vai­mu­ka sõna­sead­ja­na peab Jaa­nus kol­lee­ge te­ra­selt sil­mas ja ülla­tab tih­ti­pea­le soo­jalt sa­tii­ri­lis­te tä­he­le­pa­nua­val­dus­te­ga, näi­teks trii­bu­li­ses kostüümis töö­le il­mu­ja­le võis hõlp­sas­ti osaks saa­da he­ri­la­se­mam­mi tii­tel.

Kuid Jaa­nu­se pea­le on võima­tu sol­vu­da. Ise­gi siis, kui sa Jaa­nu­se mei­li­le paa­ri mi­nu­ti­ga vas­ta­ta ei jõua ja avastad, et Jaa­nus sei­sab ju­ba su töö­laua ees ja nõuab kan­na­ta­ma­tult pas­ta­kat loo­pi­des vas­tust, sind sa­mal ajal mõne „arm­sa” tiit­li­ga eh­ti­des.

Ent siis, kui Jaa­nus ühel het­kel vä­sis, muu­tus ka suur koo­so­le­ku­laud kui­da­gi tui­maks ja iga­vaks. Õn­neks pa­ran­das Jaa­nus rik­ke kii­res­ti – nüüd töö­tab põrgu­ti taas lait­ma­tult. Ja nii lait­ma­tult, et pea­le su­pe­rar­tik­li­te il­mus Jaa­nu­sel ka raa­mat.

Nii pi­du­des­se kui ka töös­se suh­tu­mist saab Jaa­nu­se pu­hul ise­loo­mus­ta­da ühte­moo­di: kui ju­ba mi­da­gi et­te võtta, siis põhja­li­kult. „E­ga ra­ha po­le maa pealt ot­sa saa­nud – ja mi­na olen sel­le elav näi­de!” väi­dab Jaa­nus, soo­vi­ga kel­le­le­gi väl­ja te­ha.

Ku­na­gi tek­kis Jaa­nu­sel ja te­ma ühel lä­he­da­se­mal sõbral Pee­ter-Ee­rik Ot­sal idee min­na Ees­ti bo­bi­koon­di­se­ga olümpia­le. Jaa­nus ja Ee­rik käi­sid ise­gi Lä­tis bo­bi­ra­da proo­vi­mas, aga siis ka­du­sid min­gid võima­li­kud toe­ta­jad, kes olid sa­mu­ti kus­kil peo­mee­leo­lus kõvas­ti roh­kem lu­ba­nud, kui päe­va­val­gel unis­ta­da os­ka­sid.

Jaa­nust päe­va­val­gus ära ei eh­ma­ta. „Kui ena­mik ini­me­si jõuab ar­gip­äe­vas mõel­da ai­nult min­gi nee­tud töö-ko­du-ra­ha-as­ja­de ta­san­di­ni, siis Jaa­nus suu­dab sel­lest eda­si min­na. Või siis teist pi­di – äk­ki ei suu­da­gi nä­ha se­da tüütut, väi­ke­ko­dan­lik­ku ja jõmlik­ku ta­san­dit, vaid kõik on tal­le üks suur seik­lus,” ot­sib Ee­rik Jaa­nu­se ise­loo­mus­ta­mi­seks sõnu.

Et Jaa­nus on kan­ge rei­si­mees, sel­lest saa­vad aru kõik, kes te­ma ar­tik­leid ja blo­gi on lu­ge­nud. Üks­kord, pä­rast Aaf­ri­kas käi­mist, kui Jaa­nus ju­ba Ve­ne­maal elas, tu­li tal idee toe­ta­da Etioo­pia väi­ke­se küla­ke­se La­li­be­la pois­te vu­tik­lu­bi. Jaa­nus poe­tas mõtte­ke­se oma blo­gis­se ja sai sõpra­delt po­si­tiiv­se vas­tu­ka­ja. Aja­si­me Jaa­nu­se pal­vel Ees­ti poolt kol­leeg Ar­tur Ju­ri­ni ja Hol­ger Roo­ne­maa­ga väl­ja 14 paa­ri put­sa­sid ja sok­ke, mil­le saat­si­me siit Ees­tist ka Aaf­ri­ka poo­le tee­le. Ko­ha­le need igal ju­hul jõud­sid. Aga na­gu aaf­rik­las­te­ga ik­ka, ei läi­nud kaua ae­ga, kui Jaa­nu­se­le saa­de­ti uus pal­ve: maks­ku ta kin­ni ühe võist­lu­se re­gist­ree­ri­mis­ra­ha, meie vää­rin­gus 4200 kroo­ni. Se­da Jaa­nus enam ei tei­nud.

Jaa­nu­se­le meel­dib ini­me­si ülla­ta­da. See ei pea tä­hen­da­ma ala­ti mi­da­gi üli­kal­list. Pi­gem se­da, et kui õhtul kus­kil selts­kon­nas ker­kib min­gi idee üles, siis he­lis­tab Jaa­nus kind­las­ti järg­mi­sel päe­val, ol­les min­gi­te as­ja­pul­ka­de­ga koh­tu­mi­se ju­ba kok­ku lep­pi­nud. „Tao­li­ne teovõime on ise­gi suu­rem ülla­tus kui min­gi ese, kal­lis tee­nus vms. Meil jäid vehk­le­mis­tun­nid poo­le­li liht­salt seepä­rast, et mi­na ei taht­nud. Aga ta ajas need võima­lu­sed väl­ja,” rää­gib Pee­ter-Ee­rik Ots.

Ta aitab

Kel on abi va­ja, võib ala­ti Jaa­nu­se pea­le loo­ta. Kui ta ise ai­da­ta ei saa, siis ta vä­he­malt ot­sib abi. Mit­te ai­nult moe pä­rast – ta te­ge­leb­ki or­ga­ni­see­ri­mi­se­ga ning uu­rib ja küsib.

Kõik Jaa­nu­se­ga lä­he­malt kok­ku puu­tu­nud ini­me­sed võivad ilm­selt kin­ni­ta­da, et ta suu­dab ol­la us­ku­ma­tult tüütu. Näi­teks po­le tal­le min­gi prob­leem tun­de ja tun­de kus­kil saa­rel rän­na­tes või öi­ses met­sas ko­la­des nuia­ta stii­lis: läh­me nüüd ju­ba sin­na Tar­tus­se (Hel­sin­gis­se, Pii­te­ris­se või Meh­hi­kos­se). Kui­gi ta saab VÄGA häs­ti aru, et sin­na ei jõua ühe­gi tri­ki­ga ka kõige pa­re­ma taht­mi­se juu­res en­ne pa­gan teab mi­tut tun­di, viit­sib te­ma ku­lu­ta­da ka­hek­sa tun­di, et iga mi­nu­ti ta­gant se­le­ta­da: „Läh­me nüüd Tar­tus­se! Tüübid ju­ba oo­ta­vad! Min­gi laud on kin­ni pan­dud! Ho­tel­li­tu­ba on ole­mas!”

Jaa­nus ei le­pi pal­ju­des olu­kor­da­des reaal­se­te olu­de­ga. Ta ko­he ei ole nõus, et as­jad toi­mu­vad muu­del põhjus­tel kui see, et te­ma ta­hab, et nii oleks!

Mui­de, Jaa­nus võiks va­balt kaa­sa lüüa ka ve­ne est­raa­di­kon­kur­sil. Näi­teks le­gen­daar­set „Mus­ketä­ri­de lau­lu” lau­lab Jaa­nus pa­re­mi­ni kui Bo­jars­ki. Eri­li­seks hi­tiks ku­ju­neb see siis, kui Jaa­nus se­da laua peal esi­tab. Mi­nu pul­mas te­gi ta se­da kon­ja­ki-klaa­si­de va­hel seis­tes ja ot­se loo­mu­li­kult tu­li abie­lu­paa­ril seejä­rel õhtu tä­he rol­li te­ma­ga ja­ga­da.

Lä­heb lii­ga ma­gu­saks? No­jah, Jaa­nus võib mui­du­gi ol­la ka vä­ga pa­ha ini­me­ne. Aga nii ise­loo­mus­tak­sid Jaa­nust vaid need, kel­le­le ta aja­kir­ja­ni­ku­na var­ba pea­le on as­tu­nud. Ja ma võin kin­ni­ta­da, et neid on.

Näi­teks And­rus An­sip ei rää­ki­nud Jaa­nu­se­ga omal ajal mi­tu aas­tat, sest An­si­pi­le ei meel­di­nud Jaa­nu­se ar­tik­lid aja koh­ta, mil ta oli Tar­tu Kom­merts­pan­ga pank­ro­ti­hal­dur. Aga et kee­gi Jaa­nust ei sal­liks, vaat se­da po­le ma küll kuul­nud. Kui suht­le­te te­ma­ga, siis saa­te ise aru, mi­da ma mõtlen.

On veel üks asi, mil­le­ga Jaa­nus on süda­mest te­ge­le­nud ja mil­le koh­ta ena­mi­kul ini­mes­tel po­le ai­mu­gi, kuid mis on pal­ju­del väi­kes­tel ini­mes­tel sil­mad sä­ra­ma pan­nud. Aga sel­lest ei lu­ba Jaa­nus rää­ki­da, sest siis po­leks nen­del te­gu­del enam sel­list väär­tust. Ar­va­ke ise, mis see on.

Jaa­nus kir­ju­tas äs­ja raa­ma­tu. Aga raa­ma­tu võiks kir­ju­ta­da ka te­mast. Pea­le raa­ma­tu oleks ma­ter­ja­li te­ha te­mast ka film, oo­pe­ri­fes­ti­val, tant­su­peot­ra­dit­sioon, au­to­mark, sõimusõna, vii­na­te­has, tu­ris­miob­jekt või rah­vus­tont.

Kal­lis sõber Jaa­nus, mil­le­ga sa meid järg­mi­se­na ülla­tad?

P. S. Kes ei tea, siis Jaa­nu­se hüüdni­mi on Kurd.

Lood Piirsalust

Lugu nr 1

•• Pärast üht eriti pikale veninud nädalavahetust ilmus Jaanus esmaspäeval tööle samas ülikonnas, millega oli käinud reedehommikusel koosolekulgi, jagas hullumeelse loomingulise, täpsuse ja teravusega laiali reporterite ülesanded, esindas toimetust väärikalt toimetuse juhatajate koosolekul, tuli siis minu juurde ja ütles silma tehes: „Lähme lõunale!”

•• Ma väitsin: „Jaanusekene, ise andsid mulle sellised töised üles-anded, et ma ei saa ju praegu.”

Tema vastu: „Unusta ära! Ega töö pole elus kõige tähtsam!”

Käisime (üsna pikal) „lõunal” ära, õhtupoolikuks oli töö tehtud nii mul, Jaanusel kui ka kogu toimetusel.

•• Ükskord nägi Jaanus säärasel lõunal, kus meid oli rohkem, tol hetkel linnapea staatuses Tõnis Paltsu restorani aknast möödumas ja helistas talle spontaanselt: „Tule kah sööma!” Palts tuligi. Olime tellinud vaagnatäie suupisteid kamba peale ja Jaanus lubas Paltsule suuremeelselt, et too võib meie toidujäätmed ära süüa. Kätega seejuures. Eks Palts natuke näkitses ka minu mäletamist mööda. ·ampanjat voolas ojadena. Aga õhtuks sai töö ikka tehtud.

Lugu nr 2

•• Aasta 1994. Toimetaja Piirsalu on õhtul BNS-is valves, kui helistab keemikust ärimees Marek Strandberg, et selgitada ühe Eesti Kütuse tegevust puudutanud BNS-i uudise tausta. Strandberg muudkui räägib, Jaanus tahab midagi vahele öelda, aga ei saa, sest Strandberg tõestab midagi emotsionaalselt ja veenvalt.

••  Jaanus paneb paari kolleegi lõbustamiseks telefoni valjuhääldi peale, tõstab jalad lauale... kõik kuulavad. Strandberg räägib.

••  Äkki tõuseb Piirsalu püsti, Strandberg räägib, Piirsalu läheb BNS-i kontorist välja (BNS asus tookord Rävala puiesteel teaduste akadeemia raamatukogu 5. korrusel), sõidab liftiga esimesele korrusele kohvikusse, ostab paar saiakest ja kokakoola, sõidab liftiga üles ja istub oma töölaua taha.

Kolleegid on naerust kõveras, sest kogu selle aja on Strandberg telefoni rääkinud.

Lugu nr 3

•• Aasta 2008, aprill. Thbilisi. Piirsalu läheb Gruusiasse Ainar Ruussaarele ehk sõprade seltsis Ruule külla. Koos kolme tütarlapsega. Helistab kohale jõudes tellib Ruu kohale. On jube tige, et on koos neidistega tunde välikohvikuid otsinud, aga selles linnas neid polevatki. Tegelikult on Thbilisis palju imetoredaid välikohvikuid, Piirsalu ja neidised lihtsalt läksid  vales suunas.

•• „Leppisime kokku, et ostame supermarketist toidu ja veini kaasa ja läheme minu juurde koju tšillima. Ostsime kamba peale suure kotitäie Gruusia mõistes kalleid näkse ja veini, võtsime takso ja litsusime ennast kambakesi peale. Minu juurde jõudes avastasime, et kotti toidumoonaga pole. Piirsalu oli selle taksosse unustanud ja ilmselt sai taksojuht kas kõva peo või nädal otsa peret toita-joota. Hiljem kirjutas Piirsalu oma blogis, et Ruu elab Thbilisis koos naise, lapse ja poltergeistiga,” meenutab Ruu.