Kui esimene raamat EKP Keskkomiteest näitas, et EKP Keskkomiteel ei olnud ega saanudki olla mingit iseseisvust Moskvast, siis sarja teine raamat näitab, et samasugune Moskva käepikendus, ainult et Tallinna kaudu, olid ka partei kohalikud komiteed. Võib küll ilusti väita, et kohalikud kommunistid ajasid eelkõige Eesti asja, aga raamatus toodud faktid näitavad paraku muud. Kuigi ka ei välista, et Eesti asja üldse ei aetud, aga vaevalt, et toimus see “eelkõige”.

Või nagu kirjutab sissejuhatuses raamatu koostaja Enn Tarvel: “Kohalikud komiteed olid igaühele lähemal, pääsesid otseselt rusuma. Need olid linna-, maakonna- ja rajoonikomiteede funktsionäärid, kes sõitsid ringi, õpetasid, kamandasid, ähvardasid (---). Hilisematel aastakümnetel hakkasid mõned taolistest funktsionääridest ilmselt siiralt uskuma, et nemad ongi otsustajad, elu juhtijad, Eesti tööstuse või põllumajanduse loovad arendajad või koguni nö Eesti asja ajajad.”

Eraldi annab raamat ülevaate kohalikest EKP komiteedest II maailmasõja eel ja ajal, aastatel 1944–1960 ning 1960–1980-ndatel aastatel. Põhjalikult on ära seletatud, mida kujutas endast nomenklatuur, kes sinna kuulusid, mida kujutasid endast parteikonverentsid ja kuidas toimus “töö kaadritega”.

Näiteks on võimalik tuvastada, et praegune peaminister Andrus Ansip, kes 1980-ndate lõpus juhtis EKP Tartu rajoonikomitee organiseerimisosakonda, kuulus ametikoha järgi EKP põhinomenklatuuri.

Eraldi on välja toodud nimekirjad Tallinna kõrgematest parteifunktsionääridest, EKP linna- ja rajoonikomiteede esimestest sekretäridest. Nimekirjadest leiab hulgaliselt tuttavaid nimesid ka praegustest poliitika- ja ärikroonikatest. Pikka iga võib näiteks soovida endistele esimestele sekretäridele, nüüdsetele ärimeestele Tõnu Laagile, Enn-Arno Sillarile, Prits Liblikule ja Roman SŠeremetale ning lokaalpoliitikutele Arder Välile ja Jaan Moksile.