JAANUS VAIKSOO: Tundmatu Vilde ja tuntud Vilde
Ajalugu pole kohelnud Eduard Vildet loomulikult ja õiglaselt. Paljude teiste eesti kirjanikega võrreldes ei saaks Vilde kurta, et temast pole viimasel poolsajandil räägitud. Vastupidi. Vildest on kirjutatud isegi ülevoolavalt palju ja just see ongi teinud 1933. aastal surnud kirjanikule karuteene. Pisut liialdades võib öelda, et lähiminevikus oli aegu, kui eesti kirjanduslugu tunduski koosnevat vaid Vilde loomingust. Valitsevale nõukogude ideoloogiale oli Vilde mahukas ühiskonnakriitiline looming sobiv ja ohutu. Nii tehti temast pärast Teist maailmasõda Eestis valitsenud okupatsiooniperioodil kultuskirjanik.
Kirjandusõpikutesse kinnistati kaanon Vildest kui eesti kirjanduse kõige tähtsamast kriitilisest realistist. Elurõõmsa ja voolava jutustamisandega kirjaniku suhtes oli säärane surmtõsine ning kivinenud loomingukäsitus ilmselgelt ülekohtune.
Pole siis ime, et 1980. aastate lõpul, taasiseseisvuse koidikul, Eduard Vilde ühtäkki unustati. Eesti kirjandus vabanes Vilde painest. Ent küllap oli see vahepealne hingetõmbeaeg kasulik nii Vilde loomingule kui ka selle sundtarbimisest üledoosi saanud lugejatele.
Läbi aegade on aga Vilde elulugu ilmestanud ilus võrdlus: 19. sajandi lõpul oli noor kirjanik lugejate hulgas niivõrd populaarne, et ainuüksi tema nime nimetamine ajas kividki naerma. Paljud Vilde kaasaegsed on meenutanud, kuidas nende lapsepõlve lugemiselamused olid seotud sageli üksnes Vilde nalja- ja põnevusjuttudega, kuidas Vilde teosed kujundasid nende lugejamaitset. Nii ei tohi seda külge Vilde loomingus ka tänapäeval alahinnata.
Noore Vilde nalja- ja põnevusjuttudes pole küll seda viimistletud stiili ja üle aegade kestvat kunstiväärtust nagu tema kõrgperioodi loomingus, kuid nendes lugudes avaldub see harvanähtav jutustamisand, mis äratab lugemishuvi ja aitab saada raamatutega väheharjunud inimestel kirjandusega sinasõbraks.
Vilde – päästerõngas
Mart Laarmani elav mälestuskild oma kunagisest Vilde-vaimustusest on iseloomulik koondportree kogu tollasest sajandivahetuse noorest põlvkonnast: “Haruldase instinktiga leiab noor lugeja üles just selle, mis teda huvitab. Ja huvitab noort (---) see, mis on romantiliselt seiklusrikas, kaasakiskuvalt vahelduslik ja ootamatu, vaiksemate tundide jaoks pisut sentimentaalne ja südant haarav. Noor Vilde pakub seda kõike.”
Kuid sugugi mitte vaiksema õhinaga lugesid Vildet suured inimesed, sest tahtsid ju nemadki raamatu juures pisut päevatööst puhata ning pääseda vähemalt kujutlustes hetkeks üksluisest argielust. Vilde oli selleks sobiv päästerõngas. Isegi Friedebert Tuglas, kes Noor-Eesti päevil Vildet terava kriitikaga nuhtles, tunnistas hiljem Vilde suurt mõjuvõimu: “Nagu meil, nii loeti tollal paljudes kodudes pikil sügise- ja talveõhtuil Vildet, unustades väljas kohiseva vihma ning mühiseva tuisu.”
Kui Vilde 1916. aastal “Mäeküla piimamehe” ilmutas, ei võinud ta lootagi, et publik uue romaani niivõrd üksmeelse poolehoiuga vastu võtab. Kunagi kõigi poolt armastatud vanameister oli viimase kaheksa aasta jooksul saanud tunda hävitavat kriitikat ja pidanud üle elama piinlikke sekeldusi oma teoste hindamisel. Need sekeldused olid seotud Eesti kirjanduse seltsi auhinnarahade jagamise skandaaliga. 1912. aastal ilmunud teostest auhindas EKS August Kitzbergi “Libahunti” ja Oskar Lutsu “Kevadet” (tänapäeva vaatepunktist igati õige ja kaugelenägev otsus), kuid Vilde draama “Tabamata ime” jäeti igasuguse tähelepanuta.
Kolm aastat hiljem ilmunud “Mäeküla piimamehe” võtsid ilmse kergendustundega vastu ka need, kes olid kunagi olnud Vilde suhtes ülekohtused. “Mäeküla piimamees” oli kriitikutele hea võimalus pakkuda lepitust, sest sedavõrd meisterliku teose puhul ei pruukinud kiitusega kitsi olla isegi nooreestlastel eesotsas Tuglasega.
“Mäeküla piimamehe” 90-aastase ajaloo jooksul tehtud tõlgenduskatsed on lähtunud peamiselt romaani pealkirjast – see on Tõnu Prillupi romaan. Vaene kandimees Prillupi Tõnu pannakse ootamatult ahvatleva valiku ette: kas saada tulevikus rikkaks piimameheks, müües vastukaubaks Kremerile oma naise kasutamisõiguse, või jääda edasi virelevaks mõisamoonakaks.
Silus stiili
Prillupi kahtlustele, hingelistele läbielamistele ja hilisematele enesesüüdistustele ongi üles ehitatud romaani keskne idee. Igipõline dilemma inimkonna ajaloos. Raha või vaesus, raha või vabadus, raha või hingerahu ja moraalne puhtus.
Kogu Vilde loomingu taustal torkab lugejale hõlpsasti silma “Mäeküla piimamehe” eripärane stiil. See oli autoril taotluslik. Kopenhaagenis teost kirjutades pööras ta stiilielementidele märksa suuremat tähelepanu, kui seda senini oli teinud. Paljud Vilde varasemad lood, mis täitsid ajalehtede jutulisasid, olid jooksnud paberile justkui iseenesest – jumalikust jutustamisannist. Nüüd nägi Vilde stiili kallal töötades tõsist vaeva, kasutades sõnavara avardamiseks Wiedemanni sõnaraamatut. Kohati pääseb sõnavaraline pool teoses sedavõrd domineerima, et lugeja tajub selgesti Vilde püüdu tõestada nooreestlastele oma kaasaegsust.
