„Jääprintsess” ehk Moos pitsa peale ei sobi
Camilla Läckbergi romaani „Jääprintsess” reklaamitakse kaanetekstis kui „rahvusvahelist krimimenukit Rootsist”, ja ma läksin selle peibutise õnge. Olles vaimustuses Henning Mankellist ja Håkan Nesserist, nautides Stieg Larssonit ja mõõdukas koguses ka Jens Lapidust, lootsin Camilla Läckbergist parimat – naiseliku vaatenurgaga sotsiaalräiget Rootsi krimi.
Ma pettusin. Läckbergi „Jääprintsess” on sama hirmus kui pitsa, mille peale on määritud moosi. Kriminaalromaan on nagu pitsa – kiiresti tarbitav, teravalt maitsev ja kompaktne. Armastusromaan on nagu moos – magus ja veniv, halvemal juhul lausa tilkuv.
Camilla Läckberg on oma romaaniga ilmselt lootnud tabada kahte kärbest – meelitada naisi armastuslooga ja köita mehi kriminaalromaaniga. Tulemuseks on erakordselt tüütu teos, kus iga mõrvalugu veidigi edasi viiv peatükk katkestatakse järsult selleks, et lasta naispeategelasel valida kleiti ja aluspükse või kirjeldada, kuidas talle meeldib meespeategelase habemetüügas.
Läckbergi tegelaste karakterid on enamasti üheplaaniliselt head või halvad. Tõsi, autor üritab sellele tasakaaluks tuua teksti humoorikaid kõrvaltegelasi (jõuluvanasid koguv vanadaam) ja sotsiaalkriitikat (lapse juuresolekul suitsetav üksikema), kuid jääb hätta nende elavaks kirjutamisega ja mõte sumbub abitutes klišeedes.
Hea kirjutamisoskusega inimene suudaks ka armastusromaani ja krimijuttu ühitada, kuid Läckbergil jääb vajaka ka lihtsat tehnilist osavust. Selle esimeseks tunnuseks on, et tekst on täis sõnavahtu. See on küll pigem kivi raamatu toimetaja kapsaaeda, tema peaks küll teadma, et hea teksti mõõdupuu on, et sealt ei saa mõtet muutmata eemaldada ainsatki lauset.
Kokkuvõttes ei saa Läckbergi raamatut kuidagi pidada väärika Rootsi krimi esindajaks ja „Jääprintsessi” koht on keskpäraselt huvitavate puhkuseraamatute seas, mis suvilast lahkumisel jäävad ärklitoa aknalauale.
Camilla Läckberg
„Jääprintsess”
Fookus Meedia
