Defineerige postkapitalism, sest sellel mõistel võib olla erinevaid seletusi ning Eestis, mida paljud nimetavad veel postsotsialistlikuks, võib see mõiste võõrana mõjuda.

Ma arvan, et põhiline postkapitalistlik tees on, et praegune kapitalistlik kord ei ole enam rahuldav ja peame sellest edasi liikuma. Postkapitalism ei tähenda naasmist mineviku juurde. Kui vaatame olulisimaid teemasid, millega tegelema peame, nagu kliimakaos, siis ka kommunistlikud režiimid on nende probleemidega tegelemisel olnud vähemalt sama ebaefektiivsed kui praegune kapitalistlik kord. Mõlemad süsteemid põhinevad materiaalsete väärtuste katkematul kasvul, mis tänu ressursside piiratusele ei ole muidugi võimalik. Nad lähtuvad ka oma laiemas inimkäsitluses materialismist, mis tähendab, et vabadus on suurem kaubavalik. Muidugi on inimestel teatavad materiaalsed vajadused, aga kui need on teatud tasemel täidetud, siis tekivad uued ja väga erinevad vajadused. Postkapitalism tähendab, et peame hakkama uuesti elama koos oma planeediga, mitte töötama selle vastu.

Milles väljenduvad kapitalismi vajakajäämised kõige selgemalt?

Praegu on selleks kliimakaos. Meie vanemate põlvkonna jaoks oli idee, et nad võiksid kliimat kuidagi mõjutada, täiesti tundmatu. Meie jaoks on see juba reaalsus. See mõjutab kõike – ilma stabiilse kliimata ei ole põllumajandust, tekivad joogivee puudujäägid ning nii ei ole lihtsalt võimalik elada. On teisigi tahke, nagu õhusaastatus. Hiljuti tuli välja üks uurimus, mille kohaselt pole 2020. aastaks 40 protsendil maailma elanikest enam piisavalt vett, et toitu kasvatada. Elame globaliseeruvas maailmas ja juhul, kui mujal peaks midagi juhtuma, seisame Euroopas vastamisi sadade miljonite põgenikega. Ühe uuringu kohaselt tähendab veeprobleemi lahendamata jätmine ühe inimpõlve jooksul 500 miljonit keskkonnapõgenikku ja seda ainult kolmest riigist: Hiinast, Bangladeshist ja Indiast. Arvestatav osa neist jõuaks ka Euroopasse.

Milline on praegune kapitalism?

Olemas on väga erinevat kapitalismi ja ma arvan, et see kapitalism, mis praegu valitseb,  on kõige halvem variant. Kapitalism, mis oli mõne aastakümne eest Euroopas, eriti Skandinaavias, oli turumajanduslik, kuid turg oli osa ühiskonnast. Selline mudel tagas kõrgeima elukvaliteedi, mis ajaloo vältel kusagil olnud on. Viimase 20 aastaga on see asendunud turuühiskonnaga, kus turg ei ole enam ühiskonna teenistuses, tegeledes kaupade jaotamisega ühiskonnas, vaid ise juhibki ühiskonda. Majanduslik sektor on muutunud totalitaarseks, ta tahab kõike juhtida ja kõik on talle allutatud – kultuur, akadeemiline elu, tsiviilühiskond. Iga asja puhul kehtib ainult üks küsimus – kas jaksame seda endale rahaliselt lubada? Inimesed jõuavad nii järeldusteni, et nad ei saa enam endale rahaliselt lubada lapsi ega vanemaid, sest nende ülalpidamine on nii kallis. Me ei saa endale rahaliselt lubada ka keskkonnasäästlikkust ja siin planeedil elamine käib meil üldse üle jõu. Sellise kapitalismi vastu inimesed protestivadki ja tegemist on tõepoolest ekstreemse kapitalismi vormiga, mille suruvad meile peale ideoloogid. Tuleb aru saada, et tegemist on just ideoloogiaga ning on võimalik luua ka väga teistsuguste reeglitega süsteem. On olemas üks väärtus, mis on tegelikult läbi aegade kestnud: see on mõte, et oma lastele tuleks pärandada parem ja täiuslikum maailm või vähemalt mitte halvem. See mõte on alles ka praegu, aga seda rõhub tarbimisideoloogia.

Kas postkapitalismil on väljaspool keskkonnateemasid ka n-ö filosoofiline süsteem?

Kindlasti. Paljud inimesed ei arva, et võimalikult suur valik tarbitavaid kaupu oleks ülim eesmärk, on teisigi vabadusi. Praegu on probleem selles, et vabaduse ja demokraatia defineerib turg – tegemist ei ole ühe inimese või ühe hääle vabadusega, vaid ühe dollari või ühe krooni vabadusega. Postkapitalism räägib üha rohkem õnnemajandusest – vaadatakse, mis on toimunud USA-s, mis on endiselt mudeliks teistele riikidele. Viimase generatsiooni jooksul on olnud seal tohutu majanduslik õitseng, kuid Ameerika emad on praegu õnnetumad kui nende emad 30 aastat tagasi ning Ameerika laste tervis on praegu halvem kui generatsioon tagasi. Siit tekibki küsimus, mis on inimeste eesmärk. Need on ühed põhjused, miks kapitalismi kriitika on tekkinud. Kui küsida, mis teeb inimese õnnelikuks, siis alates teatud tasemest on olulisem olla kui omada.

Mainisite, et on ideolooge, kes levitavad kapitalismi ekstreemset õpetust. Esitan naiivse küsimuse: miks kapitalistid nii kurjad on?

Nad ei ole mitte niivõrd kurjad kui ahned. Inimene ei taha oma privileegidest loobuda. Kui sa oled miljardär, siis sa ei saa kogu oma raha kulutada, aga raha annab sulle võimu ning võim võib olla väga rahuldustpakkuv. Tihti on tegu rikaste perekondadega, kes on oma raha ja võimu lastele edasi pärandanud ning materialistlikus keskkonnas üles kasvanuna on väga raske sellest positsioonist loobuda.

On neidki ettevõtjaid, kes annavad ühiskonnale väga palju ning käituvad vastutustundlikult. Kuid nagu öeldud, on ka väga konkreetseid vastupidiseid näiteid. Nii on uuringud näidanud, et 20–30 aastat tagasi sai Ameerikas kokku üpris väike grupp miljardäre, kes otsustasid viia kapitalismi omamoodi äärmuseni, muutes turumajanduse turuühiskonnaks. Nad finantseerisid poliitikuid, uurimisgruppe ning muidugi meediat. Selle tulemuseks oli Ameerika keskkonnaalase seadusandluse, mis president Carteri ajal oli väga tugev, kaotamine. Seni oli Ameerika olnud üks keskkonnaalaseid eestkõnelejaid ning 1972. aastal Stockholmis toimunud esimese ülemaailmse keskkonnakonverentsi ajal olid nad liidrid. Kui toona oleks suudetud neid poliitikaid jätkata, siis oleks maailm palju paremas seisukorras.

Olete kohtunud palju organisatsioonide ja riikide juhtidega, kui suur on aga  nn tavainimese teadlikkus nendest teemadest?

Nn tavainimesed on üsna teadlikud ning valmis ka ohverdusi tegema, kuid enamik inimesi tahab tunda, et on osa millestki suuremast, enamik ei ole loomult dissitentlik. Nad tahavad olla kindlad, et kui nad tõepoolest oma prügi sorteerivad, siis ei jõua see lõpuks ikkagi segipaisatuna kuhugi ühisele prügimäele Hiinas või Aafrikas. Või kui nad otsustavad autoga sõitmise asemel jala tööle minna, siis nad ei taha kusagilt lugeda, et linna teises otsas on vabrik, mis eraldab sama palju saastavaid gaase, kui nemad 200 000 aasta jooksul. Neil peab olema tunne, et nende seatud prioriteete toetab kogu ühiskond. Sellisel juhul võivad muutused toimuda väga kiiresti. USA-s muudeti Teise maailmasõja ajal mõne kuuga tuhanded tsiviiltööstused osaks sõjamasinast – sellised kiired muutused on võimalikud. Muudatusi on võimalik teha, aga neid tuleb alustada paari lähema aasta jooksul.

Eesti Päevalehes esitasid lugejad üleeile küsimusi ühele peaministrikandidaadile, Mart Laarile, ning ükski rohkem kui sajast küsimusest ei puudutanud keskkonnateemat.

Kuna Mart Laar on tuntud ajaloolane, siis küsiksin ka ma ise tema käest tõenäoliselt ajaloo kohta. Küsimus on inimeste kõige lähemates probleemides ning oma ajalooga tegelemine on kindlasti endiselt õhus. Samuti on Eesti puhul ka keskkonna mõttes tegu üsna terve piirkonnaga. Üks kommunismiaja mõjudest oli ju ka see, et kuna põllumajandus koondati kolhoosidesse ja sohvoosidesse, siis jäi palju maid tühjaks – see kasvas uuesti metsa täis. Ma kohtusin siin viibides ka näiteks president Toomas Hendrik Ilvesega.

Millest Ilvesega rääkisite?

Mul oli võimalus talle esitleda Maailma Tuleviku Nõukogu (World Future Council) projekti. Ma jõudsin mõne aasta eest järeldusele, et üks peamisi tänapäeva probleeme on usaldamatus juhtide vastu ja kui tahta edasi liikuda, siis on meil vaja usaldatavaid juhte, isegi kui nad pole formaalse võimuga, kuid neil on oma mõju. See töötaks nagu globaalne südametunnistus. Selle kogu ülesandeks ei oleks ainult deklaratsioonide esitamine või avalduste tegemine, vaid see võtaks reaalselt osa tööprotsessidest. Mul oli suurepärane võimalus temaga sellest rääkida. On selge, et Eesti presidendi võim on piiratud, kuid ei tasu alahinnata tema võimalust uusi teemasid algatada.

Samuti arutasime mõningaid teisi initsiatiive seoses eelseisva Saksamaa eesistumisega Euroopa Liidus. Eestil oleks siin väga hea võimalus kaasa rääkida taastuvenergiaga seotud asjade edendamises.

Kui teadlik Ilves keskkonnaküsimustes on?

Väga. Tema rahvusvahelist tausta arvestades oli see igati oodatav.

Üks põhilisi probleeme ühiskonnas tundub hetkel olevat usalduse küsimus, mis on vähemalt osaliselt tingitud informatsiooni üleküllusest ja ka meedia võimetusest seda infot hallata. Kuidas inimesed sellises olukorras ennast uskuma panna?

Tuleb teha uuringuid. Üllatav on see, et puuduvad uuringud selle kohta, millised lahendused seni on tulusad olnud. Need teemad on küll väga keerulised, kuid nende uurimine on võimalik. Briti ajakirjaniku Georg Monbiot’ raamat “Heat” käsitleb just erinevaid keskkonnaalaseid lahendusi, mis on seni töötanud. Üks järeldus, milleni ta jõuab, on näiteks see, et lennuliiklust tuleb drastiliselt vähendada ning sel alal puudub konkreetne alternatiiv. Samas on palju teisi küsimusi, millele on töötavad lahendused olemas.

Tulles hetkeks tagasi “kurjade kapitalistide” juurde, siis see sõnum võib muuta inimese ka üldiselt paranoilisemaks, sest leiab, et “kurjadele kapitalistidele” vastanduvad “kurjad rohelised”, kes tahavad hoopis oma n-ö monopoli tekitada.

On inimesi, kes teenivad väga palju raha päikeseenergiaga. Päikesepaneelide tootmisega on inimesed juba rikkaks saanud, firma Solarworld aktsia väärtus on viimase nelja aastaga tõusnud 45 000 protsenti. Küsimus on selles, milline rikkus on ühiskonnas heaks kiidetud. Praegu räägime sellest, kas on lubatav teenida raha, kahjustades keskkonda, mitte sellest, kas peaks seadma mingi maksimaalse lubatud rikkuse piiri. Praegu on liiga palju selliseid n-ö ettevõtjaid, kes mõtlevad peamiselt sellele, kui palju neil on vaja lobitöölisi, et üht või teist seadust läbi suruda. Nad ei taha töötavat turgu, nad tahavad turgu kontrollida. Samamoodi ei taha nad tegelikult riigipoolsete regulatsioonide vähenemist, vaid lihtsalt teistsuguseid regulatsioone.

Kuidas seostub postkapitalism kolmanda maailma riikidega?

Üks erijuhtum on hetkel maailma suurima majanduskasvuga Hiina. See on väga suur ja võimas riik, aga sealgi on omad probleemid. Hiina puhul ei ole tegemist kapitalistliku riigiga, kuigi kohati üritatakse seda väita. Teistes kolmanda maailma riikides on omad väga teravad probleemid – tihti on majanduslik ja poliitiline võim väga kitsa eliidi käes. Samuti on probleemiks loomuliku arengu katkemine tänu kapitalistliku korra pealetungimisele, millest tuleneb väärtustekriis.

Eestis tuuakse tihti edukuse tõestuseks siinseid suurepäraseid majanduskasvunumbreid. Kuidas selline numbrite kummardamine haakub postkapitalismi ideestikuga?

Ma arvan, et see on tõeline probleem. Kui vaadata üht viimast inimeste rahulolu-uuringut, siis Eesti oli nimekirjas väga kaugel. Elukvaliteet ei ole selgelt väga hea, kuid inimestele öeldakse, et nad peaksid olema õnnelikud mingite numbrite tõttu. Kõrgeim elukvaliteet ei ole riikides, kus on kõrgeim majanduskasv. Inimestele ei meeldi kunagi makse maksta, aga kui nad saavad aru, et maksuraha ei loobita mitte tuulde, vaid kasutatakse mingite hüvede pakkumiseks, siis on inimesed valmis ka loobuma.

Rootsis oli seda mingil perioodil muidugi liiga palju. Mul oli sõpru, kes teenisid keskmist palka, aga ei suutnud üürida üpris väikest korterit väljaspool Stockholmi. Küll said nad aga riigilt üüritoetust. Selline süsteem ei ole muidugi efektiivne. Kindlasti on aga funktsioone, mis peaks riigi kanda olema – haridus, meditsiin, hoolitsemine vanade, laste, vaeste jne eest.

Rääkides veel Maailma Tuleviku Nõukogust (WFC), siis ühe probleemina võiks näha seda, et rahvas näeb uutest institutsioonides üldjuhul kasvavat bürokraatiat.

See on üks propagandanõkse, mida Maailma Tuleviku Nõukogu vastu kasutatakse. Samas ei kuule rahvusvahelisel tasandil kuigi tihti, et Maailmapank või IMF oleks liiga bürokraatlikud. Igal ajastul on vaja oma institutsioone. Pärast Teist maailmasõda ei taastatud Rahvasteliitu, vaid loodi ÜRO. Nüüd elame jällegi täiesti teistsuguses olukorras, mil keskkonnateemad on saanud väga oluliseks. Näiteks kolivad mitmed Hongkongi ärimehed linnast välja õhusaastatuse tõttu. Seega on vaja institutsioone, mis vastaks uutele väljakutsetele.

Mida igaüks lõpuks ikkagi tegema peaks, et anda oma panus elu inimväärsemaks muutmiseks?

Igaüks näeb iga päev, kui palju ta saab teha, et asju paremaks, mitte halvemaks muuta. Oleneb igaühe konkreetsest olukorrast. Võib üritada energiat kokku hoida, kasutada rohkem taastuvenergiat. Üks väga oluline punkt on aga avalikult kaasa rääkida, sest tegelikult pole kasu teha midagi üksinda, eraldudes ühiskonnast. Keskkonnaprobleemid on globaalsed. Nagu ka esimene alternatiivse Nobeli preemia võitnud Egiptuse arhitekt ütles – üks inimene ei suuda üksi ehitada ühte maja, küll aga sada

inimest sada maja.

Mõistliku eluviisi apologeet

Jakob Von Uexküll

1944. aastal Rootsis sündinud Jakob von Uexküll pärineb Eestis elanud baltisaksa perekonnast, kes põgenes siit Teise maailmasõja ajal. Tema vanaisa oli tuntud bioloog ja biosemiootika üks alusepanijaid.

1980-ndatel töötas Jakob von Uexküll Euroopa Parlamendi saadikuna ning pani aluse alternatiivseks Nobeliks kutsutavale mõistliku eluviisi auhinnale (Right Livelihood Award).

Hetkel tegeleb ta 2002. aastal algatatud Maailma Tuleviku Nõukogu idee levitamise ning arendamisega.

Varemgi korduvalt Eestis viibinud Uexküll andis seekord loengu Von Krahli akadeemia loengusarjas, kohtus president Toomas Hendrik Ilvesega ning tutvustas Tartus oma Maailma Tuleviku Nõukogu alast raamatut. Uexküll oli Eestis esmaspäevast neljapäevani.